Kaarnakivi. Juhan Jaik

      

      Juhan Jaik

       Kaarnakivi

       Juhan Jaik

       Kaarnakivi

       Valimik tondi ja loomajutte

      Koostanud ja redigeerinud Edvin Hiedel

      ISBN 978-9949-686-33-9 (epub)

      VÕRUMAA JUTUD I

      Jaaniöö

      Ammu-ammu oli too imelik jaaniöö. Nii ammu, et ka see saja-aastane vanamees, kes elab otse Munamäe kõrval neljakandilises onnis, et ka tema selle sündmuse üle järelepärijale peab vastama: „Ei mäleta, mitte ei mäleta.“

      Aga et see lugu tõesti sündis, selle tunnistuseks oli too must kivi Rõuge kiriku seinas, mille aga sõjaajal suurtükikuul lõi välja. Too kivi muutus just tollel jaaniööl mustaks, kui sündis Munamäel see õudne lugu.

      Oli siis kord jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti yõrratult pühitseti Võrumaal. Siis, kui päike alla laskus ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinna, kui nende vahelt järvedelt tõusev udu mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi öö, et tema on pime ja must, siis aga muutus taevalaotus. Ta sai roosapehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö-otsa-kestvast helgist siis säraski heledalt Rõuge kiriku torn ja esikülg ning Tõrvapalu kuuskede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebind ülelendavatelt vareseparvedelt verd, mis jäänd peente pärlitena ladvaharude külge sätendama. Aga mäeladvad, mis kui määratud püramiidid tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel ja tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu pintsliga tõmmat piki valget kasetüve suur punane värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja vihaga, et kaselehtedele ja männiokstelegi lennand piisad.

      Aga tund saabus ometigi, mil hämarus tihenes. Siis ilmusid mäelatvadele tuled. Paistis neid silma kaugelt ja lähedalt tuhandeid, olid kõrgemal metsadest, leidis silm neid kõrgelt pilvedegi alt, sest läbi öö ei seletund silmale mägi, millel põles jaanik. Tuled vilkusid kaua, kestis kogu öö too kirendus üle kogu Võrumaa, sest jaanikuid säras rohkem Sääl kui tähesilmakesi taevas, nad virvendasid salapäraselt, olid kui elavad olevused, kes pilgutasid teineteisele tervitavalt silmi.

      Aga Munamäe jaanik oli alati suurem kõigist, sest see pidi paistma üle kogu eestlaste maa. Sinna laoti ikka määratu virn puid, ja kui leek neelas tolle üleni, siis sädeles selle kuma laial Peipsil suuremalt kui koidupuna, mis tõuseb Peipsi ida-rannalt. Oli nii selgesti näha siis Munamäele suur Peipsi, et nägid jaanikulised, kuis kalad ehmunult vahtisid järve põhjast ennenägematut ööpilti. Ja oli näha ka, kuis Saares lendasid Kaali august taeva poole mõõtmatud tuleja suitsusambad ja kuis purjekad ronisid üle sinimere kaugele kui usinad mardikad.

      Suured rõõmupäevad olid jaanikupidud Munamäel. Kihas alati siis Munamäe ümbrus rahvast, kes kogunend kaugelt ja lähedalt. Oldi rõõmsad, niipalju kui osati, ja kui saabus uus päev, olid igale poole viivad teed üle ujutet rahvast, kes lahkus jaanipeolt.

      Aga korra pidi asi minema hoopis teisiti. See tuli sellest, et mõni nädal enne jaanipäeva leidis külamees Tabi metsas, poolsurnud vanapagana. Too oli vana metselukas, jäänd nõrgaks ja armetuks, ehk oli teistest omasugustest maha jäet surema. Tabi vaatas esmalt kohkunult karvast imelooma, aga kui ta selle seisukorrast aru sai ja nägi, et õnnetu nägu palju sarnanes inimese omale ja et tal siirijad olid hädast nutused, läks Tabi süda haledaks. Ta tuli talle kodust hobusega järele ja viis vanapagana ära koju.

      Ei julend Tabi vanapaganat võtta tuppa elama. Ta lukutas ta aita, kuid vedas enne koormaid värskeid heinu sinna sisse, et vanamehel poleks küljele kõva. Siis jootis ta teda piimaga ja söötis kartulitega, ja juba mõne päeva pärast oli vanapagan terve ja priske. Tabit, ta perenaist ja lapsi nähes muutus vanapagana nägu lahkeks ja ta rääkis midagi pagana keeli ja liputas sõbralikult saba. Olid kenad päevad need, kui Tabi lapsed mängisid vanapaganaga, kui see laskis pää imelikult longu, kui lapsed kepiotsaga sügasid ta kuklatagust.

      Tabi hoidis vanapaganat salaja enda man, sest ei võind tulla siis hääd, kui inimesed sest kuulda saaksid. Aga vanapagan ise ei teadnud ettevaatusest midagi. Juba ta vist arvas, et kõik inimesed on nii hääd kui Tabi perekond. Tst õppis lastelt laulma ja ööd-päevad kuuldus Tabi aidast imelik joru. Kole hääl oli tal ja öösiti karjus päris kõvasti karjalaste laule, kuid külakoerad tundsid selles hääles midagi võõrast ja ulusid kogu öö. Küll katsus Tabi seletada märkide abil vanapaganale, et ta oleks vait, aga ei too sellest aru saand. Vanapagan oleks võind tuua kaela Tabile suuri sekeldusi ja Tabi tuli otsusele, et vanapagan tuleb meelitada metsa tagasi.

      Aga ei see kerge olnud. Nagu Tabi sai vanapaganaga väravani, pööras viimane kohe ümber ja asus rahulikult aita tagasi ja hakkas laulma. Ühel ööl, kui vanapagan kangesti norskas, veeretas Tabi ta vankrile ja vedas sügavasse metsa. Kuid hommikul oli vanapagan juba tagasi.

      Tabi oli paganaga hädas. Juba teadsid külas kõik, et Tabil on kodus vanapagan. Käisid kõik vaatamas imelikku meest. See kestis nii mõne nädala, kuid siis ulatusid need jutud kirikuõpetaja kõrvu.

      See juba teadis, mis vanapaganaga tuleb teha. Oli ju parajasti jaanilaupäev. Munamäel oli hiiglapuuriit juba valmis laot. Kuid täna tahtis ka kirikuõpetaja jaanipidu kaasa teha. Mitmekümne mehega tulid nad Tabi tallu, sidusid vanapagana käed-jalad kinni ja viisid Munamäele, säädsid tuleriidale, et pahale vaimule teha otsa.

      Aga ei olnud õhtu veel. Vanapagana hukkumist pidi nägema kogu rahvas. Selleks nad jätsid vanapagana sinna ja panid vahid juurde, et ei saaks kuriloom põgeneda ära.

      Kuid Õhtu eel kogunes mäele määratu rahvaparv. Kiilasid põõsad ja puuladvad inimestest ja salasosin käis suust suhu. Papp oli aegsasti platsis ja pidas pikka kõnet kurjast vaimust ja jumala riigist. Kuid kui vilksatas kaugelt, vist Otepää mägedelt, silma esimene jaanituli, lõpetas papp kõne ja süütas tuleriida põlema.

      Sügav vaikus tekkis nüüd. Ei ainustki häält kuuldund. Vaid keset Peipsit, keset laia Läänemerd võib olla niisugune vaikus, kui tuuled puhkavad taevas. Kostis vaid kasvava leegi nõrk sisisemine ja mõni üksik söepraksatus.

      Aga juba suitsu lõhn tungis vanapagana ninna. Kuuldus riidalt suur aevastus, nagu puristaks põder sügavas metsas. Kuid siis vast aimas vanapagan tuld ja üle kogu ilma kõlas valus, lõikav vanapagana appihüüd.

      Aga siis . sündis alles ime. Olid äkki kadunud Munamäelt puud; kogu mägi oli muutunud korraga ümmarguseks kui muinasjutulise linnu pesamuna ja libedaks kui jää. Ning ei enam ühegi jalad püsisid sellel pinnal, libises suure hädaldusega kogu rahvameri pärimäge alla ja mõne silmapilgu järel piiras Munamäge suur siplev rõngas hunnikusse kukkund inimesi, kes püüdsid pääseda jalule üksteise alt. Olid ehmund kõik sellest ja taganesid mäe mant kaugemale, et näha,-mis sünnib edasi.

      Aga nägid – tuleriit oli mäele jäänd alles ja põles. Selle oli papp kinnitanud sinna mäeladvale ristimärgiga kinni ja ei seda jõudnud võita vanapagana jõud. Kuid ta karjus sääl appi veel, kuuldusid inimeste kõrvu põleja hirmsad hädaldused, mis tegid südame pehmeks. Ja rahva seas tõusis nurin papi vastu, kes tahtis põletada vanapaganat. Ütlesid-kõik, et papp on kuri ja tema tegu pole hää. Et ei või põletada vanapaganat, kes elas metsas rahulikult.

      Sellest rahva arvamisest said julgust tublimad mehed. Juba hüüdis keegi:

      „Kis om julgõ ja lätt mäkke ja pääst vanapagana vallalõ? Tulko üten ja ei massa huuli, kui pakan palas.“

      „Minke ruttu appi, muidu palas är’ …“

      „Toogõ ruttu redeli ja nööri, ega muidu üles ei saa …“

      Aga juba nad nägid, et Tabi ronis mäkke. Oli imelik too minek. Hammastega pures ta mäkke astmeid, kuhu pärast kinnitas jala, küüntega kraapis ta mäge, et verised jäljed jäid järele, kuid Tabi jõudis edasi. Paistis too – vaatajaile kõigile, ka neile, kes olid teisel pool mäge, sest mägi oli saand läbipaistvaks