Hirmunud meeste liiga. Rex Stout

vaimuvälgatuseta. Jalakäija mõtlemisprotsessid. Sul peaksid ka need olema?”

      „Ma hindaksin seda väga.”

      „Ka mina arvan nii. Aitab vaid mõnest detailist. Härra Hibbard kasutas ebatavalist väljendit, kättemaksulaevalt maha tulema, ja see fraas esineb kaks korda raamatus „Kurat võtab viimase”. Härra Hibbard ei öelnud, nagu stenografist kirjutas, pandile oli see raske, mis on muidugi mõttetus. Ta ütles, Paulile oli see raske ja tabas ennast ruttu selle nime mainimiselt, mida ta ei kavatsenud avaldada. Härra Hibbard ütles asju, mis viitasid, et mees on kirjanik, näiteks rääkides oma stiili muutmisest ähvardustes. Härra Hibbard ütles, et viis aastat tagasi alustas see mees tasuvat tegevust. Ma helistasin täna hommikul kahele-kolmele inimesele. 1929. aastal avaldati Paul Chapini esimene edukas raamat ja 1930. aastal teine. Samuti on Chapin vigane. Kakskümmend viis aastat tagasi kannatas ta ühe vägivallajuhtumi tõttu Harvardis. Kui on rohkem vaja…”

      „Ei. Tänan väga. Mõistan. Hea küll. Nüüd, kus te teate, kes see sell on, on kõik lihtne. Milleks? Kellele te kavatsete arve esitada?”

      Kaks volti Wolfe’i põsel avanesid, mis tema arust oli naeratus. Ma ütlesin: „Aga te võite lihtsalt rahul olla, sest te teate, et lõunaks on maisipannkoogid anšoovisekastmes ja kellani on ainult kümme minutit.”

      „Ei, Archie.” Voldid sulgusid vaikselt. „Ma mainisin, et kaalusin seda asja. See ei pruugi olla viljakas. Nagu tavaliselt, on sul sõrmenips käepärast. Õnneks on meie panus tühine. On mitmeid lähenemiskanaleid, aga ma usun… jah. Proovi härra Hibbard telefonile saada. Columbias või kodus.”

      „Jah, söör. Kas teie räägite?”

      „Jah. Jää liinile ja stenografeeri, nagu tavaliselt.”

      Ma leidsin raamatust numbri ja helistasin. Esiteks ülikooli. Ma ei saanud Hibbardit kätte. Seiklesin kahe või kolme paralleeli peal ja rääkisin nelja-viie inimesega ning lõpuks selgus, et teda polnud kusagil, ja keegi ei teadnud, kus ta on. Ma proovisin kodust numbrit ja akadeemiat seal naabruses. Üks tobe naisolend ajas mu peaaegu vihale. Ta nõudis, et ma ennast tutvustaksin, ja oli väga kahtlustav. Ta lõpuks paistis otsustavat, et härra Hibbardit ei ole arvatavasti kodus. Wolfe kuulas oma liinil lõpuni.

      Ma pöörasin tema poole. „Ma proovin veel ja vahest saan mõne inimolendi liinile.”

      Ta raputas pead. „Pärast lõunasööki. Kell on ühe minuti pärast üks.”

      Ma tõusin püsti ja ringutasin, mõeldes maisipannkookidele ja eriti Fritzi kastmes. Just siis otsustas Wolfe’i aimdus tema juurde tulla, selle asemel et tema selle juurde läheks. See oli kokkusattumus, aga pole tähtis. Ta võis valida meie numbrit sel ajal, kui ma rääkisin.

      Telefon helises. Ma istusin ja võtsin toru. See oli naishääl ja ta palus Nero Wolfe’i. Ma küsisin tema nime ja kui ta ütles Evelyn Hibbard, palusin tal oodata ja katsin käega toru.

      Ma naeratasin Wolfe’ile. „See on Hibbard.”

      Mehe kulmud kerkisid.

      „Naissoost Hibbard, nimega Evelyn. Noor hääl, vahest tütar. Võtke toru.”

      Wolfe võttis toru ja ma tõstsin enda toru kõrva juurde ning panin märkmiku ja pliiatsi valmis. Kui Wolfe küsis, mida ta tahab, veendusin ma veel kord, et ta on ainus mees, keda ma kunagi olen kohanud, kes kasutab naiste puhul absoluutselt sama hääletooni kui meeste puhul. Ta häälel oli palju varjundeid, aga nende kasutamise aluseks ei olnud sugu. Ma sirgeldasin märkmikku oma peamiselt isiklikke kiirkirjasümboleid helide kohta kuularis:

      „Mul on soovituskiri teie juurde ühelt sõbralt, preili Sarah Barstow’lt. Te mäletate teda, härra Wolfe, te… te uurisite tema isa surma. Kas ma saaksin teiega kohe kohtuda? Kui võimalik. Ma räägin Bidwellist 52. tänavalt. Ma jõuaksin teie juurde viieteistkümne minuti pärast.”

      „Kahju, preili Hibbard, aga ma olen hõivatud. Kas te saaksite tulla veerand kolm?”

      „Oh.” Sellele järgnes lühike ähin. „Ma lootsin… Ma otsustasin just kümme minutit tagasi. Härra Wolfe, see on väga pakiline. Kui te kuidagi saaksite…”

      „Kui te kirjeldaksite seda pakilisust.”

      „Pigem mitte telefonis… aga see on rumal. Minu onu, Andrew Hibbard, kes käis teie juures kaks nädalat tagasi, te vahest mäletate. Ta on kadunud.”

      „Tõesti. Millal?”

      „Teisipäeva hommikust peale. Neli päeva tagasi.”

      „Teil pole temast kippu ega kõppu?”

      „Mitte midagi.” Nais-Hibbardi hääl takerdus. „Üldse mitte midagi.”

      „Või nii.” Ma nägin, et Wolfe’i silmad vaatasid kellale – neli minutit üks läbi – ja jälle halli uksele, kus Fritz sirgelt ukselävel seisis, valmis lõunale kutsuma. „Kuna üheksakümmend tundi on möödas, võib riskida veel ühega. Kell veerand kolm? Kas sobib?”

      „Kui te ei saa… hea küll. Ma tulen.”

      Kaks toru pandi üheaegselt hargile. Fritz lausus tavapärased sõnad:

      „Lõunasöök, söör.”