Peaaegu täiuslik. Teine raamat. Susan Mallery

oma krimisarja kirjutada. Tööasjades oli ta alati tubli olnud. Ülejäänud elu oli see, mis pani aeg-ajalt komistama.

      „Järelemõtlemisega tegelen hiljem,” pomises Liz valjusti. „Praegu on aeg tegutseda.”

      Ta lülitas sülearvuti välja, korjas kokku märkmed, paar pastakat, paberit ja märkmiku ning suundus siis magamistuppa.

      Veidi rohkem kui tund aega hiljem oli Liz pakkinud asjad, millest loodetavasti piisas, viinud need autosse ning arutanud Peggyga veel kord kõik läbi. Sekretär pidi vaatama maja järele ja kandma hoolt, et kõik arved saaksid makstud.

      „Kas sinuga on ikka kõik korras?” uuris Peggy.

      „Muidugi. Suurepäraselt. Miks sa küsid?”

      Peggy, veidi üle neljakümnene endine tippjuhi abi, kortsutas kulmu. „Lihtsalt uurisin. See pidi olema sulle paras vapustus.” Sekretär kõhkles. „Kui pole kedagi teist, kes tüdrukute eest hoolitseks...”

      ... võib Liz leida end äkki vastutamas kahe tüdruku eest, keda ta polnud elu sees näinud. „Ma tean. Tegelen sellega siis, kui mul on rohkem infot.”

      „Me käisime Maciga mesinädalate ajal Fool’s Goldis. See oli veel siis, kui ma arvasin, et abielu on midagi head. Ma ei teadnud, et sa oled sealt pärit.”

      Seda ei tea keegi, mõtles Liz süngelt. Ta leidis, et elu on lihtsam, kui ta oma minevikust ei räägi. „Lahkusin sealt kohe pärast keskkooli ja kolisin siia. Nüüd on minu kodu San Francisco.”

      Peggy naeratas. „Kui sul on midagi vaja, siis helista, eks?”

      „Kindlasti.”

      Liz läks allkorrusele ühele autole mõeldud garaaži ja istus Lexusesse. Ta oli pakkinud neli kohvrit, paar kasti Tyleri lemmikfilmidega, poja Xboxi ja mõned raamatud. Ta tegi mõttes kaasavõetus inventuuri, sest see oli lihtsam kui mõelda sellele, mida ta teeb. Läheb tagasi paika, kus ta pole eales tahtnud olla. Linna, kus ta üles kasvas.

      Sekundi murdosa vältel mõtles Liz, kas ta tõesti peab seda tegema. Minema päästma lapsi, keda ta pole elu sees näinud. Siis tõrjus ta selle mõtte. Kedagi teist hetkel ju ei olnud. Ta ei saa jätta kaht tüdrukut omapäi. Ta ajab kõik joonde, lahendab probleemid ja naaseb siis oma elu juurde. Praegu koju jääda polnud lihtsalt võimalik.

      Keskpäevane liiklus oli suhteliselt hõre ning Liz jõudis Tyleri kooli juurde umbes kahekümne minutiga. Poeg rääkis oma sõpradega, tehes ilmselt plaane, mida koos ette võtta. Ema väikest linnamaasturit nähes poiss lehvitas ja kiirustas auto juurde.

      „Jason ütles, et tema pere läheb päris kindlasti augustis Disneylandi ning nad kavatsevad sulle helistada ja küsida, kas ma võiksin nendega kaasa minna,” ütles poiss kõrvalistmele ronides.

      „Tere ise ka,” naeratas Liz.

      Poisi näole ilmus lai naeratus. „Tere, ema. Kuidas su päev läks?”

      „Huvitavalt.”

      „Tore. Kas me nüüd võime Disneylandist rääkida?”

      Poeg on minu elu säravaim ja parim osa, mõtles Liz poisi tumepruunidesse silmadesse vaadates. Tyleril oli tema naeratus, kuid kõik muu oli poeg pärinud oma isalt. Nagu poleks Lizi enda DNA piisavalt tugev, et mehe oma varju jätta.

      Tyler oli nutikas, lõbus, soe ja hooliv. Tal oli palju sõpru, lahe loomus ning plaan saada arhitektiks. Liz teadis, et poiste puhul on kõige raskem varane teismeiga. Et kolmeteist-neljateistaastaselt muudab Tyler tema elu tõenäoliselt põrguks. Kuid see oli tulevikumure. Praegu oli Tyler kogu Lizi maailm.

      Maailm, mille telg oli äsja paigast nihkunud ning mis nüüd vabalangemisel läbi universumi kukerpallitas.

      „Disneyland kõlab vahvalt,” nõustus ta. „Ma räägin Jasoni emaga. Kui nad on nõus sind kaasa võtma ja sa tahad minna, siis korraldame selle.”

      Poisi naeratus laienes. Siis heitis Tyler pilgu seljataha.

      „Vau, kas me läheme kuhugi? Matkama?”

      Liz keeras auto tänavale ja võttis suuna I-80 kiirteele. Ta pidi sõitma itta, kuni tuleb ärakeeramiskoht Fool’s Goldi.

      „Võib ka nii öelda,” sõnas ta tugevamini rooli pigistades.

      Aastate jooksul oli Liz andnud oma parima, et pojale mitte valetada. Oma mineviku ja poisi isa kohta. Enamjaolt oli ta Tylerile lihtsalt öelnud, et on küsimusi, millele ta ei vasta. Nelja-viieselt oli olnud lihtne poisi mõtteid mujale viia. Kaheksaselt oli Tyler olnud tõe väljauurimisel väga järjekindel. Nüüd päris ta vähem, ilmselt seetõttu, et teadis, et ema ei tohi väsitada. Kuid Liz teadis, et poeg mõtleb nende asjade üle endiselt.

      „Ma sain täna meili,” alustas ta. „Mäletad, ma rääkisin sulle, et mul on vend?”

      „Mhmh. Roy. Ma pole teda kunagi näinud.”

      „Ma tean. Ta on minust palju vanem ja lahkus kodust, kui ma olin kaksteist. Ärkasin ühel hommikul ja ta oli läinud. Rohkem pole ma teda näinud.”

      Liz mäletas ikka veel ema nuttu, mis oli kehas pidevalt ringleva alkoholi tõttu seda valjem ja ägedam. Alates tollest hetkest oli ema elu pühendatud Roy kojuootamisele. Millelgi muul polnud tähtsust, kindlasti mitte Lizil.

      Varsti pärast keskkooli lõpetamist lahkus Liz linnast. Kord, mõni nädal hiljem, oli ta koju helistanud ja öelnud, et mõtles, et peaks ema järele küsima ja teatama, kus ta on.

      „Ära enam vaeva näe,” oli olnud naise ainus vastus, enne kui ta toru hargile pani.

      „Nii et onu Roy saatis sulle meili?”

      „Mitte päriselt.” Liz ei teadnud, kui palju ta peaks pojale rääkima. Tõerääkimine oli üks asi, kõigi üksikasjade avaldamine midagi muud. „Ta on... tal on probleemid ja mina pean aitama. Tal on kaks tütart. Sinu nõod. Melissa on neliteist ja Abby sinuvanune.”

      „Mul on nõod? Sa pole mulle sellest rääkinud.”

      „Sain nendest ise ka alles täna teada.”

      „Aga nad on meie perekond.”

      Tõsi, mõtles Liz. Ning sõna perekond tähendas hoolimist ja sidet. Võib-olla oli see nii enamikus paikades, kuid mitte Suttonite kodus. Vähemalt mitte enne seda, kui Liz sai Tyleri. Ta oli teinud kõik, mis suutis, et hüljatusetsüklit lõhkuda. Ta oli otsustanud olla soe ja armastav ema ning pakkuda oma lapsele turvalist kodu.

      „Ma ei teadnud üldse, kus Roy on,” jätkas ta. „Ta ei võtnud pärast lahkumist minuga kordagi ühendust.” Liz oli oodanud kuus aastat, lootnud, et vend tuleb ja võtab ta kaasa. Enne kodunt lahkumist oli Roy tema eest alati hoolitsenud. Olnud puhvriks Lizi ja ema vahel. Kaitsnud õde kõige hullema eest.

      Ja selleks ajaks, kui Liz oli juba küllalt suur, et minna ise venda otsima, ütles ta endale, et ei hooli enam.

      „Kas nad teavad, et me tuleme?” küsis Tyler. „Kas nad minust teavad?”

      „Veel mitte, aga saavad teada. Me jääme paariks nädalaks nende juurde.” Liz ei maininud, et Roy on vangis. Selleks on hiljem aega küllalt. Samuti ei arutanud ta pojaga võimalust, et tüdrukud võivad tulla alaliselt nende juurde elama. Võib-olla võtab mõni teine perekond nad enda hoolde.

      „Ma kasvasin üles Fool’s Goldi väikelinnas,” ütles ta pojale. „See asub Sierra Nevada mäestiku jalamil.”

      „Kas seal lund on?” päris Tyler innukalt. Sest üheteistaastaselt on lume nägemine parim asi, mis üldse olla saab.

      Liz naeris. „Juunis arvatavasti mitte, aga jah, lund seal on. Seal on üldse palju teha. Seal saab matkata ja ujuda. Linnas on jõgi ja järv.”

      „Me võiksime telkima minna.”

      Liz mühatas ebamääraselt, peamiselt seetõttu, et tema jaoks oli telkimine peaaegu võrdne