Andestamatud kuriteod. Laura Griffin

ümber seisvate politseinike ja kriminalistide poole. Kõri nööris kinni.

      Ärge laske mul end kinni pidada. Nägemiseni, doktor.

      Süütunne oli kaela ümber nagu poomisnöör. Mis siis, kui ta oleks mõne minuti kauem lobisenud? Kas see oleks midagi muutnud? Kas Frank Hannigan oleks praegu kodus naise juures, mitte asfaldil pikali, auk rinnus?

      „Preili?“

      Mia vaatas uurija poole. „Ta oli juba poes. Ilmselt lahkus kohe pärast mind.“ Ta surus huuled kokku, et hambad ei plagiseks. Tal oli seljas öösärk, jalas teksad ja märjad jalanõud. Kampsun rippus kusagil okastraadi küljes.

      „Hästi, aga te ei näinud Hannigani uuesti enne, kui sõitsite mööda maanteed läände, oli ju nii?“

      Mia vaatas oma käsi. Nii palju verd. Ta oli püüdnud verejooksu peatada, põlvitades mehe kõrval maanteel, surudes meelt heites käsi tema haavale. Ent verd oli olnud nii palju – seda immitses läbi mehe särgi ja mantli, nirises sooja ja kleepuvana Mia sõrmede vahelt. Ja see korisev hääl...

      „Preili?“

      „Mis on?“

      „Te ei näinud teda automaadi juures seistes?“

      „Ei.“ Miat tabas uus hirmulaine, kui ta meenutas pangaautomaati ja relva oma põse juures. „Võib-olla nägi ta mind maanteel, kui ma automaadi juurde sõitsin või sealt lahkusin. Sõitsin üsna imelikult. Te ütlesite, et ta helistas politseisse?“

      „Kõne tuli kell kümme kuusteist. Ta ütles dispetšerile, et oli teid automaadi juures näinud ja arvas, et teid ähvardati tulirelvaga.“

      Mia surus käed kokku. Kõht kiskus ka krampi.

      „Nii, ja kui auto peatus ning Hannigan välja hüppas, vahetas ta teie sõnul ründajaga paar sõna?“

      „See polnud sõnavahetus. Ta ütles: „Sina seal!“, nagu püüaks ründaja tähelepanu köita, teda takistada.“

      Takistada mind tapmast.

      Mia vaatas taas oma käsi ja tundis, et okse kerkib kurku.

      „Mhmhh. Pea põlvede vahele.“ Parameedik surus tema pea alla ja Mia avastas, et vahib asfaldipragu, oodates, kuni iiveldustunne möödub. Lähenesid veel kellegi sammud.

      „Kuidas tal läheb?“

      Mia sulges tuttavat häält kuuldes silmad. Ric Santos. Ta oli teadnud, et mees viimaks tuleb, aga oli lootnud, et on selleks ajaks ise minema pääsenud.

      „Me lõpetame kohe,“ teatas Macon.

      Mia nägi kantud Nike’sid ja räbaldunud otstega teksaseid. „Caramia?“

      „Mis on?“

      Mees kükitas ja pani käe Mia põlvele. Ta polnud kunagi oma kätt Mia põlve lähedalegi pannud ja tavaolukorras oleks viimane sellest ilmselt tõsiselt erutunud. Praegu üritas Mia mitte mehe jalanõudele oksendada.

      „Kuidas käsi on?“

      „Pole viga.“ Mia vaatas mehele otsa. See oli viga. Rici pruunide silmade pilk puuris teda ja mees sai aru, et ta valetab. Käsi valutas kuratlikult. Hullemini kui miski muu ja Mia teadis, et peaks olema tänulik, et ta ei leba jäise lörtsi käes maanteel, kriminalistid ümber.

      Ta ajas end sirgu ja lükkas juuksed näo pealt ära. Ric tõusis. Mia tundis endal mehe pilku, mis oli teravam kui muidu, ja pöördus Maconi poole. „Kas see on kõik? Tahaksin koju minna.“

      „Seda tuleks lasta õmmelda,“ sõnas parameedik ja pani viimased plaastrid käsivarrel olevale haavale. „Muidu jääb siia inetu arm. Võime teid haiglasse viia.“

      Mia tõmbas sügavalt hinge. Ta ei tahtnud EMO ooteruumi istuma minna. Mõte juba sellest pani ta vabisema. „Pole vaja.“

      Naine heitis talle range pilgu, pannes salvid ja sidemed ära.

      „Mina läheksin,“ sõnas Ric. „Nad annavad sulle ilmselt ka valuvaigisteid.“

      Mia vaatas teda. Ta polnud meest mitu kuud näinud, viimast korda siis, kui nad eelmisel suvel koos ühe juhtumiga tegelesid. Ent piisas hetkest, et mehe juures kõike märgata – sale laiaõlgne keha, tumedad juuksed, mis oli pikemad, kui Mia mäletas, ja pisut sassis. Mehel oli seljas sama kriimuline nahktagi ja jalas teksad, mis tähendas, et tal oli olnud vaba õhtu. Kas ta oli kõnet saades olnud voodis? Mõne naisega?

      Mia ei suutnud uskuda, et mõtles sellele, aga Ric Santosel oli teatud maine ja Mia mõtles sellele iga kord, kui meest nägi.

      „Kõik on korras. See on ainult pindmine haav.“ Mia pöördus Maconi poole. „On see kõik, uurija?“

      Macon vaatas Rici ja siis uuesti Miat. „Veel mõni küsimus. Meil on vaja nimekirja asjadest, mis koos Jeepiga varastati.“

      „Asjadest?“

      „Krediitkaardid, võtmed, mobiiltelefon,“ luges Macon ette. „Kõigest, mida ta võib kasutada.“

      Mia põrnitses meest. Eluohtlik kurjategija oli röövinud tema auto ja lisaks ka maja võtmed. Mees pääseks tema koju, saaks kasutada tema krediitkaarte. Mial hakkas uuesti halb. Ta värises tugevasti.

      „Kui su käekott oli autos, teab ta nüüdseks su aadressi.“ Ric võttis tagi seljast ja ulatas naisele.

      Mia piidles seda ettevaatlikult. Oli see vaherahupakkumine? Mehe viis vabandada selle eest, et ta sõbrunes Miaga sellepärast, et tal oli midagi vaja, ja kadus seejärel jäljetult? Mia eiras Rici pilku, võttis tagi, torkas käed soojadesse varrukatesse ja pöördus Maconi poole.

      „Maja võti on võtmehoidja küljes,“ ütles ta. „Ja mu kott ja rahakott olid ka autos.“

      „On sul kellelegi helistada?“ küsis Ric. „Sõber või sugulane, kelle juures pärast haiglast vabanemist peatuda?“

      Mia vaatas teda.

      „Sa pead laskma oma kätt kontrollida,“ sõnas mees ja ta tumedates silmades oli väljakutsuv pilk.

      Mia teadis, et Ricile väljakutse esitamine pole tühiasi ja praegu ta seda ei suutnud. „Mul on kellelegi helistada.“ Ta vaatas kella. „Hilja on, aga...“

      „Tee seda,“ sekkus Ric. „Sa ei tohi täna koju minna.“

      Jonah istus Minute-Marti kitsukeses tagumises kabinetis ning püüdis uduselt ja kehvasti valgustatud turvavideolt röövija isikut tuvastada. Hea oli see, et hoone kagunurgale kinnitatud turvakaamera oli suunatud parklale, kui Mia Voss poe ette sõitis. Halb oli see, et tema ründaja sisenes Jeepi lääne poolt, varjates end – kas meelega või kogemata – autosse istudes kaamera eest. Nii et hoolimata videosalvestisest teadsid nad praegu vaid seda, et peavad otsima valgenahalist keskmise kehaehitusega meest, kes võib sõita varastatud Jeepiga.

      „Ma näen ainult varju,“ tähendas Ric, vaadates salvestust uuesti teab kui mitmendat korda.

      Jonah ei teadnud, mida ta loodab näha, aga Riciga vaidlemine oleks mõttetu. Kui Ric millelegi keskendus, oli ta nagu pitbull, ja ta oli olnud ülimalt keskendunud sestsaadik, kui nad kuriteopaigale jõudsid.

      Või pigem sestsaadik, kui nad kuriteopaigale jõudsid ja nägid, kes on kiirabis istuv ohver.

      „Midagi on siin valesti,“ sõnas Ric nüüd.

      Jonah võttis lonksu leiget kohvi. Poe juhataja oli neile viimased kaks tundi aina kohvi juurde kallanud, aga Jonah ja Ric olid terve päeva varitsuses istunud ja kofeiin ei aidanud enam sugugi.

      Jonah raputas väsimuse maha ja üritas keskenduda. Tema paarimehe nägu oli pinges, saades igasugusest väsimusest võitu.

      „Sa pead silmas kaamera nurka?“

      „Autot. See on kahe uksega Jeep.“ Ric lülitas salvestuse uuesti mängima ja vaatas, kuidas hägune