Kuradi ja mere vahel. Maria Adolfsson

ka, kus ta enda perse on. Veel vähem seda, kes kus koristab.“

      „Ja Billy? Kas tema on see blond poiss, keda ma stuudios nägin? Pikk kõhn kutt, tiirles Luna ümber nagu munas kana. Kotikandja?“

      Leo heidab talle ärritunud pilgu.

      „Ma arvan, et ta ise ütleks, et isiklik assistent,“ ütleb Kore rahulikult. „Jah, selles on sul õigus, ma võin Billy käest küsida, kas ta teab, mis koristaja nimi on.“

      Küllap on tal vaba päev, pühapäev ometi. Vähemalt pole keegi siin koristanud pärast seda, kui Kore ja Leo kella kolme paiku hommikul taksoga lahkusid. See on vähem kui üks ööpäev tagasi, mõtleb Karen. Mida ma siin õieti teen?

      „Ja te olete päris kindlad, et keegi ei jäänud siia? Ma mõtlen siis, kui teie siit ära läksite.“

      „Brynn ja Billy olid ju läinud tunnike varem. Rohkem polnudki kedagi. Ainult meie neli. Ja Luna loomulikult.“

      „Kas ta ei saanud koju oma vanemate juurde sõita?“ küsib Karen kella vaadates. „Nad peaksid ju veel siin kusagil elama?“

      „Kahtlane,“ ütleb Kore. „Ta pigem muretses, et nad võivad ta külaskäigust teada saada, nagu ta ütles. Mulle jäi mulje, et tal pole nendega üldse kontakti.“

      Võib-olla, mõtleb Karen. Võib-olla mitte. Veel on vara öelda, aga kui Luna lähemal ajal endast märku ei anna, on nad sunnitud ta tagaotsitavaks kuulutama ja vanemad on kindlasti ühed esimestest, kellega siis vesteldakse.

      „Keegi teine? Ta on ju siin üles kasvanud, tal on kindlasti palju vanu sõpru.“

      „Vaevalt küll,“ ütleb Leo. „Ta kodu oli Ravenby lähedal, aga ta jättis üheksanda klassi pooleli ja kolis kodunt ära. Oli vist mingi kakskümmend, kui Ameerikasse kolis. Pärast seda pole ta minu teada kordagi oma jalga siia tõstnud. Kuni siis praeguseni. Vähemalt nii ütles ta ise.“

      „Jah, aga sinuga on ta ilmselt läbi aastate kontakti hoidnud,“ ütleb Karen Korele. „Selliseid võib rohkem olla.“

      „Võimalik, aga vähemalt mina pole neist sel juhul kuulnud. Pealegi on ka meie kontakt olnud pigem juhuslik. Ma olin ausalt öeldes jube üllatunud, kui ta äkki ühendust võttis. Kui KGB poleks viimastel aastatel nii edukas olnud, siis poleks ma teda vist enam kunagi näinud.“

      „Ja kuidas näeb välja tema eraelu. Mees? Lapsed?“

      „Lahutatud, aga jutu järgi on neil hea suhe. Mehe nimi on Jarred Kostas. Brynn on temaga kunagi kohtunud ja leiaks ta vahest üles ka,“ jätkab Kore.

      „Ja lapsi …?“

      „Neid võib neil lausa neli või viis olla. Kõik eri riikidest lapsendatud. Jarred ja tema uus naine hoolitsevad nende eest, kuni Luna siin on. Jarred ongi ainus, kes teab, et Luna Doggerlandis on. Ametlikult on ta mingisuguses retriidis kusagil salajases kohas. Ta pidi aeg-ajalt niimoodi ära käima.“

      Retriit, mõtleb Karen ning meenutab pesemata klaase ja kuhjaga täis tuhatoose. Njah, võib-olla ta ärkas ja nägi kogu seda jama ja otsustas lihtsalt uttu tõmmata. Küllap vedeleb Alpides kusagil spaas ja joob nisuvõrsemartiinisid.

      Siis mõtleb ta riietele ja kohvritele, mida ta üleval garderoobis nägi.

      „Võib-olla sõitis ta lihtsalt koju tagasi,“ ütleb ta mitte kuigi veendunult. „Homme uurin lennujaamast ja sadamast. Praegusel hetkel pole igatahes eriti palju rohkem teha. Tegu on ju täiskasvanud inimesega, majas ei viita miski kuriteole ja veel pole üht ööpäevagi möödunud. Kui ta homseks ühendust võtnud pole, tuleb astuda järgmised sammud.“

      „Nii et tuleks lihtsalt oodata, kuni ta ise välja ilmub?“

      „Eks me pea lootma jah,“ ütleb Karen.

      Kuigi pöialt ma ei hoia, mõtleb ta.

      4

      Kui ta ettevaatamatult kontoritoolile vajub, nõtkub see korraks ja ta jõuab napilt lauaservast kinni haarata, pääsedes ümberkukkumisest. Kell on pool üheksa, on esmaspäeva hommik ja ilmateate järgi on Dunkeris juba 23 kraadi sooja.

      „Paistab, et täna on järjekordne imeline päev, kogu riigis valitseb suvesoojus,“ oli meteoroloog öelnud.

      Ohkega paneb Karen koti kirjutuslaua alla.

      „Mis sinuga lahti on? Jooksid Langevikist siia või?“

      Karl Björken on tema selja taha ilmunud ja silmitseb nüüd ta kuumavaid põski üle kohvitassi serva.

      „Trepist tulin,“ vastab Karen tuhmilt. „Tavaliselt pole see probleem, aga ma vist pole enam üldse vormis.“

      „Njah, eks me kolisime ka paar korrust kõrgemale,“ ütleb Karl heatahtlikult ja Karen võtab põhjenduse tänulikult vastu.

      Viiendale korrusele niigi juba kuumas trepikojas.

      „Lähen reedel kontrolli,“ ütleb ta, „eks ma saan seal kindlasti pasunasse.“

      Politseiameti töötajate tervise- ja oskustekontroll, argikeeles TOK, mida enamasti lausutakse raske ohke saatel – vähemalt teevad seda need politseinikud, kelle mälestused politseikooli ajast on juba hägustuma hakanud.

      „Mina lähen homme,“ ütleb Karl. „Kaks nädalat pole tilkagi võtnud ja alates esimesest aprillist olen iga päev kümme kilomeetrit jooksnud. Ootan juba, et saaks homsest õhtust alates tavaellu tagasi pöörduda,“ lisab ta muiates.

      Karen kergitab üht suunurka, kuid otsustab omaenda ebaõnnestunud jooksuringist mitte rääkida. Tema puhul ei ole veel tükk aega juttugi vabalt võtmisest ja vana elu juurde tagasipöördumisest.

      „Mis meil siis nädalavahetusel tuli?“ küsib ta hoopis.

      „Ma pole jõudnud kõike kontrollida, aga paistab olevat sama vana värk: paar sissemurdmist, paar üledoosi ja muidugi terve kari joobes noori. Suur kõrtsikaklus Ravenbys, pussitamine Nooröl ja paar korteritüli. Lisaks üks mees, kes ronis ühe Grunderi maja katusele ja ulgus seal siis öö läbi. Mingi kuus naabrit helistas sama asja pärast.“

      „Ühesõnaga täiskuu,“ ütleb Karen, kummardub ette ja vajutab arvuti tööle. „Muud ei midagi? Tead küll, mida ma silmas pean.“

      Karl heidab talle skeptilise pilgu.

      „Kas sa arvad, et ma poleks sulle öelnud? Ei, ta on ka sel nädalavahetusel rahulik olnud, kuigi oli soe ilm. Hakka või kahtlustama, et ta on mingi muu asja eest kinni pandud. Või ära surnud.“

      „Jah, eks loota võib ju muidugi,“ vastab Karen hajameelselt, samal ajal kui ekraanile ilmub Doggerlandi politsei logo. „Peaksin vist kindluse mõttes registri ikkagi ise läbi käima, juhul kui Smeedil peaks tulema pähe ülekuulamine korraldada.“

      „Kas sööme pärast koos lõunat? Magasineti välikohvikus kell üks?“ hõikab Karl teel oma kirjutuslaua poole, mis asub paar kohta eemal, ja Karen sirutab tõstetud pöidlaga käe pea kohale.

      Kui telefon paari tunni pärast heliseb, on Karen käinud läbi iga pisimagi juhtumi, mis on politsei infosüsteemi üles pandud, ning nentinud, et ükski naine nimega Luna Johns ega isegi Lena Johanson, nagu ta nimi enne nimevahetust kõlas, pole teatanud ühestki kuriteost ja teda pole registreeritud ka kuriteo ohvrina.

      Koret ei paista see info kuigivõrd rahustavat, kui Karen talle helistab.

      „Aga ta oleks igatahes pidanud ühendust võtma,“ ütleb ta pinges häälega, see tundub Karenile võõras. Miski siin ei klapi.

      „Ja kellelgi teist pole mingit mõtet pähe tulnud? Midagi, mis ta ütles ja mis võiks seletada …“

      „Ei,“ katkestab teda Kore, „aga Brynnilt sain teada, mis selle koristaja nimi on. Number on mul ka.“

      „Väga hea,“ ütleb Karen ja võtab laualt kruusist pastaka.