Mõrvatud kirjaniku käsikiri. Krolli kolmas juurdlus. Martin Kukk

aru sai. „Hoia sa suud koos ninaga kinni nii kaua, kui jaksad, aga kõige kiiremalt ei liigu ajas ja ruumis mitte valgus, vaid ikkagi alkoholiaurud,“ arvas ta lõpuks, olles samas kindel, et korrapäratud sammud paraadnas ja joomane ilme teda mingil moel ei reedaks. Selleks et käesoleval õhtul Valli peatsetest läbistavatest pilgunooltest pääseda, püüdiski värske sulemeister enne džoti ette astumist tsipake kaineneda, ehk tassi kohvigi juua, jalutades harjumuspärasel marsruudil mitte just kõige mugavamal munakivisillutisel.

      Poed ammuilma lukustatud, tehaste vahetused toimunud, ettevõtted koristatud, viimased rongid sihtkohtadesse väljunud, oli vanalinn arusaadavalt tühjavõitu. Läbides täielikus vaikuses oma klassikalise kolmnurga – Niguliste kirik, Paks Margareeta ja Hellemanni torn −, arvas Hunt, et mõningane sotsiaalset laadi kokkupuude võiks veel aset leida ja nii plaanis mees võtta suuna restoranile Vana Toomas, samal ajal meenutades täpselt nädalatagust keskustelu Riiast pärit turistiga, teemaks linnaosa kui rõhujatelt päritud kultuuripärandi eksponeerimine.

      „Kallis naaber, nõustu ometigi! Just siin ja praegu kogeme sinuga nõukogude kultuuriruumi ja kehtivat korda arvestades suuremat sorti vastuolu,“ teatas Hunt, pidades silmas mehele tundmatu, kuid kindlasti sajandeid püsinud hoone restaureerimist.

      Lätlane suhtus tõstatatud probleemi hulga realistlikumalt, nentides, et ka proletariaat vajavat ellujäämiseks valuutat, mistõttu näis nüüdseks vaenuliku arhitektuurišedöövri säilitamine võimu poolt igati ootuspärane samm. Väliskülalised tuli ju ometi riiki meelitada. „Miks sinu arvates siis laevaliin Tallinna ja Helsingi vahel avati?“ tegi lõunanaaber naelapea pihta tabanud märkuse. „Arvad, et president Kekkose eduka külaskäigu pärast? Unista edasi! Markade, ikka tolle krõbiseva tõttu. Muuseas, te võiksite veel paar võõrastemaja rajada,“ lisas mees ja demonstreeris värvikalt, kuidas ööbimiskoha üksnes üle mõistuse käiva altkäemaksuga välja kauples. „Mitte tuba, kordan ma, vaid voodikoht eraldati. Kolmeses! Mõistad? Mul on kaks Kesk-Aasia kosilast ruumis.“ Siit ka põhjus, miks eelistas mees hotellile öiseid väitlusi, oli vestluspartner selgusele jõudnud.

      „Aga siiski,“ ei andnud Hunt alla. „Lastele koolis muud ei korrutatagi, kui et milliseid koledusi meile Läänest imporditi. Põhimõtteliselt peaks linnavalitsus ära ootama maja lagunemise ja asemele püsti lööma jurtad või betoonplokkidest hruštšovka. Nagu hiljuti sündis,“ jätkas Hunt.

      „Siin? Keset Tallinna südant?“ imestas lätlane.

      „Absoluutselt,“ jäi tallinlane resoluutseks. „Meil on näide siitsamast võtta. Tule, ma demonstreerin sulle nõukogude modernistlikku arhitektuuri. Tajud kohalikke kontraste täies ulatuses ja hakkad Riias sama taga igatsema,“ irvitas giid.

      Tõenäoliselt vedas Hunt lõunanaabri Harju tänava Kirjanike Maja juurde üksnes selleks, et hoone esimesel korrusel paikneva raamatupoe vitriini näidata.

      „Tõlgi mulle tiitel palun?“ palus võõras Hundi teose kaanest silmadega põgusalt üle libistades.

      „„Surematu pataljoni tõestisündinud lood“.“

      „Majade ehitamist kui sinu leivanumbrit siin vististi ei käsitleta,“ pilkas lätlane takkaotsa ja pakkus kirjanikule kõri õlitamiseks sõõmu kodukootud tuntud napsist. Balti liiduvabariikide esindajate omavahelises bilateraalses kohtumises saavutati kohe üksmeel. Nii seadsid mõlemad pooled Vana Tallinna liköörist saadava maitseelamuse kõrgemale Riia Palsami omast.

      Sõltumata irooniast valitseva riigikorra suunal ei kuulunud Silver Hunt mingilgi moel tugevalt taga kiusatud teisitimõtlejate leeri. Pigem oli eelnevat jutuajamist arvesse võttes tegemist tavakodaniku hariliku hoiakuga kodumaal valitseva suhtes, ainult et oma karakteri tõttu tihkas mees vahetpidamata lõugu laksutada. Väidetavalt sellepärast kulgeski nõnda vajalik liitumine kommunistliku parteiga kaunikesti vaevaliselt. Hoolimata üpriski positiivse laadiga soovituskirjadest leidus alati keegi, kes, kuuldes Hundi suvalisi märkuseid mis tahes teemadel, tilga tõrva meepütti sokutas. „Pole marksismi-leninismi mõtteteadust piisaval määral omaks võtnud,“ lisas üks seltsimeestest otsustamiskoosoleku kirjalikku kokkuvõttesse. Pika vihaga kandidaat otsis tänase päevani võimalust, kuidas koputajaga arveid õiendada. Tulevase kultuurimaja šefi asetäitja lunastajaks osutusid loomulikult sidemed tema enda lähikonnas, mis päästsid punapileti ning lõppkokkuvõttes ka soovitud ameti nimetatud asutuses.

      Tagasi tänapäevas, otsides õiget teeotsa, lõpetas Hundi päeva samuti tutvus.

      „Silver, sina või?“ kajas eemalt.

      Kaugusest kostnud hääl tundus kultuuritöötajast kirjanikule kuidagi tuttav, kuid meestevaheline pikk distants ning pimeduse ja udu segu lubas vastutulija halli kogu vaid õrnalt seletada.

      „Oleneb sellest, kes küsib,“ kõlas purupurjus vastaja hääl vaikuses. „Hetkel olen ma teile mitte kübekestki vähem kui austatud asutuse, kommunist Tombi nimelise rahvamaja direktori asetäitja. Ametiisik ikkagi! Astuge lähemale, kui julgete, siis vaatame edasi.“

      Oma kolmkümmend sammu eemal joonistus välja meesterahva kontuur, kes Hunti uuesti kõnetas:

      „Tüürid Toomasse? Tulen ise just sealt. Päris ausalt, sa ei leia restost peale ühe laual tukkuva joodiku enam mitte kedagi. Suitsu tahad?“ teatas mees kärmelt ja haaras taskust paberossid. „Võin ka kangemat pakkuda,“ võludes teise kätte pooleldi täidetud neljakümnekraadise Valge.

      „Ah sina kollitad kaaslinlasi sel hilisel tunnil! Ja mina mõtlesin, kes kurat see olla võiks,“ oli vastajal äratundmisrõõmu. „Pooliku panid sada protsenti tolle magava tüübi eest pihta. Mis? Ära nõnda heldelt kohe viimast särki seljast anna!“

      „Sulle, kaasteeline, alati.“

      „Kõrtsis teeksin tõepoolest ühe reispassi, aga kui sa juba halbade uudistega maa alt välja ilmusid, siis lähen hoopistükkis kodu poole. Naiselt malakat saama,“ ohkas Hunt ja keeras otsa ringi.

      „Ma ei jõudnudki ennist KuKus küsida sult, Silver, kas toimetad jälle millegi kallal?“ asus tuttav uue teema juurde, võttes jalge alla sama suuna mis Huntki. „Su esiklapsel olid ainult positiivsed retsensioonid.“

      „Vaatame,“ ei lasknud vastus end pikalt oodata. „Palju sa põhitöö kõrvalt ikka suudad. Ega ma ei kurda, piisava õnne korral teenid ju kena kopika, kuid …“ tegi Hunt pisikese mõttepausi, otsides õigeid sõnu ja jätkates talle omase otsekohesusega: „Kõige tähtsamale lepingule ei kirjuta sa alla mitte kirjastuses, vaid hoopis mujal, tõelisest kirjandusest väga kaugel seisva organisatsiooni ruumides“, pidades silmas ei midagi muud kui Glavliti-nimelist tsensuuriga tegelevat ametiasutust. „Ma ütlen sulle üht asja ja ära pane mulle pahaks, sest see, mida nüüd kuuled, on sulaselge tõsi, ja tõsi on, et tõde kirjutatakse sulle ette. Ponimaeš, dorogoi sobutõlnik?“

      „Mõned ei suuda paraku tõde välja kannatada,“ silgati kõrvalt vahele.

      „Kah õige! Seetõttu kritseldad sina paberile mingi butafooria, moonutatud pildi tegelikkusest, teenides endale valedega elatise. Puhas absurd! Muide, ma ei räägi praegu lastele mõeldud muinasjuttudest, eks? Kuigi ka selles žanris tuleb kindla peale ettevaatlik olla.“

      „Aga ikkagi. Alustasid ehk uue romaaniga? Midagi lauasahtlis? Uued näod ja tegelaskujud?“ jätkas mees pinnimist.

      „Suisa seifis, paksu luku taga,“ põrutas Hunt ja jäi sekundiks tasa. „Näod … huvitav, mil viisil suutis tema mind nõnda kaugelt eristada, samas kui mina asiaadi moodi silmi kissitasin. Kotkas selline,“ tabas Hunt end järsku mõttevälgatuselt ja saatis vastava küsimuse kohe teele.