Kas sa nägid Melodyt?. Sophie Hannah

Hetk pärast seda, kui olin pildi teinud, Olly ohkas ja libistas end traktorilt maha, alistudes: „Vahet pole, emps. Sa ei saaks aru.“ Jess ütles: „Muidugi ei saaks. Mitte kõik ei ole snaiprite kommuuni liikmed. Mängus, emps – mitte päriselus,“ lisas ta, nähes mu murelikku ilmet. „Olly ei ole tegelikult snaiper.“

      Pigistan silmad kinni. Pisaratel pole ühtegi ava, kust välja pääseda, ükskõik kui väga nad ka ei püüaks.

      Võta end kokku, Cara.

      Mu enda loll süü, et vaatasin perepilte. Jessil ja Ollyl on Patrickuga kodus kõik korras. Kas ma kavatsen päriselt ka veeta järgmised kaks nädalat, uneledes nende pilte vaadates, nagu ma ei näeks neid enam aastaid? See on kõigest kaks nädalat. Kaks lühikest tähtsusetut nädalat. Ma olen kodus tagasi enne, kui me seda märkamegi.

      Ma peaksin oma telefoni ära panema ja sellele rohkem mitte mõtlema. Selle asemel liigutan sõrmega paremale, kuni jõllitan – kolmesajandat korda pärast teele asumist – viimast pilti, mille tegin enne kodust lahkumist. See foto on tehtud kirja kohalt, mille köögilauale jätsin.

      Mu pere ei saa arugi, et versioon, mida nemad loevad, oli mu neljas katse. Esimese kolme puhul üritasin liiga palju seletada. Lõpuks, tundes, et mulle ei meeldi see, mis ma kirja panin, otsustasin kirja lühikese ja lihtsana hoida: „Kallid Patrick, Jess ja Olly, lähen mõneks ajaks ära. Ma ei rääkinud teile enne lahkumist midagi, sest kartsin, et te üritate mind takistada. Vajan üksiolemise aega, et oma peas mõned asjad selgeks saada. Palun ärge olge pahased. Olen tagasi teisipäeval, 24. oktoobril. Armastan teid kõiki väga. Cara/emps xxx“

      Lohutav on seda taas must-valgena näha – kuupäeva, mil olen kodus. Arvan, et sellepärast ma seda pidevalt vaatangi. Jumal tänatud, et tegin selle enne Heathrow’ poole teele asumist. Ma peaaegu et poleks teinudki. Ilma kindla asitõendita foto näol oleksin end nüüdseks veennud, et kirjutasin midagi kohutavat, mida ma päriselt ei mõelnud, ega saaks seda iialgi tagasi võtta. Kallid Patrick, Jess ja Olly, lõpuks ometi suutsite mind minema ajada. See on teile paras, kui te mind enam kunagi ei näe...

      Kuulen enda taga toolijalga vastu kõva pinda kriipimas. Pööran ringi ja näen meest ühe kohvikulaua taha istet võtmas. Ta on noor – kahekümnendate alguses või keskpaigas –, tumedate juuste ja kerge habemega, ta kannab kottis terrakotavärvi teksaseid, mille säärte alumised ääred on üles keeratud, jooksutossu tallaosaga sandaale ning halli T-särki, millel on kirjas „Rock the Hole“ ja selle kõrval pilt golfiaugust, millest ulatub välja lipp. Tema ees laual on silt minu nimega, kuigi ta on mu perekonnanime valesti kirja pannud – Burrowsi asemel on Burroughs. Ta vaatab otse enda ette, vältides silmsidet minuga, justnagu poleks meil teineteisega asja.

      Hetkeks mõtlen, miks ta pole pihta saanud, et teine ainus inimene Lola Coffee läheduses peaks olema see naine, kellega ta seal kohtuma pidi. Siis jõuab mulle kohale: tema asi pole millegi välja mõtlemine. Talle makstakse vaid selle eest, et ta saabuks lennujaama minu renditud auto ja sildiga, millel on midagi minu nime sarnast. Tal on mõlemad punktid täidetud, miks ta pingutama peaks?

      Mu abikaasa Patrick, kelle ametlik tiitel peaks olema kaitsepühak Ei Tee Mitte Muhvigi Rohkemat Kui Minimaalselt Vaja, kaitseks kindlasti härra Rock the Hole’i, kasutades oma meie peres tuntud söögiriistade jagamise kaitset. Üsna varsti pärast seda, kui me abiellusime, juhtisin taktitundeliselt ta tähelepanu sellele, et ta võiks tulevikus söögiriistade sahtlis puhtad kahvlid kahvlite, noad nugade, lusikad lusikate ja nii edasi vahesse panna, selle asemel et need sinna umbropsu visata, lastes igal asjal maanduda sinna, kuhu juhtub. Ta ohkas ja ütles: „Cara, ma panen suurel hulgal söögiriistu ära. Enamasti jõuavad asjad sinna, kus need peavad olema, ent kui midagi ei lähe õigesse kohta, ei hakka mina seda välja kaevama ja teise vahesse panema.“ Ta ütles seda sellisel viisil, mis andis justkui mõista, et vastupidine arvamus on hullumeelsuse definitsioon. Umbes kaksteist aastat hiljem viskas tema perfektsionistist tütrel üle, et peab söögiriistade sahtlist jogurtilusika kättesaamiseks lihanoa välja tõmbama, ning ta hurjutas isa, mida too pole siiani unustanud. Sellest ajast alates said meie kahvlid, noad ja lusikad oma koha selgeks.

      Ma pilgutan silmi, et uusi pisaraid tagasi hoida – enam ei tohi kodule mõelda, mitte täna õhtul –, ja tutvustan end Rock the Hole’ile, kes ei vabanda hiljaksjäämise eest ega paku oma abi mu pagasi tassimisel.

      Väljas on soe, kuuma piiril. Mäletan veebilehelt, et mu rendiautol peaks olema selline asi nagu „kliimaseade“, mille puhul loodan, et see tähendab konditsioneeri. See peab sama asi olema. Ma ei tea autodest peaaegu mitte midagi, välja arvatud põhitõed, kuidas nendega sõita.

      Õhk ei lõhna siin üldse niimoodi nagu kodus. Mõtisklen selle üle, kas tegu on Arizonale spetsiifilise lõhnaga. Kas New York lõhnab teistmoodi? Ja Chicago? Ma pole varem Ühendriikides ringi reisinud, nii et ma ei saagi teada.

      Auto on Range Rover – must ja läikiv, kolme paralleelse hõbetriibuga mõlemal küljel. See näeb välja ja lõhnab nagu täiesti uus. Istume ees – mina juhiistmel ja Rock the Hole minu kõrval –, et pabereid täita. Tema käekiri meenutab Patricku oma: o-de, a-de ja e-de ebatäielikud ringid, mis meenutavad keti katkisi lülisid. Huvitav, kui üllatunud ta oleks, kui ma naerataks teadvalt ja ütleks: „Ma kujutan ette, milline su söögiriistade sahtel välja näeb.“

      Olles üle rääkinud põhitõed, kuidas auto töötab, hakkab ta igavalt sõnu venitades kirjeldama selle ebavajalikke funktsioone: kaheksa erinevat värvivalikut interjöörivalgustuses; sisse tõmmatav katuseluuk; salvestamisnupud numbritega M1 kuni M4, et jätta mällu neli juhiistme positsiooni.

      Kas ta pole tähele pannud, et ma olen üksi? Auto võib ju olla valmis neljaks inimeseks, kuid see peab läbi ajama vaid ühega. Kahju! Ollyle meeldiksid need tuled, mis on ühel hetkel oranžid ja järgmisel juba rohelised.

      Sa võid endiselt koju minna. Võid autost välja astuda ja...

      „Mul on teilt üht teenet vaja,“ ütlen Rockile, enne kui jõuan meelt muuta. Telefoni kotist välja võttes annan selle talle ja ütlen: „Hoidke seda enda käes. Andke see tagasi siis, kui ma auto kahe nädala pärast tagastan. Maksan teile lisaks sada dollarit – viiskümmend praegu ja viiskümmend siis, kui oma telefoni tagasi saan.“

      „Hea küll.“ Ta kehitab õlgu, asja vastu vähimatki huvi üles näitamata.

      Nüüd, kui ta nõustus, ei ole ma enam kindel, kas tahan seda teha. Kui mitut otsust, mida kohe kahetseda, võib üks naine ühe nädala jooksul välja kannatada?

      Rock sirutab käe ette. Viskan oma telefoni sinna kõvemini kui peaksin. Säh sulle, kahtlused.

      See on ainus võimalus. Kui see minuga kaasas on, murdun ma mõne tunni või päeva jooksul ja loen läbi kõik sõnumid, mis mind ootavad. Ma ei oleks piisavalt tugev, et vastu panna palvetele koju tulla.

      „Aitäh,“ pomisen ma.

      „Viiskümmend kulli, proua.“ Rock sirutab taas käe välja.

      Annan talle raha, soovides, et oleksin pakkunud veel lisaks 10 dollarit, saades õiguse öelda: „Te hoiate seda hoolega, eks?“ Kuna ma seda ei teinud, siis hoian suu kinni. Ma pean teda usaldama või lõpetama oma telefoni pärast muretsemise – üks või teine.

      Lõpuks ütleb ta: „Olgu, kõik on valmis.“ Ta läheb autost välja ja lööb ukse hüvasti jätmata pauguga kinni.

      Ma pole ennast elu sees üksikumana tundnud. Või rohkem ärkvel. Kihisev segu, mis koosneb hirmust ja erutusest, segatud aluseks oleva väsimusega, paneb mul pea pööritama ja ajab iiveldama. Avan oma koti, võtan sealt eelmisel ööl välja prinditud sõidujuhised ja voldin need lahti. „Sõiduks valmis,“ ütlen ma eikellelegi.

      See tõesti juhtub. Mina, Cara Burrows Inglismaalt Hertfordist, olen teel viie tärniga Pääsusaba kuurortspaasse, mis asub Arizonas Kaameliküürumäe eelmäestikus. Ilma oma pere teadmata või loata. Enamikule inimestest tunduksin ma naisena, kes alustab oma elu parimat puhkust, mitte ei põgene väljakannatamatust olukorrast.

      Kui Patrick ja lapsed