Täiuslikku püüdes. Esimene raamat. Susan Mallery

gaasi sisse hinganud, kui arvuti hakkas sädemeid pilduma, võttis tuld ja kooles.

      Kuigi Charity nautis suhteid vastaspoolega samamoodi nagu iga teine naine, polnud ükski mees teda varem niimoodi halvanud. Igatahes mitte ärikohtumise ajal, mida ta pidanuks juhtima.

      Aga ta tundis seda tüüpi. Oli näinud, millist kaost nad põhjustavad igal pool, kuhu lähevad. Enesesäilitamisinstinkt ütles, et ta peaks hoiduma kaugele-kaugele. Ja seda ta teebki... kohe kui nõupidamine on lõppenud.

      Charity ajas õlad sirgu, otsustanud kehtestada uuesti kontrolli nii enda kui ka nõupidamise üle. Ja siis jõudsid salapärase sissetungija sõnad kohale. Igal ülikoolil oleks raske keelduda kingituseks pakutavast kinnisvarast. Polnud ime, et härra Bermanit tema lahendus ei huvitanud. See ei lahendanud probleemi.

      “Uurimistöö, millest te räägite, on oluline meile kõigile,” lõpetas heledapäine mees. “Ja seetõttu on linna pakkumine olemasolevaist parim.”

      Charity sundis end pöörama tähelepanu härra Bermanile, kes aeglaselt noogutas. “Su jutul on jumet, Josh.”

      “Pöörasin vaid su tähelepanu paarile detailile, millele sa pole võib-olla mõelnud,” vastas heledapäine mees tagasihoidlikult. Heledapäine mees, kelle nimi oli nähtavasti Josh. “Kogu töö tegi ära Charity.”

      Charity kulm tõmbus kortsu. Mees vallutas tema närvisüsteemi ja kohtumise ning püüab seda siis naise teeneks pöörata?

      “Sugugi mitte,” kiirustas ta sekkuma ja tundis kergendusega, et kõnevõime on tagasi. “Kes oleks suutnud teie hiilgavate argumentidega võistelda?”

      Josh pilgutas silma ja küünitas siis laualt kausta võtma. “See on hea tahte avaldus. Minu meelest on allakirjutamisega juba piisavalt kaua venitatud, kas sina ei leia, Bernie?”

      Härra Berman noogutas aeglaselt ja võttis kuuetaskust sulepea. “Sul on õigus, Josh.” Ja siis, lihtsalt niisama, kirjutaski ta paberile alla, tuues Charityle võidu, mida see nii meeleheitlikult ihkas.

      Miskipärast oli Charity lootnud, et võit on raasuke magusam.

      Mõne minutiga olid kõik üksteisel kätt surunud, pomisenud midagi järgmisest nõupidamisest, et planeerimisega pihta hakata, ning lahkunud. Charity oli nõupidamissaalis üksinda, vaid kõrbenud plasti hais ja alla kirjutatud dokument tõendiks sellest, et midagi oli juhtunud. Ta heitis pilgu kellale. 9.17. Selle tempoga, kuidas asjad siin käivad, on tal lõunaks leitud ravi mitmele haigusele ning likvideeritud maailma näljahäda. Nojah, õieti küll mitte temal. Tema saavutused piirdusid seni süütu elektroonika kärsatamisega.

      Charity pani paberid kokku, läks koridori ja võttis oma külma, surnud arvuti. Kas see oli tõesti juhtunud? Kas mingi tüüp oli tõepoolest tema nõupidamisele tuisanud, päeva päästnud ja siis kadunud? Nagu kohalik superkangelane või midagi taolist. Ja kui mees oli telgitagustega nii hästi kursis, miks polnud ta lahendanud neid probleeme juba mõne nädala eest?

      Charity poleks mingil juhul saanud eraannetusest teadlik olla – hoolimata kogu oma uurimis- ja ettevalmistustööst. Kuid sellegipoolest valdas teda ebamäärane rahulolematus. Ta eelistanuks võitu tänu iseendale. Mitte sellepärast, et keegi teda päästma tõttas.

      Charity suundus oma uude kabinetti teisel korrusel. Tal polnud veel olnud eriti aega end sisse seada, kogu vaba aja neelasid nädalavahetusel kolimine Fool’s Goldi ja esitluse ettevalmistamine. Veidi enne kella kuut hommikul oli ta toonud kabinetti kasti isiklike asjadega ja jätnud selle lauale. Minut pärast kuut oli ta olnud juba nõupidamisruumis ja oma esitlust üle vaadanud soovides, et see oleks täiuslik. Täielik ajaraiskamine, ütles ta endale teisele korrusele jõudes. Arvestades arvuti surma ja salapärast meest, poleks tal tarvitsenud sõrmegi liigutada.

      Hommikul oli vana hoone olnud tühi ja vaikne. Nüüd töötas laudade taga pool tosinat naist. Kabinetiuksed olid pärani ja neist kostev jutupomin lõi vaikse taustaheli.

      Charity pöördus oma kabineti poole. Tema sekretär peaks juba kohal olema ja nad saavad esimest korda silmast silma kohtuda. Tehniliselt olid nad töötanud nüüdseks koos juba paar nädalat, Sheryl oli faksinud ja meilinud talle infot Nevadasse.

      Charity oli käinud Fool’s Goldis töövestlusel. Ta oli kohtunud linnapea ja paari volikogu liikmega ning sõitnud ümbruskonnas ringi. Ta polnud kunagi varem elanud väikelinnas. Tema lähim kokkupuude sellega oli Stars Hollow kolledži ajal vaadatud “Gilmore’i tüdrukutes”. Talle oli Fool’s Goldis kõik meeldinud ning ta suutis ette kujutada, kuidas ta selles järveäärses linnas juured maasse ajab. Ta oli isegi selles majas käinud ja ringi vaadanud. Kuid ilmselt polnud ta märganud hiigelsuurt plakatit seinal.

      Nüüd seisis ta silmitsi üleelusuuruses pildiga oma salapärasest mehest. Mees naeratas talle vastu, kaenlas jalgratturikiiver, ning tema liibuv särk ja ratturipüksid jätsid kujutlusvõimele väga vähe ruumi. Kiri foto all kuulutas “Josh Golden – Fool’s Goldi lemmiklaps”.

      Charity pilgutas silmi, siis veel kord. Josh Golden nagu kuulus jalgrattur Josh Golden? Tour de France’i kõigi aegade nooruselt teine võitja, kes oli arvatavasti võitnud veel sadu võidusõite? Charity polnud kunagi jälginud ringrajasõite või kuidas seda nimetatigi. Teda ei huvitanud ükski spordiala. Kuid isegi tema oli mehest kuulnud. Josh Golden oli olnud abielus mingi kuulsusega – Charityle ei meenunud, kellega – ja nüüd oli ta lahutatud. Ta reklaamis energiajooke ja üht suurt spordifirmat. Ja ta elab siin? Ta oli tulnud nõupidamisele ja selle päästnud?

      See pole võimalik, ütles Charity endale. Võib-olla oli ta kukkunud ja pea ära löönud ega mäletanud nüüd nõupidamist enam korralikult. Võib-olla on ta kusagil koomas ja kujutab seda kõike ette.

      Ta kõndis plakatist mööda oma kabineti poole. Lahtisest uksest nägi ta veidi üle kolmekümnest naist, kes rääkis telefoniga. Tumedapäine ja kena naine tõstis pilgu ja naeratas. “Ta on siin. Ma pean lõpetama. Armastan sind.” Naine tõusis. “Mina olen Sheryl, teie sekretär. Teie olete kindlasti Charity Jones. Kena teiega viimaks kohtuda, preili Jones.”

      “Sinuga ka ja palun ütle mulle Charity.”

      Sheryl naeratas. “Kuulsin äsja, et said ülikoolilt allkirja kätte. Linnapea Marsha tantsib rõõmutantsu. Nad on käitunud nagu libedad jobukakud, aga sa said nad konksu otsa.”

      Mingi sähvatus pälvis Charity tähelepanu. Ta vaatas üle sekretäri õla ja nägi, et arvutiekraanile ilmus ekraanisäästja pildigalerii. Esimesel fotol oli Josh Golden ratta seljas. Teisel oli mees ilma särgita ja kõrvuni naeratusega. Kolmas foto kujutas väga paljast meest duši all, selg kaamera poole. Charity silmad läksid suureks.

      Sheryl vaatas üle Charity õla ja puhkes naerma. “Jah. Ta on jumalik. Laadisin need internetist alla. Tahad, panen sinu arvutisse ka?”

      “Oh ei, tänan.” Charity kõhkles. “Ma ei ole päris kindel, kas alastifotod kontorisse sobivad.”

      “Kas tõesti?” Sheryl tundus segadusse sattuvat. “Ma ei mõelnud sellele üldse. Sul on vist õigus. Võtan dušifoto maha, ehkki see on mu lemmik. Kas sa oled Joshi näinud? Minu vanaema oleks öelnud tema kohta musirull. Ütlesin oma mehele, et kui Josh peaks eales hõikama, olen silmapilk läinud.”

      Nii et ka kõik teised naised maailmas reageerivad Joshile samamoodi, nagu oli reageerinud Charity. Jumalik. Miski pole erutavam, kui olla üks jumaldava massi hulgas, mõtles Charity kabinetti astudes.

      Kuid see polnud probleem. Ta lihtsalt väldib meest, kuni on jõudnud leiutada mooduse, kuidas oma reaktsiooni vaos hoida. Charity soovis kena, normaalset, turvalist meest. Tema ema oli alati tõmmanud selle maailma Joshide poole: liiga kenad ja kõikjal naiste poolt jumaldatud. Ema süda oli korrapäraselt ja valusasti murdunud. Charity oli otsustanud, et võtab ema vigadest õppust.

      Pannud surnud sülearvuti oma teiste, veel lahtipakkimist ootavate asjade kõrvale, heitis Charity lahtisest uksest pilgu Sheryli poole.

      “Kas sa helistaksid palun linnapeale ja küsiksid, kas ma tohin