Deliirium. Lauren Oliver

/p>

      Lauren Oliver

       Deliirium

      Originaali tiitel:

      Lauren Oliver

      DELIRIUM

      HarperCollins Children’s Books

      a division of HarperCollins Publishers

      2011

      Tõlkinud Raili Lass

      Toimetanud Ivi Toluk

      Kõik õigused kaitstud.

      Copyright © 2011 by Laura Schechter

      Tõlge eesti keelde © Raili Lass, 2014

      Kaanel kasutatud originaali kujundust.

      Kaanefoto © 2012 Michael Frost

      ISBN 978-9985-55-304-6

      ISBN 978-9985-55-332-9 (epub)

      Kirjastus Tiritamm

      www.tiritamm.ee

      Trükitud Greifi trükikojas

       Kõigile inimestele, kes on mind minevikus

      amor deliria nervosa’ga nakatanud –

       te teate, kes te olete.

       Inimestele, kes saavad mind tulevikus nakatama –

       ma ei jõua ära oodata, et näha, kes te olete.

       Ja mõlemal juhul:

       tänan teid.

      üks

      Kõige ohtlikumad haigused on need, mis panevad meid uskuma, et oleme terved. (42. vanasõna, „Vaikimise raamat”)

      Kuuskümmend neli aastat tagasi võrdsustasid president ja Konsortsium armastuse haigusega, nelikümmend kolm aastat tagasi töötasid teadlased välja ravi selle vastu. Kõik teised mu peres on selle protseduuri juba läbinud. Mu vanem õde Rachel on nüüdseks üheksa aastat haigusest vaba olnud. Ta on olnud armastuse eest nii kaua kaitstud, et ei mäleta enam isegi selle sümptomeid. Mind ootab see ees täpselt üheksakümne viie päeva pärast, kolmandal septembril. Minu sünnipäeval.

      Paljud inimesed kardavad seda. Mõned hakkavad vastu. Kuid mina ei karda. Ma ei jõua seda ära oodata. Kui saaksin, laseksin selle juba homme ära teha, kuid selleks, et teadlased sind ravida saaks, peab olema vähemalt kaheksateist või vanem. Muidu ei mõju protseduur õigesti: võib saada ajukahjustuse, jääda osaliselt halvatuks, pimedaks või juhtub midagi veel hullemat.

      Mulle ei meeldi mõelda, et kõnnin ikka veel ringi haigus mu veres voolamas. Vahel võiksin vanduda, et tunnen seda veenides väänlemas nagu midagi riknenut, nagu halvaks läinud piim. See tekitab minus räpase tunde. See meenutab jonnihoos lapsi, vastuhakku, haigeid tüdrukuid küüntega kõnniteed kraapimas ja endal juukseid välja kiskumas, suunurgast ila tilkumas.

      Ja loomulikult meenutab see mulle mu ema.

      Pärast protseduuri olen ma igaveseks õnnelik ja väljaspool ohtu. Kõik ütlevad seda – teadlased, mu õde, tädi Carol. Mulle tehakse protseduur ja pärast seda pannakse mind paari poisiga, kelle hindajad on mulle valinud. Mõne aasta pärast me abiellume. Ma olen viimasel ajal hakanud pulmadest unistama. Nendes unistustes seisan ma valge võrestiku all, lilled juustes. Ma hoian kinni kellegi käest, kuid kui ma pöördun, et talle otsa vaadata, muutub ta nägu häguseks, nagu liiguks kaamera fookusest välja, ning ma ei erista näojooni. Kuid tema käed on jahedad ja kuivad ning mu süda tuksub rinnus rahulikult – ja oma unistuses ma tean, et see tuksub alati samas rütmis, ei hüppa, ei jäta lööke vahele, ei keerle ega liigu kiiremini, lihtsalt tuks-tuks-tuks kuni surmani.

      Väljaspool ohtu ja valust vaba.

      Asjad ei ole alati nii head olnud kui praegu. Me õppisime koolis, et vanasti, tumedatel aegadel ei taibanud inimesed, kui surmav haigus on armastus. Pikka aega peeti seda isegi millekski heaks, mille olemasolu ülistada ja mida oma ellu soovida. See on loomulikult üks põhjus, miks see nii ohtlik on. See mõjutab su teadvust sel moel, et sa ei suuda selgelt mõelda ega mõistlikke otsuseid vastu võtta (12. sümptom „Ohutuse, tervise ja õnne käsiraamatu“ kaheteistkümnenda väljaande amor deliria nervosa jaos; me nimetame seda Vaikimise raamatuks). Varem pidasid inimesed haiguseks hoopis muid asju – stressi, südamehaigusi, ärevust, depressiooni, ülepingutust, unetust, bipolaarset häiret –, taipamata, et need on tegelikult sümptomid, mida enamikul juhtudel saab seostada amor deliria nervosa mõjudega.

      Loomulikult ei ole me Ühendriikides deliria’st veel täiesti vabad. Kuni protseduuri pole täiustatud, kuni see pole alla kaheksateistaastastele turvaline, ei saa me olla täiesti kaitstud. See levib siiani meie hulgas, kägistades meid nähtamatute hiilivate kombitsatega. Ma olen näinud lugematul hulgal ravimatuid, keda tiritakse protseduuridele, armastusest nii piinatud ja laastatud, et nad kraabiksid endal pigem silmad välja või püüaksid end laboratooriumi juures traataiaga läbi torgata, kui oleksid sellest ilma.

      Mõned aastad tagasi õnnestus ühel tüdrukul end protseduuri päeval kammitsaist lahti päästa ning laboratooriumi katusele jõuda. Ta kukkus kiiresti, karjumata. Mitmel järgneval päeval näidati telekas pilti surnud tüdruku näost, et tuletada meile meelde deliria ohtlikkust. Ta silmad olid lahti ja kael väänatud ebaloomuliku nurga alt, kuid selle järgi, kuidas tema põsk toetus kõnniteele, oleks võinud arvata, et ta on uinakuks pikali heitnud. Verd oli üllatavalt vähe – vaid väike tume nire ta suunurkades.

      Veel üheksakümmend viis päeva ja ma olen väljaspool ohtu. Loomulikult ma pabistan. Huvitav, kas see on valus. Ma tahan, et see juba tehtud saaks. Raske on kannatlikuks jääda. Raske on mitte karta, kuni olen veel ravimata, kuigi siiani pole deliria mind veel puutunud.

      Siiski, ma muretsen. Nad ütlevad, et vanadel aegadel ajas armastus inimesed hulluks. See on juba küllalt halb. Vaikimise raamat räägib lugusid nendest, kes surid, sest olid armastuse kaotanud või ei leidnudki seda kunagi, mis hirmutab mind kõige rohkem.

      Armastus on kõige surmavam kõigist surmavatest asjadest: see tapab su mõlemal juhul, nii siis, kui seda on, kui ka siis, kui seda ei ole.

      kaks

       Me peame haiguse suhtes kogu aeg valvel olema; meie rahva, meie inimeste, meie perekondade ja meie mõistuse tervis sõltub pidevast valvsusest.

       („Peamised tervise meetmed“, „Ohutuse, tervise ja õnne käsiraamat“, 12. väljaanne)

      Apelsinide lõhn on mulle alati matuseid meenutanud. Minu hindamise hommikul äratab mind just see lõhn. Ma vaatan kella öökapil. Kell on kuus.

      Valgus on hall, kuid päikesevalgus magamistoa seintel muutub järjest heledamaks. Ma jagan tuba nõbu Marcia kahe lapsega. Noorem, Grace, on end kaheinimesevoodil kägarasse tõmmanud, ta on juba riides ja vaatab mind. Ühes käes on tal terve apelsin. Ta üritab seda oma väikeste hammastega närida nagu õuna. Mu kõhus keerab ja ma pean uuesti silmad kinni panema, et ei meenuks see palav sügelev kleit, mida olin sunnitud kandma ema matustel; et ei meenuks häälte pobin, üks hiiglaslik karm käsi, mis ulatas mulle apelsini, et ma vait jääksin. Viil viilu järel sõin ma matustel neli apelsini ning kui mu süles oli veel vaid kuhi koori, lutsutasin neid. Säsi kibe maitse aitas pisaraid tagasi hoida.

      Ma avan silmad ja Grace kummardub ettepoole, hoides apelsini ettesirutatud peos.

      „Ei, Gracie.“ Lükkan teki pealt ja tõusen püsti. Mu kõht tõmbub kokku ja uuesti lõdvaks nagu rusikas. „Koort ei sööda, kas tead.“

      Ta pilgutab minu poole üles vaadates pidevalt oma suuri halle silmi