Kuidas ahvatleda hertsogit. Kasey Michaels

sõbra poole vaadates. “Tead, Rafe, sa ei näe kuigi hea välja. Las ma mängin meditsiiniõde ja katsun su laupa.” Ühe käega hoidis Fitz provotseerivalt nihelevat ettekandjat paigal, kummardus samal ajal ettepoole ja katsus teise käega sõbra laupa. Siis tõmbas ta käe eemale ja raputas seda dramaatiliselt. “Pagan võtaks, mees, sa oled tulikuum, kas tead?”

      “Ei saa olla, Fitz. Mul on neetult külm. Asi on selles märjas mundris.” Rafe surus plagisema hakanud hambad kokku ja tundis puudust ettekandja soojusest, ehkki mitte naisest endast.

      “Vaevalt küll. Arvan, et see on sama palavik, mille sa said Albureal. See on tagasi, olgu ma neetud. Tule, lähme kasarmusse, enne kui sa ära minestad ja ma pean sind tassima nagu Vitorias.”

      Rafe rehmas Fitzi pakkumise peale käega. “Mine sina lõbutsema. Kui see on sama palavik, on kõige hullem praegu juba käes. Vii ta ülakorrusele ja riku ta oma iiri oskustega teiste, viletsamate meeste jaoks ära. Mina... ma ootan sind siin kolde ääres.” Ta pani pea kõverdatud kätele. “Ma olen liiga väsinud, et selles vihmas ja rõskuses tagasi minna.”

      “Teie Hiilgus? Vabandage tülitamise pärast, aga kas ma saaksin teiega rääkida? Teie Hiilgus?”

      “Rafe,” sosistas Fitz ootamatult pingul häälel ja äsas sõbrale ribidesse. “Teisel pool lauda seisab veidra välimusega väike mehike ja räägib sinuga. Vähemalt ma arvan, et sinuga, sest minuga ta kindlasti rääkida ei saa. Ta ütles Teie Hiilgus. Aja end sirgu, sõber. Midagi kummalist on teoksil.”

      Rafe sundis end silmi avama ja põrnitses Fitzi, kes jõllitas juhmil ilmel teisele poole lauda. “Kurat ja põrgu,” ütles Rafe ja ajas selja sirgu, nähes teisel pool lauda seismas üsnagi korratu väljanägemisega väikest inglast. Aga tegelikult oli neid mitu tükki... võib-olla pool tosinat väikest sasipundart, kes tema ees kõikusid. Rafe üritas ühe neist fookusesse saada. “Vabandage, kas me saame teid aidata?”

      “Teie olete ju Rafael Daughtry, eks ole?” ütles mees. “Palun öelge, et olete, Teie Hiilgus, sest ma olen teid peaaegu kuu aega taga otsinud, sellest saadik, kui vaenutegevuse lõppemine muutis üle kanali reisimise turvaliseks. Kas teieni ei jõudnud ükski teie lootusrikka tädi kirjadest?”

      “Kuulsid, Rafe? Teie Hiilgus. Ta ütles seda uuesti,” märkis Fitz ja lükkas ettekandja sülest maha, mille peale naine tõi kuuldavale prantsuskeelse sõimuvalingu, mis oleks isegi Rafe’i punastama pannud, kui ta oleks seda kuulanud.

      “Tõepoolest, ma ütlesin seda,” ohkas mees. “Kas ma tohin istet võtta, söör?”

      Rafe ja Fitz vahetasid hämmeldunud pilke. “Jah, muidugi.” Rafe viitas tühjale toolile mehe ees. Ta hoidis raskustega silmi lahti. “Aga ma kahjuks ei...”

      “Ei, ma saan aru, et te ei mõista. Minu nimi on Phineas Coates, Teie Hiilgus, ja ma pean teile kurvastusega teatama, et Charlton Daughtry, Ashursti kolmeteistkümnes hertsog ning tema pojad Storringtoni krahv ja kõrgeauline lord Harold Daughtry, hukkusid traagiliselt, kui nende jaht Shoreham-By-Sea rannikul umbes kuus nädalat tagasi põhja läks. Pärandamisseaduse kohaselt olete teie, söör, oma isa pojana ja viimase elusoleva Daughtryna, nüüd Rafael Daughtry, Ashursti neljateistkümnes hertsog, aga ka Storringtoni krahv ja... ja mingi koha vikont, mille nime ma kahjuks praegu ei suuda meenutada. Söör? Kuulge, söör. Kas te kuulsite?”

      Rafe oli taas pea aeglaselt ristatud kätele langetanud ja kuulis mehe häält läbi kõrvus kajava helina. Naljakas, mõtles ta muiates. Viimane kord palavikus piineldes oli ta ingleid näinud. Mitte kordagi võõraid väikseid mehikesi halvasti istuvates katkistes pintsakutes ja räpastes punastes vestides. Inglid meeldisid talle rohkem...

      “Rafe, vasta talle,” ütles Fitz teda raputades. “Kas sa kuulsid, mida ta rääkis?”

      “Jajah. Minge minema. Midagi merest...”

      “Shoreham-By-Sea, Teie Hiilgus. Kadunud hertsogi õde leedi Emmaline Daughtry tegi mulle ka ülesandeks teile isiklikult üle anda tema kiri, milles ta palub teil võimalikult kiiresti Ashursti tagasi pöörduda. Tunnen kaasa... ja soovin õnne, Teie Hiilgus. Teie Hiilgus?”

      Fitz lükkas niisked pikad juuksed Rafe’i näo pealt ära. “Arvan, et Tema Hiilgus ei kuulnud sind, Phineas. Aga räägi mulle sellest hertsogkonnast. Kas nende uhkete tiitlitega kaasneb ka raha?”

      “Ütleksin, et see mees on sattunud Inglismaa kõige suurema portsu otsa... See tähendab, et Tema Hiilgus on väga rikas mees.”

      Fitz andis Rafe’ile laksu vastu selga. “Kas sa kuulsid seda, Rafe? Sa oled rikas mees, sa õnnelik põrguline! Ärka üles ja joome sinu õnne terviseks. Sinu kulul muidugi, sest nüüd on sul raha küllaga.”

      Rafe ei liigutanud end isegi siis, kui Fitz teda õlast raputas.

      “Vaata nüüd seda, Phineas. Vaene õnnetu. Kõik tema mured on lahenenud ja nelja tuule poole lennanud, aga tema isegi ei tea seda. Tema Hiilgus magab veel mõnda aega, aga hommikuks on kõik kombes. Nagu alati.”

      Phineas noogutas teadjalt. “Ahaa. Purjus, söör.”

      “Ei, kahjuks mitte.” Fitz pilgutas silma. “Aga mina tahaksin olla.”

      “Just nii, söör, kapten, saan aru,” vastas Phineas ja piidles näljasel pilgul Rafe’i peaaegu puutumata toidukaussi. “Sel juhul, kuna mulle anti käsk Tema Hiilguse kõrvalt mitte lahkuda, kui olen ta üles leidnud, poleks ju ebaviisakas teiega koos õhtustada, kapten? Pean ütlema, et see hautis lõhnab taevalikult.”

      Esimene osa

      Ashurst Hall, november, 1814

      Sõprus on ilma tiibadeta armastus.

      – Lord Byron