Kuidas meelitada kaunitari. Kasey Michaels

ikka nii oli, oli Lydia olnud päris tubli. Igatahes oli ta mehe tähelepanu köitnud.

      “Olen küll. Ja Nicole’il on õigus. Ma tunnengi end palju paremini. Tanner, kuna sa väidad, et oled minu sõber, siis ära kohtle mind enam nii nagu peaks mind vati sees hoidma. Nõus? Oota, enne kui sa midagi ütled – ja vastutasuks ei ole mina... selline... noh... kes iganes ma olin, et see sundis teid kõiki käituma, nagu oleksin ma mingi habras jääluige kael, mis võib iga hetk üles sulada ja pooleks murduda.”

      Tanner tundis peaaegu üleloomulikku soovi neiu embusse haarata. Ent ta mõistis ka, et vati sees hoidmise vastandiks ei ole agressiivsed lähenemiskatsed ja oma tunnete avaldamine.

      “Anna andeks, Lydia, kui me oleme sinu ümber kikivarvul käinud. Ja selle tõestuseks küsin ma sinult seekord – mitte ei teata sulle ega ürita sind meelitada –, kas sa tahaksid minu nõo ja minuga täna õhtul leedi Chalfonti ballile tulla? Või tahaksid sa mind hoopis parema meelega kuu peale saata?”

      “Ma ei ütleks iialgi midagi säärast! Vähemalt ma arvan, et ei ütleks.” Lydia noogutas kaks korda üsna otsusekindlalt. “Jah, tänan sind, ma tulen hea meelega sinu ja preili Harburtoniga ballile. Ja kindlasti meeldib sinu nõbu mulle väga.” Siis naeratas ta Tannerile taas ja mehel läks jällegi seest õõnsaks. “Aga kas sinu arvates oli see korralik tujutsemine?”

      “Täiesti talutav. Sa pead veidi harjutama, et see täiuslikult välja kukuks, aga alguseks oli see päris hea.”

      “Mind peetakse heaks õpilaseks. Ma püüan end täiustada. Oh... keegi püüab sinu tähelepanu äratada. Seal,” ütles neiu lõuaga osutades – kuidas Tanner seda liigutust jumaldas!

      “Tanner Blake, pole kaua näinud. Tore sinuga kohtuda,” hüüdis keegi mees ja lehvitas lähemale ratsutades. “Kunagi olime küll semud ja tühjendasime Pariisis mõni aasta tagasi koos mõned pudelid, aga nüüd oled sa hertsog ja ma pean sind vist lugupidavamalt kohtlema.”

      Tanner libistas pilgu kärmesti üle uhketes rakmetes halli täku ja looma seljas istuva veelgi uhkemas rõivastuses härrasmehe, püüdes sõbra ootamatust väljailmumisest mitte üleliia kohkunud muljet jätta. “Justin. Keegi pole mulle öelnud, et sa oled linnas. Kas Viin tüütas su viimaks ära?”

      Parun Justin Wilde, kes oli Bonaparte’i-vastastes lahingutes viimastel aastatel täitnud mitmeid ülesandeid, millest paljud olid teada ainult sõjaministeeriumi kõige tähtsamatele isikutele, pööras ratsu ringi, nii et sõitis nüüd kaariku kõrval. Mehed vahetasid käepigistuse, mis ei olnud sugugi lihtne, kuna nii kaarik kui ka hobune liikusid.

      Justin Wilde oli riietatud viimase moe järgi ja nii oli see Tanneri mäletamist mööda alati olnud. Tal oli seljas laiu õlgu rõhutav kuub, lihaselisi reisi katsid kitsenahast püksid ja jalasääri kõrged liibuvad hoolega läikima löödud mustad ratsasaapad, mida kaunistasid peened nahast tutid. Ent tavapärasest teistsuguseks muutis paruni hoopis särgi krae ja kätiste pits ning nägu, mis oli liiga kena, et keegi end temast ja tema märkimisväärsetest lihastest ohustatuna tunneks.

      Tõtt-öelda pidasid paljud parunit esmakohtumisel libekeelseks ja veidi tuulepäiseks keigariks. Nad vaatasid tema rohelistesse naervatesse silmadesse niisama tumedate kulmude all kui olid tema saapad ja juuksed, tema pidevalt näol püsiv naeratus tegi nad relvituks ja nad uskusid, et viibivad mitte just kõige nutikama tegelase seltskonnas. Aga see oli viga.

      “Ma põgenesin Viinist umbes kuu aega tagasi ja hakkasin pikkamööda kodu poole liikuma. Diplomaatia võib olla tüütu, ehkki me tükeldame impeeriume nagu pagar torti.” Ta ajas end jalustes püsti ja kergitas Lydiale kaardus servaga torukübarat. “Andke talle andeks, armuline preili. See poiss pole kombeid selgeks saanudki. Mina olen Justin Wilde ja teie olete kõige kaunim olevus, keda ma olen iial näinud. Palun öelge, et see kelm kõigest saadab teid ega ole teie südant veel endale võitnud, sest minu süda ootab nüüd ärevana teie vastust.”

      Tanneri naer tõi Lydia näole kerge kõhkleva muige. “Leedi Lydia Daughtry, palun andestage mulle, et olen sunnitud teile tutvustama parun Justin Wilde’i. Sõdur ja riigimees, tarkpea ja narr. Ja ta esitab kõiki neid rolle teistest paremini. Soovitan teda iga hinna eest vältida.”

      “See on ebaaus, Tanner. Ebaaus. Sina oled minust kaks korda narrim ja seda räägin ma kõigile. Leedi Lydia, ma palun teid tungivalt. Öelge, et teie süda on veel vaba, ja et eeskätt ei ole seda vallutanud too nimetu võrukael, kes on üsnagi sarnane härrasmehega, kes praegu end teie kõrval väga ebamugavalt tunneb, või minu süda puruneb.”

      Tanner ootas Lydia vastust, mõistes, et tal pole aimugi, mida neiu ütleb. Eile oleks ta teadnud, et Lydia on viisakas, veidi häbelik ja kindlasti täiesti kombekas. Aga täna? Ta vaatas neiut uudishimulikult ja tema süda jõnksatas, kui viimane vaevumärgatavalt ja üsnagi hapult naeratas, nii et Tanner nägi esimest korda sarnasust tema vallatuma kaksikõega.

      “Ma kahtlen väga, kas minu sõnadel on säärast võimu, söör,” lausus Lydia hetke pärast, “aga kui see teie õnnetut südant kuidagi rahustab, siis ütlen, et Tema Hiilgus ja mina oleme sõbrad, kes tulid värsket õhku hingama ja loomulikult ka teie narri seltskonda nautima.”

      Wilde kahmas kiiruga kübara peast ja surus selle teeseldud imetlusega vastu rinda. “Jumal hoidku, Tanner, ta kõneleb täislausetega. Ja ilma kokutamata või minu rohmakate meelitussõnade peale minestust teesklemata.” Ta kummardus taas ettepoole ja vaatas Tannerist mööda. “Leedi Lydia, palun kujutlege mind oma jalge ette. Mul polnud aimugi, et säärane ilu on olemas, ja veel koos terava mõistusega.”

      Tanner sirutas käe välja ja lükkas Wilde’i sadulasse tagasi, ise samal ajal oma ohje hoides, ning kaarik liikus aeglaselt edasi, kuna sõiduvahendeid oli tõepoolest palju. “Sa peaksid tagasi Viini minema, Justin, kui sinu arvamus Londoni daamidest on sedavõrd vilets.”

      “Rumalus, Tanner. Minu arvamuse kohaselt on kõik daamid imepärased olevused. Peaasi, et ei juhtuks õnnetust, kui ma peaks nendega vestlema pikemalt kui mõne minuti. Mida enamasti õnneks ei juhtugi. Ent leedi Lydia tundub olevat imeline erand.”

      Nüüd oli Lydia kord lükata Tanner – viisakalt – tagasi istuma ning ta nõjatus ettepoole, et parunilt küsida: “Ehkki te peate mind erandiks, pean ma teile ühe küsimuse esitama. Kas te olete misogüün, söör? Või ehk hoopis misantroop ja te põlgate kõiki teisi inimesi peale iseenda? Olete te Alceste?”

      Tanner nõjatus nüüd täiesti vabatahtlikult istme seljatoele, ilma et Wilde või Lydia oleks teda sundinud. Ta arvas, et nii on turvalisem.

      ”Alceste, ütlete teie? See armetu küünik? Siis tunnete te ka Moliere’i ja tema meistriteost “Misantroop”? Tanner, kas sa kuulsid seda? Pidage, see ei saa nii olla. Leedi Lydia, tehke mulle seda heameelt ja lõpetage järgmine rida. Ta on imehea kõnemees, kel on...?”

      Tanner naeris valju häälega. “Taevake, Justin, kas sa korraldad ülekuulamist?”

      “Ei, ei, pole midagi. Kas tohib?” Lydia vaatas Tannerit, kes ainult noogutas. “Väga kena. Ta on imehea kõnemees, kel on oskus jutustada suurte sõnadega mitte midagi.”

      “Hah! Saan aru, miks see rida on sinu lemmik, Justin. Sobib täpselt sind kirjeldama. Kas me oleme lõpetanud? Ma tõin leedi Lydia siia ümbrust nautima, mitte sind lõbustama. Ehkki ma tunnistan, et ka minul on olnud üsna lõbus.”

      “Jah, ma lahkun nüüd,” sõnas Wilde, mõtlik pilk endiselt Lydial, kellele paistis järsku meenuvat, et tema on kaksikõdedest see häbelikum, kes kunagi esiplaanile ei trügi. “Aga ehk saame hiljem kokku, Tanner? Me pole kaua kohtunud.”

      Tanner nõustus, sest Justin Wilde meeldis talle tõesti. Ta ütles sõbrale, et tema ja Lydia lähevad õhtul leedi Chalfonti ballile ja vaatas siis järele Wilde’ile, kes arvatavasti juba mõtiskles, keda järgmisena oma täiusliku – ja ometi ootamatult kummalise – olemusega tülitada.

      “Milline kummaline mees,” lausus Lydia, kui Tanner kaarikut mõne meetri haaval edasi ajas, sest hobusõidukeid oli sel harukordsel