Jõulud juulis. Lea Jaanimaa

ta leiab ja uudishimu kannustas takka. Ja ta ei eksinud. Sajakonna meetri pärast nägi ta käänaktee lõpus kasvuhoone nurka.

      „Mida kuradit? Eestlased käivad Soomes maasikaid korjamas ja soomlased meil kurke sidumas või? Sügiseni jupp aega, saagi järele vara tulla,“ vaagis ta imestusega.

      Imestamist jätkus veelgi. Mõistmatul põhjusel oli kasvuhoone ehitatud mitte lagendikule päikese kätte, vaid tihedasse metsatukka. Ehitis oli suur. Ka selle uks oli tabalukuga kaitstud. Sisse akendest ei näinud ja Eleriin tagus kiviga taba eest. Kasvuhoones ta seisatas ja ahhetas. Mitte põhjusel, et see oli väga puhas ja saak hiljuti koristatud, vaid imestama panid rohked soojendus- ja valgustuslambid, mis olid küll kustunud, aga olemas. Silma jäid ka ventilaatorid. Sees olles ta taipas, miks ei näinud akendest sisse. Kõik aknad olid kaetud fooliumkilega.

      „Kasvatab perenaine lilli?“ käis esimesena peast läbi. Oli suvi ja midagi imelikku selles polnud, et need on turul maha müüdud ja rahaks tehtud. Kummaline oli lõhn, mis nina kirtsu ajas. Hobuse sõnnikul mäletas Eleriin säärast lehka, aga mustas mullas ei tundunud olema sellist väetist. Pigem paistis liivaterasid ja lubjakübemeid. Sammudes läbi kasvuhoone leidis Eleriin ukse, mis viis eraldi ruumi. Seal laiutas suur pliit ja seinte äärde olid virnastatud tühjad kastid. Kummaline hõng pani silmad kipitama.

      Eleriin kõndis piki kasvumaja edasi ja tagasi, uuris kaste, põrandat, seinu ja lagegi. Miski ei viidanud saagi sordile. Aga siiski, milleks ventilaatorid? Ja soojusagregaadid, valgustid?

      Eleriini valvas pilk märkas nurgas prügikühvlit. Seda hoolega uurides leidis pisikesi, ent olemasolevaid kuivanud kübemeid.

      „Mida pekki, see naine kasvatab ju kanepit!“ jahmus ja koputas leiu peopessa.