Kaarnakivi. Juhan Jaik

ka mitte tulla. Kuid taat pidi muretsema vihma. Ta istus voodi äärele, toetas küünarnukid põlvedele ja hoidis pääd kahe käe vahel, et silmalaud venisid imelikult pikaks ja tolmune selg oli taga lookas kui vikerkaar. Nii ta istus sääl kui lausuja, kui kuri nõid ja haudus taevale pilvi. Nii ta sääl soetas vihma. Suured kolesinised pilvehood jooksid läbi ta pääst ja nendest jooksis alla sorinal vihma, valget kui piim. Vahel kostis taadi unistuste tagakambrist ränk müringi ja lõi välkugi ja siis pilgahtasid taadi silmadki, pigemini värisesid, olid viivu valged kui jahükäkk ja nii vajusid aegamööda uuesti halliks nägu porised saapaninad, kus kergelt jahutolm pääl.

      Nii haudus taat voodi äärel istudes pilvi. Istus senikaua, kuni selg hakkas kangest küürutamisest valutama ja teda tarvis tuli sirgu ajada. Selga. sirgu ajades märkas mölder ka, et silmad jäänd raskeks ja magada oleks hädasti vaja. Siis kohe ta vajuski nagu puupakk voodile küljeli, kõigutas paar korda jalgu ja kurgupõhjast tuli kuuldavale surut mühin ja kohin.

      Aga sea magamine on taadist suurem kavalus. See on ta suur saladus, milleks ta just vee lõppemisel magama heidab. Oma päädki väsitab ta enne magamist sihikindlalt. Pääs ringi keerlevate pilveunistuste ja välgumürahtuste sekka ei piilu kunagi asjata see suur must konn ja need kaks lutsupoega, kes jäid kuivand jõesängi siplema. Neid laseb taat pääajus vabalt sipelda ja hüpelda, niipalju kui nad soovivad, ja taadil on sellest hää meel. Sest ta on kindel, et kui ta enne magamajäämist oma mõtetes konnade ja lutsukaladega tegemist teeb, siis needsinatsed veeloomad ka ta unenäos ette tulevad. Ja oma eluea kogemustest teab taat väga hästi, et kui ta musta konna või libedat lutsu ehk üldse kalu unes näeb, siis on vihma varsti maailm. Siis ei ole veskiga enam muretki ja mõnetunnilise ootamise järel ilmub taevaservale ränk pilvemürakas, ajab suured katsesarved ettepoole kui ilmatu tigu ja pikk kael veab taga päratu laia keha, mille kõht kiire jooksuga tahab muljuda metsi ja maid tasaseks kui laud. Kuid ta ei lõhu ega murra siiski midagi, küll aga toob kaasa jahedat õhku ja puid välistavat tuult,, ja pea hakkab harvade vihmapiiskadega trummeldama katustel. Ja nii varsti tuleb vett pidamata ja mõõduta.

      Ja vanataat ei eksind kunagi. Nii ta tüssas taevast. Ilmad ei hoolind enam sugugi jumala tahtmisest, nad käisid ikka taadi unenägude järele. Ja see ei läinudki kõik taadile raskeks: valis endale unenäo välja, timmis oma pää enne magamajäämist nii, et ta oodat unenägu ka nägi, ja siis tuli kõike. Juba, kui oli jäänd ta ilusti magama, hakkasid sama päeva elamused uuesti ta silme eest mööda libisema. Ta nägi, kuis ta veskiratas jäi laiali lõugadega seisma, vee sulin vaikis ja ühtlasi kõikide veski luude-liikmete korrapärane ragin. „Kurat teab, mis sest nüüd saab,“ sonis siis taat läbi une ja ronis tammile. Sääl näeb ta tuttavat pilti – jõepõhi lage, kuid põhjal liigutavad kaks kuivale jäänd lutsukala. Mölder silmitseb neid hoolega ja näeb, et neist saaks kaks suutäit, üks temale, teine eidele näsida. Mölder läheb ja haarab lutsu suurt pääd pidi kinni, kuid näe imet – porist venib järele ilmatu pikk luts – ta nii väike ei olnudki. Ka teise kala kahmab taat, ja seegi ei ole väike. Siis aga näeb taat, et säälsamas libistavad poris suured havid ja terve jõepõhi on nendega üle tikit – kõik aina välgub päikese käes. Siis tunneb taat, et suured ahvenad ronivad ta veskipõlle alt üles ja vähid hakkavad ta saabastest kinni. Suur vähk ronib lepa otsa kui ahv ja longuvajund vana pajupuu ladvas juba laulab viidikas otsekui ööbik. See on juba liig ja taat ei usalda enam omi silmi. Pöörab selja, et minna koju, kuid tunneb, et lutsud ta käes ei olegi enam lutsud – neist on üks veskivõll ja teine, see tugi, mis hoiab kolu püsti. Mõlemad on vesi kaugele viind ja taat veab nad tagasi. On lõpmatu raske, et taat ohkab unes sügavasti. Kuid siis kaotab ta enese oma silmist tükiks ajaks ja leiab end pea lõunalaua tagant. Laual hõõgub rasvane kalapraad. Taat lööb isuga kahvli suuremale tükile sisse, kuid kuuleb samal pilgul koledat kisa – kiiks. Taat ajab siis silmad laiali ja näeb, et vaagnal pole kalalõhnagi – puha suured mustad konnad sääl hunnikus ja ühele neist ta torgand kahvli selga. Vanamees tõuseb püsti ja näeb, et igas nurgas istub suur kuri must konn, suuremad nad kui jahukotid. Maigutavad mokki, õudselt lakke vahtides. Ka vanamees vaatab lakke ja näeb, et laelampi sääl ei olegi – suur must konn ripub otse ta pää kohal …

      Siis aga ärkab taat ja vaatab toas ringi. Kohe saab ta aru, et nägi und, sest toas komberdab vaid ta oma eit. Ta vist astus parajasti sisse ja ukse „kiiks“ oligi see, mida taat kuulis. Kuid see kõik on nüüd taadile kõrvalise tähtsusega – taadile on nüüd selge, et vihma tuleb pea, ja veel õige tublisti.

      Korra parast taadi pärastlõunast vihmahaudumist oli unenäost jäänd taadi meele veel midagi iseäralikku. Asi oli muidu kõik korras, taat nägi unes päris korraliku hulga lutsukalu ja konni ka, nii et vihma pidi pea igatahes tulema, kuid unenäo sekka õli põimund veel midagi muud, millest taat midagi ei tahtnud aru saada. Nimelt nägi ta seekord ka angerjakalu, kuid neid palja peoga jõepõhjalt üles korjates muutusid nad ta peos mitte enam konnadeks ega veskitaladeks, vaid neist sai taadi üllatuseks ta oma lihane tütar, kes elas Tallinnas. Oli äkki taadi ees täies pikkuses, kui viimane tõstis porist räpase käega uimaseks jäänd angerja. Vanamees tahtis teretada, kuid tütre käsi oli valge ja puhas ja lõhnas kui apteek ja sellepärast ei saand vanamees teda teretada kättpidi. Vahtis otsa ja vist sõnagi ei lausund. Aga taat ei mäleta, kuhu ta tütar siis kadus, sest juba püüdis taat rohust kaldal suurt rohelist konna. Unenägu oli pikk, palju kordi nägi vanamees oma lähedal oma tütart Maalit, kes ju aastaid elutsend kauges Tallinnas ja harva käind kodus. Ikka ilmus ja kadus, nii et taadile ajas kahtluse kaela, ja seekord ei toond ta unenäos ainustki kala koju. Lugu lõppes küll konnadega, nimelt nii, et taat säädis neist ühe haviõnge otsa ja selle järele pidi vihma tulema, kuid miks hulkus Maali täna taadi pärastlõunases ametlikus unenäos, selle üle taat murdiski pääd.

      Aeg aga oli veerendki juba õhtu alla. Päike jäänd märksa jahedamaks, kuid muutund veripunaseks ja ähvardas juba enne metsa taha jõudmist kaduda maast nägematuna ülestõusvasse uttu. Seda kõike Lõksu taat juba tundis, sest mõnikord hiilib vihm niimoodi ligemale. Taadil oli hää meel, et ta täna just niimoodi tuleb ja ei mitte teisiti, sest korra oli kahtlus hiilind ta hingest läbi, et vist tema tellit vihm unenäo ajal juba Tallinnas oli ja välk ta tütre sääl löönd maha. Miks muidu nägi ta Maalit, kui ta unenäos oma harilikku kalastamist toimis? Aga ei tulnud piksevihma, ähvardas tulla pikaldane päevi kestev sadu.

      Õhk oli sumbund, õhk oli taadile hingamisekski natuke raske. Tundus imelik roidumus kehas. Magada taat ei tahtnud veel – päeval ta ju magas peaaegu öö jao ette. Ka tuppa ei tahtnud minna – sääl õhk lämbund ja ka hingata raske. Oli siiski kõige mõnusam istuda trepil ja vaadelda pilvede tekkimist taevasse. Juba päikegi kadund kõrgete pilveräbalate sekka ja vägisi vedas ilm pimedamaks. Justkui kellegi käsi tõmbas taevast – ikka mustemat ja sinisemat, ikka sinisemat ja õige musta, nii et maale alla ei pidand pääsema ülalt ainustki valguskübet.

      Ega taadi kõrvadki magand. Need olid tal teravad ja vaiksest õhust kuuldusid ta kõrva üksikud kauged jõrtsud. Pikse omad need ei olnud, seda tundis taat kohe. Need olid kaugelt tuleva vankri sörtsatused külateel, kui ratas põrus kivil. Hääl lähenes ja taat aimas, et vanker tuleb kas siia veskile või vähemalt sõidab siit mööda.

      Aga taat tahtis näha hiliseid sõitjaid ja ta mõtles istuda seni trepil, kuni näeb, kes need õige on. Veel enam – ta sihtis terava pilgu mäe otsa, kust lookles alla tee, ja ootas, millal tuleb nähtavale oodet sõiduriist. Mõneminutilise ootamise järel ta nägigi, et ilmus mäelatva must kogu ja hakkas porisedes ronima alla.

      Sõiduriist peatus viimati veski ees. Vanataadi uudishimu oli suur. sest ei see olnud veskiline sugugi. Sootu teine oli see tulija – kaks hobust oli ees ja pukis istus kutsar, kuna taga olid reisikorvid. Siis aga jooksis vana Lõks neile vastu, sest kes see võis olla muu kui Maali, keda taat nägi lõunaajal unes. Ta ei tunnud veel neid, kuid juba sadas vihma ja oli pime. Aga ta kahtlus kadus, kui ta kuulis kõnelust – see oli nimelt Maali!

      Juba Maali lippaski tuppa ja vana Lõks murdis korvidega järele. Juba nad sääl rääkisid pikki jutte eidega ja taat ütles omi sõnu vahele. Maali rääkis palju, ega ta vaiki ei olnud nüüd. Isegi küsida ei lasknud midagi taadil – ei annud aega. Küll ta alustas pikka juttu igast asjast, aga liig