Kuidas ahvatleda hertsogit. Kasey Michaels

      Originaali tiitel:

      Kasey Michaels

      How to Tempt a Duke

      2009

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Virve Pillau

      © 2009 by Kathryn Seidick

      Trükiväljaanne © 2010 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2010 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10428

      ISBN (PDF) 978-9949-20-047-4

      ISBN (ePub) 978-9916-11-040-9

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Kallis lugeja!

      Rafael Daughtry läks sõtta vaese mehena, keda sugulased vaevu taluda suutsid, ning naasis kuus aastat hiljem Ashursti hertsogina. Rafe ei olnud valmis uhke mõisa juhtimiseks ega kohtumiseks lapsepõlvesõbra ja naabri, noore kaunitariga, keda ta kunagi Charlieks kutsus, kui tüdruk temal ja ta nõbudel sabas käis.

      Rafe pidi õppima hertsogiks olemist ja Charlie aitas teda. Neiu pakkus abi mehe kahe õe ohjeldamisel. Kaksikud polnud veel seltskonda astumiseks küpsed, aga ei olnud ka enam titad ega koolilapsed.

      Ent Charlie ei rääkinud mehele oma salajasest südamevalust. Rafaeli äraolekul juhtunu sunnib neiut meest eemale tõrjuma ja tema puudutuse peale võpatama.

      Rafe ja Charlie tõstatavad mitmeid küsimusi: kas me oleme sellised nagu siia ilma sünnime või vormib meid elu? Kas minevik määrab meie saatuse või suudab armastus ületada ka kõige keerulisemad takistused?

      Kirjanikuna loon ma sellised tegelaskujud nagu Rafe ja Charlie, annan neile lahendamiseks mõned probleemid, viin nad siis kokku ja lasen neil siis üritada, hoides pöialt õnneliku lõpu nimel, mida ma nii väga neile soovin. Arvan, et ka teie loodate sama.

      Parimate soovidega

      Kasey Michaels

      Minu uuele toimetajale,

      ühele ja ainsale Margo Lipschultzile,

      kel on pühaku kannatus!

      Proloog

      Pariis oli hakanud kaotama oma paljukiidetud võlu. Kui kaua olid nad kõik rääkinud päevast, mil saavutavad võidu Bonaparte’i üle ja marsivad võidukalt sellesse uhkesse linna? Kui Hispaania muda kleepus nende saabaste külge, kui toidumoon ei jõudnud kohale, kui nad olid kindlad, et tühi kõht on juba selgroo küljes kinni, muutis Pariisi toredustest lobisemine nende meeleolu rõõmsamaks.

      Ent pärast viit külma päeva paduvihmas olid kõigi mõtted pöördunud sellele, kui kiiresti Wellington väed tagasi koju Inglismaale kutsub.

      Eks seal sajab ka, aga see oleks vähemalt vana hea Inglismaa vihm.

      Mõistagi ei oleks kaptenid Rafael Daughtry ja Swain Fitzgerald laevadele minevate ning Doveri ja teiste Inglismaa sadamate poole suunduvate meeste seas. Nemad olid selsamal päeval teada saanud, et nende ülesandeks koos kaaslastega on mõne nädala pärast saata Bonaparte tolle uude impeeriumisse Elba saarel.

      Fitz oli öelnud Rafe’ile, et nad peaksid rahul olema, sest osalevad ajaloolises sündmuses, erakordses seikluses, millest jutustamisega kunagi lapselapsi põlvel hüpitades kostitada.

      Lapselapsi? Selle peale kissitas Rafe oma läbitungiva pilguga pruune silmi ja käskis sõbral kähku otsida mõni koht, kus nad mõlemad hea õnne korral nina tublisti täis saaksid tõmmata.

      Nüüd värises Rafe oma niiskes mundris ja nihutas tooli lähemale hädisele leegile, mis põles Fitzi valitud kõrtsi koldes. Ta tõmbas käega läbi pikaks kasvanud, ise lühemaks kärbitud mustade juuste ning tundis neis rasu ja liiva, mida ta ilmselt mitte kunagi välja pesta ei suuda, ning hõõrus siis habemetüükas lõuga. Ta peab kusagilt leidma uue žileti enne, kui järgmisel hommikul peastaapi läheb, ja puhta särgi. Kuivast särgist piisaks ka.

      “Vaata aga vaata,” tähendas Fitz muiates. “Kükitad tule ääres nagu mõni vanatüdruk, kes pole kunagi sooja voodit tundnud. Kas soovite õlgadele tekki, kulla preili Daughtry?”

      “Sõida seenele, Fitz,” porises Rafe, surudes maha järjekordse külmavärina. Vahel polnud ta kindel, kas ta üldse kunagi enam sooja saab. “Kus on see hea õlu, millest sa rääkisid?”

      “Viimastel aastatel kraavides magama harjunud mehe kohta hädaldad sa kuidagi liiga palju. Ja põrgusse õlu – kus on innukad preilnad?” Fitz ajas end püsti ja haaras kinni kõrtsmikust, kes parasjagu nende lauast möödus. “Parle vous inglise keelt, monsenjöör?”

      Paks rasvaste juustega kõrtsmik pööritas silmi, vuristades samal ajal midagi prantsuse keeles, mis pani Rafe’i pihku itsitama, eriti selle peale, kui mees võrdles Fitzi hiiglasliku karvase prussakaga.

      “Palun kaks kannu teie parimat õlut, kõrtsmik, ja midagi sooja teie köögist hamba alla,” segas Rafe kiiresti veatus prantsuse keeles vahele ja viskas mehele mündi. Too kummardas baarileti juurde tagasi minnes.

      “Neetud konnasööjad. Nad vist ei tea, et me võitsime neid, on nii, Rafe?”

      “Teavad väga hästi ja vihkavad meid selle eest. Meid päästab praegu vaid see, et enamik pariislasi süüdistab selle supi sisse sattumises Bonaparte’i. Pidime tema elupaiga ümber täna rohkem valvureid välja panema, et teda kunagiste truude alamate eest kaitsta. Vahel mõtlen ma, et peaksime eemale hoidma ja ta nende kätte andma. Tuhandest relvastatud ja mundris mehest koosnev isiklik eskort? Nad nimetavad teda Elba veriseks keisriks. Kas me selle eest võitlesimegi, Fitz?”

      “Olen nõus, et paistab, nagu me poputaksime seda väikest selli. Kaua meie sinuga teda valvama peame? Ega ma Dublinisse nii väga tagasi kiirusta. Pariisis on küll praegu külm ja märg, aga Dublinis pole pooltki nii palju innukaid naisolendeid.”

      “Ainult sellepärast, et kõik Dublini naised teavad sind ja oskavad sinust eemale hoida.”

      “Tõsi ta on,” sõnas Fitz korralikult kärbitud habet sügades, rohelised silmad säramas. “Kena põrguline nagu ma olen, niitsin kohalikke preilisid lausa loogu. Vasta nüüd palun mu küsimusele.”

      Rafe rüüpas kannust pika sõõmu. Samal ajal pani ettekandja lauale kaks aurava hautisega kaussi ja pilgutas talle enne lahkumist silma. Naise kena ümar tagumik oli provotseerivalt kutsuv, ent Rafe tundis kummalist soovi keelduda. Aga kui ta korralikult maksaks, peseks naine ehk tema särgi puhtaks, kuni ta ise veidi tukastab.

      “Kui kaua? Kuus kuud või kauem, kui meile antud käsku uskuda,” vastas Rafe, võttis laigulise puulusika ja sonkis hautist, teades, et peaks süües silmad sulgema ega tohiks endalt küsida, mis lihaga tegu. “Loodetavasti tekib mul võimalus temaga rääkida.”

      Fitz vaatas teda imestunult. “Boneyga? Miks sa ometi midagi säärast teha tahaksid?”

      Rafe pani käed enda ümber, üritades sooja saada, ning asus seejärel hautise kallale. “Ma ei tea, miks ma seda sulle räägin, kuna sa viskad minu kulul ainult nalja, aga ma olen mõelnud sõjast raamatu kirjutamisele.