June’i armudes. Ryan Winfield

venis pikemaks, kui keegi oleks osanud ennustada, ning meie äri õitses. Ma kolisin paremasse korterisse, ostsin kenamaid ülikondi ja kleepisin vana korteripildi väljalõike oma habemeajamispeeglile.

      Minu kolmekümne kolmanda sünnipäeva eel oli minu unistus reaalsuseks saamas. Mul oli hüpoteegi eelkinnitus pihus, minu tööandja sidusettevõte Floridas pakkus mulle töökohta ja kinnisvaramaakler jahtis Miamis haamri alla minevaid kortereid South Beachil, et just see õige leida. Kolmekümne kolme aastaseks saamiseks oli see hea päev. Samuti oli just see juhtumisi see päev, mil David Hadley kiri minu laual maandus.

      Ainus põhjus, miks ma selle ise avasin, olid margid. Kiri oli adresseeritud härra Ralph Spitzerile, nagu kõik minu osakonda tulevad kirjad, ja sellel oli nelikümmend üheksa hoolikalt asetatud ühesendist marki. Mul polnud õrna aimugi, et neid veel müüdi. Aga võib-olla ei müüdudki; tagantjärele mõeldes võisid need vanad margid olla. Nii või teisiti olid markidel säravpunased linnud ja ümbriku mõlemalt küljelt vahtis neid terve parv vastu. Aadressile ei jäänud peaaegu üldse ruumi ja markide tõttu oli kiri nii raske, et mind üllatas, et postiteenistus selle kohaletoimetamise eest rohkem raha ei küsinud, ehkki lisamarkide jaoks poleks sellel ruumi jagunud ka.

      Ma tegin kirja lahti ning võtsin välja üksiku lehe joonelist kollast paberit, mis oli hoolikalt kokku murtud ning kaetud mõlemalt poolt väriseva käekirjaga. Ma säästan teid selle lugemise vaevast ning trükin kirja siia ümber:

      Lugupeetud härra Ralph Spitzer!

      Teie nimi tuletab mulle meelde üht meest CNNi kanalilt. Ma loodan, et see pole teie. Mõnikord vaatan ma telekast uudiseid ja mõtlen, et kui Jumal on olemas, peaks ta kogu selle maailma külili kallutama nagu taldriku ja meid kõiki kosmosesse raputama nagu tüütu puru. Ma lihtsalt ei näe sellel kõigel mõtet. Aga siis mõtlen ma oma naisele June’ile ja mäletan, kuidas ta ütles, et mitte millelgi pole mõtet peale mõttetu armumise. Mõistagi ütles ta seda just enne seda, kui ta seitsmekümne kuue korruselise hoone katuselt alla hüppas, nii et tollal kahtlesin ma küll tema terves mõistuses. Aga see ei tähenda, et tal polnud õigus.

      Minu nimi on David Hadley, ehkki teie teate mind tõenäoliselt kui juhtumit number 524-331 või siis 772½ Whispering Willow Lane, Darrington, WA 98241 elanikku. Ma olen alati mõelnud, kust tuleb see ½ aadressis – eriti arvestades, et maja asub 170-ruutmeetrise kinnistu põhjaosas –, aga postimees ei leia meid ilma selle lisata kunagi üles, nii et ma rõhutan seda alati, kui kellelegi aadressi annan. Tegelikult peaksin ma vist nüüd postinaine ütlema, sest meie uus kirjakandja on naissoost. Aga see ei puutu vist asjasse ja aadress ei ütle teile selle paiga kohta suurt midagi ka. Teie jaoks on oluline teada seda, et vähem kui kahe tunni sõidu kaugusel Seattle’ist kirdes Whitehorse’i mäe jalamil asuvas orus on 772 ja ½ numbrid kirjakastil, mis asub Echo Gleni sissesõidutee ääres. Ma tunnistan, et kirjakast on roostes, ja värav, mille küljes see on, on poolmäda ja vildakam kui maja või isegi küünid, aga ma vannun teile ja kõigile kirjakandjatele, et te peaksite saama siia kirjutada, kui kirjutate ümbrikule Universumi Keskpunkt, sest seda see on. Või vähemalt June’i jaoks oli ja minu jaoks on ikka veel.

      Ma kirjutan teile selleks, et nõustuda teie pakkumisega arutada minu võimalusi enne hüpoteegi väljaostuõiguse tühistamist. Võite igal ajal läbi tulla. Aga ärge tulge enne, kui „Tere hommikust, Ameerika!“ hommikul läbi saab. Ja ärge tulge pärast seda, kui „Kuldvillak“ kell neli algab. Ehk võiksite võimalusel tulla enne lõunat. Tundub, et mul on siis niikuinii rohkem energiat. Ja pealegi tulevad telekast sel ajal ainult uudised.

      Siiralt teie

      David Hadley

      Pärast kirja läbi lugemist otsisin ma härra Hadley laenu andmed süsteemist üles, ent selle juures ei olnud midagi erilist. Pealegi, kui me nüüd ausad oleme, ei olnud see Seattle’i standardite kohaselt kuigi suur laen, arvestades kõrvalist maakohta, ning võimalik saadav maakleritasu ei tõotanud kuigi suur tulla – eriti päeval enne minu sünnipäeva.

      Ma registreerisin kirja arvutisse, lõin ümbrikule märke vastu võetud ja viskasin selle kasti, mis läks minust madalamal astmel seisvale nõustajale. Tehtud ja tehtud, muude asjade juurde. Ma ei kavatsenud sellele enam mõelda. Aga, nagu ma olen sestpeale avastanud, saatusel on tihti omad plaanid.

      2

      Kuna ma veetsin enamiku tööajast väljas hüpoteegi väljaostuõiguse tühistamise eelsetel visiitidel ehk istumistel, nagu me neid kutsume, tegelesin ma paberitööga tavaliselt õhtuti kontoris. Enamasti jäin ma nii kauaks istuma, kuni koristaja välja ilmus. Siis läksin ma tavaliselt oma korteri lähedal asuvasse nurgapealsesse baari. Koha nimi oli Finnegans, ilma ülakomata, mul pole õrna aimugi, miks. See pole isegi Iiri pubi. Estrella arvates nimetati see kirjanik James Joyce’i järgi. Aga temast pole ma ju veel rääkinudki, kas pole?

      Sellel konkreetsel õhtul istusin ma baarileti ääres, jälgides vaheldumisi telekat ja selle kõrval olevat seinakella. Kohe, kui kell lõi keskööd, viipasin Estrella lähemale ning tellisin klaasi nende parimat Cabernet’ veini. Tema nimes on R ja kaks L-i, aga hääldada tuleb seda es-treia. See on vahva nimi. Tähendab hispaania keeles taevatähte või midagi sellesarnast. Tema seda mulle ei rääkinud; ma otsisin selle info ise välja.

      „Mul on dokumenti vaja,“ sõnas ta.

      „Tõesti?“ küsisin mina. Ma panin selle kursiivi, sest ma küsisin seda väga ninakalt. „Ma käin siin kogu aeg söömas.“

      „Jah, ja mis siis?“ küsis tema sama ninaka naeratusega vastu. „Sa jood alati soodavett laimiga.“

      Ma teadsin, et ta norib lihtsalt minuga, aga ma sain aru, et ta ei kavatse asja niisama jätta, nii et ma otsisin rahakoti välja.

      „Tõenäoliselt üritad lihtsalt minu aadressi piiluda,“ sõnasin ma.

      Ta võttis minu juhiloa vastu, ent ei vaadanud seda kohe. Selle asemel hoidis ta seda minu tähelepanu hoidmiseks pantvangis, tõstis käe puusa ning muigas. See oli nunnu muie, mõistagi, aga sellegipoolest muie.

      „Unista aga, härra,“ ütles ta.

      Ta on minust noorem, aga mitte nii palju, et mind härraks kutsuda.

      „Aga ma imestan küll, et sa mind veel kohtama kutsunud ei ole,“ lisas ta korraga häbelikuks muutudes, või siis vähemalt seda teeseldes. Igal juhul ma tean, et ta punastas; ma nägin seda. Siis vaatas ta alla baarileti poole ning märkis edvistavalt: „Sa oled siin juba peaaegu aasta aega käinud, ja ometi mitte toidu pärast.“

      „Mulle meeldib siinne õhkkond,“ kostsin mina, kehitades demonstratiivselt ükskõikselt õlgu ja vaadates baaris ringi. See oli tõesti mõnus koht. Aga ma teadsin, et see ei olnud see, mida tema kuulda tahtis, ja päris tõsi ei olnud see ka. Ma tahtsin teda lihtsalt veidike kauem torkida. „Ja sina meeldid mulle ka,“ lisasin ma pärast sobivalt pikka pausi. „Sa meeldid mulle väga.“

      „Tõsi või? Miks sa siis mind kohtama kutsunud ei ole?“

      Ma teadsin, et järgmisest lausest ei saa ta aru, aga ometi oli see tõsi. „Sest ma kutsun kohtama ainult tüdrukuid, kes mulle ei meeldi,“ ütlesin ma.

      Kui ta seda kuulis, lasi ta käel armsa, ent löödud žestiga puusalt alla vajuda ning hammustas kergelt alahuult. Ta hammustas kogu aeg oma alahuult. Enamasti siis, kui ta kandikut kandis või midagi sellesarnast. Mõnikord jäi ta pärast minu tellimuse toomist natukeseks minu kõrvale ja vaatas koos minuga telekast pesapalli, ainult paar minutit, ent siis hammustas ta samuti alahuult. Ja kui meie meeskond lööma läks, keerutas ta vaadates närviliselt juuksesalku sõrmede vahel. See oli tõesti armas.

      „Nii et sa kutsud ainult neid tüdrukuid kohtama, kes sulle ei meeldi,“ sõnas ta. „Noh, see pole absoluutselt loogiline, isegi mehe kohta mitte, või kuidas?“

      Ma olen märganud, et naised ütlevad alati asju, mis kõlavad küsimuste moodi, ent ei ole tegelikult üldse küsimused. Millest see tuleb? Ma kahtlustan, et sellepärast, et nad teavad, et neil on õigus, aga ei taha seda