Abieluga lunastatud võlg. Georgie Lee

      Neidu ei ehmatanud mitte niivõrd see, et onu andis oma allkirjaga ära nende kaupluse, kuivõrd dokument, millele onu oli allkirja andnud. „Kust te selle dokumendi saite?“

      „Härra Townsend tõi selle mulle tol õhtul, kui ta tuli siia laenu küsima.“

      „See on minu oma. Mina kirjutasin selle, see oli minu plaan, kuidas meie äri päästa.“

      „See oli suurepärane plaan, ja koos tagatisega, mis tal oli laenu garanteerimiseks, oligi see põhjus, miks ma selle summa talle laenasin. Kui ta poleks raha maha mänginud, oleks tal võinud kõik hästi minna.“ Mees asetas dokumendi lauale. „Kas olete täiesti rahul?“

      „Olen küll.“ Ja me oleme laostunud.

      „Hästi, siis pole teil seda vaja.“ Härra Rathbone haaras püstolitorust ja väänas selle neiu käest välja.

      „Ei,“ karjatas Laura, tundes end ilma relvata sama alasti kui härra Rathbone.

      „Teil poleks püstolist niikuinii midagi kasu olnud. See on valesti laetud.“ Mees tõmbas ränikivi püstolilukust välja ja viskas nüüd kasutuks muutunud relva lauale lepingu kõrvale. „Kui oleksite sellest tulistanud, siis oleksite oma kena näo puruks lasknud.“

      Laura vaatas sinna, kus kuivatuspaberil lebas püstol, sama kasutu kui tema lootus ja rumalad plaanid. Sel hommikul oli neiu mõelnud, et tema olukord ei või enam hullemaks minna. Oli tundunud, et põhjani on jäänud veel veidi maad, kuid ta ei suutnud mõelda muust kui vaid oma emast. Laura nurjunud katse neid päästa saadab ta nüüd kahtlemata vanglasse. Kuidas suudab ema ilma Laurata ellu jääda ja mida onu Robert Laurale teeb? „Te oleksite pidanud laskma mul tulistada ja end ära tappa.“

      Mees möödus tema selja tagant, minnes vannituppa. „Te oleksite vaiba ära rikkunud.“

      Viha muutus tugevamaks kui kaotustunne ja Laura keeras end järsult tema poole. Härra Rathbone võttis rahulikult hommikumantli toolilt ja libistas oma tugevad käsivarred varrukatesse, tõmmates mantlihõlmad oma alastuse ees kokku. Laura viha andis veidi järele, peaaegu kustudes, kui ta nägi, kuidas tume siid mehe nahka hellitas, kuid siis süttis uuesti. „Näen, et te ei hooli muust kui ainult rahast.“

      Mees tõmbas hommikumantlivöö oma saleda keha ümber kõvasti kinni. „Ma olen ärimees, preili Townsend. Minu juurde tulevad inimesed, kes soovivad rahalist tuge oma ettevõtmistele, samuti ka need, kes soovivad hädas ettevõtet järje peale aidata. Mina pakun neile raha, mis tuleb intressidega tagasi maksta, või kui nad jäävad maksujõuetuks nagu teie onu, siis konfiskeerin ma nende kaubad ja müün maha, et oma kahjumit katta. Mul on perekond ja alluvad, kelle heaolu ma pean kindlustama. Ma pole heategija.“

      „Ei, muidugi mitte.“ Laura langetas pilgu vaibale, mille pärast härra Rathbone nii väga muretses, ja liigutas varvast oma kulunud poolsaapas mööda viinamarjaväädi looklevat joont vaibamustris. Lühikese aja jooksul, mis ta selle naeruväärse skeemi kavandamisele oli kulutanud, ei suutnud ta täpselt planeerida, kuidas sellest välja tulla ilma võlavanglasse või mõnda hullemasse paika sattumata. Ta lootis vaid, et helde loomus, millest mees rääkis seoses oma perekonna ja alluvatega, laieneb ka ühele väga rumalale noorele daamile.

      „Härra Rathbone, palun andke mulle andeks, et häirisin teie rahu ja püüdsin mustata teie head nime. Enne kui otsustasin teile vastu astuda, ei teadnud ma kõiki fakte. Näib, et ma polnud ka päris mõistuse juures.“ Laura naeratas, püüdes välja näha nii, nagu tema meelest rumalavõitu noor daam võiks välja näha, lootes sellega alles jätta niihästi oma väärikuse kui ka vabaduse. See aga ei suutnud härra Rathbone’i karmi suujoont pehmendada.

      „Ärge mängige lolli. See ei sobi teiesugusele nupukale naisele.“

      Neiu loobus naeratusest, aga mitte lootusest, soovimata tunnistada kaotust. Ta lihtsalt ei saanud seda teha, nüüd mil ema värises kodus külmast. „Sel juhul lubage mul teha teile ettepanek – teile kui ärimehele.“

      Härra Rathbone seisis liikumatult ja Laura ei saanud aru, kas mees kavatseb kuulata või kutsuda teenri, kes tooks kohale konstaabli. Neiu ei andnud mehele võimalust midagi ette võtta, lootes, et tema sõnad panevad härra Rathbone’i ettepaneku üle vähemalt järele mõtlema ja lükkama mõneks ajaks edasi hetke, mil ta Laura saatuse otsustab. „Nende kaupade hulgas, mis te ära viisite, oli suur rull väga peent puuvillriiet. See on kootud erilisest puuvillasordist, mida kasvatatakse Egiptuses. Selle võib töödelda väga õhukeseks, peaaegu läbipaistvaks kangaks nagu India puuvilla, aga selle valmistamine on odavam. Kavatsen seda kangast tutvustada madame Pillet’ kaudu, kes on paljude moodsate ja mõjukate daamide modist. Üksnes nende tellimused sellele kangale võiksid sisse tuua sadu naelu. Saadud kasumi eest võiksin riiet veelgi rohkem sisse tuua ja sellega edukalt kaubelda. Kui te kaubad mulle tagasi annaksite, siis maksaksin osa kasumist teile, kuni esialgne võlg saab tasutud.“

      „Kardan, et ma ei saa teie ettepanekut vastu võtta,“ vastas mees hetkegi mõtlemata. „Kangakaupluse varad müüdi maha, et härra Townsendi võlgu lunastada. Mul pole enam seda puuvillriide rulli, millele te viitate.“

      „Kuid te teate, kelle käes see on. Te võiksite selle tagasi küsida ja me saaksime ikkagi kokkuleppele jõuda.“

      „Ma ei saa.“

      „Te jätate meid nälga,“ pahvatas Laura, kui isegi see väike lootus haihtus. Polnud mingit võimalust äri ellu äratada või teha üldse midagi muud peale üha alandavamasse vaesusesse vajumise.

      Mehe siledat nägu ei rikkunud ükski märk kaastundest või kahetsusest. „Teie plaanil on ilmet, aga see ei õnnestu. Kui puuvillane riie moodi läheb, siis tormavad need, kellel on paremad sidemed ja rohkem raha, seda importima, enne kui teie jõuate seda rohkem sisse vedada. Nad ujutavad turu üle ja vähendavad riide väärtust.“

      „Aga enne seda?“ vaidles neiu aralt vastu.

      „Ma ei saa endale lubada panna oma raha mängu kõrgseltskonna kapriiside rahuldamiseks. Ka teie ei saa seda teha.“

      „Ma ei saa toetuda onu Robertile, kui te seda silmas peate. Ta on kätte saanud kõik, mida ta meilt tahtis: minu isa äriettevõtte ja järelejäänud raha,“ torises neiu. „Üsna varsti jätab ta meid sinnapaika. Mis siis minust ja mu emast saab?“

      „Teil on kindlasti veel sugulasi?“

      Laura raputas pead. „Ei.“

      „Sõpru?“

      „Onu Robert hoolitses selle eest, et nad eemaldusid meist, sest onu laenas neilt raha ega maksnud iialgi tagasi.“ Neiu laskis kätel härra Rathbone’i järele aimates alla langeda, püüdes välja näha sama enesekindel nagu temagi. „Ma tean, et minu tänaõhtune tegu oli rumal. Uskuge, mul polnud plaanis teile viga teha. Tahtsin ainult kaupa tagasi, sest ei suutnud näha, kuidas äri alla käib. Isal kulus aastaid, et see üles ehitada, aga onu Robertil vähem kui aasta, et see hävitada.“

      Kui Philip oleks preili Townsendist tänaval möödunud, poleks ta neidu tähelegi pannud. Sunnituna aga piki püstoli toru talle otsa vaatama, ei saanud ta jätta märkamata hämmastavat otsustavuse helki neiu ümmargustes pähkelpruunides silmades. Seda ei vähendanud nõrgad ringid, mis muutsid sileda naha silmade all veidi tumedamaks, ega pisut lohku vajunud põsed. Kummalgi pool nägu ulatusid õlgadeni vabalt langevad kuldpruunid lainelised juuksed. Kulunud riided rippusid tal seljas. Korrapärased söömaajad tooksid ta põskedele tagasi ümaruse ja puusadele pehmuse. Tema nahk oli kahvatu, nagu oli olnud Arabella nahk, aga seal, kus Philipi surnud abikaasa õitsengu oli närbuma sundinud haigus, rikkusid tema ees seisva daami sära üksnes raskused. „Äris on alati parem hoida tõsiasjad ja tunded teineteisest lahus, et üks ei varjutaks teist.“

      „Tuletan seda meelde, kui näljas olen,“ turtsatas neiu.

      „Te ei jää nälga. Olete selleks liiga taibukas.“ Preili Townsendis oli mingi elu ja võitlusvaim, mida Arabellas polnud. Hoolimata pahameelest selle üle, et teda sel õhtul häiriti, imetles mees seda liialt palju,