Testamendid. Margaret Atwood

sellest aru saab või kes sellest kasu lõikab, kui võimalik: kõik maailma luureteenistused on seda alati teadnud.

      Eraldatud kambrisse jõudnud, võtsin oma tärkava käsikirja selle peidupaigast, ühte meie siivutusse raamatusse, kardinal Newmani „Apologia pro vita sua’sse ehk Oma elu apoloogiasse” lõigatud nelinurksest õõnsusest. Keegi ei loe enam seda kaalukat köidet, sest katoliiklust peetakse ketserluseks, vaat et voodoo’ga sarnaseks, nii et tõenäoliselt ei heida keegi sellesse pilku. Ehkki kui keegi seda teeb, tähendab see mulle kuuli pähe ‒ enneaegset mahalaskmist, sest ma pole kaugeltki valmis lahkuma. Juhul kui ja siis kui ma valmis olen, kavatsen lahkuda suurema pauguga.

      Ma valisin raamatu teadlikult, sest mida muud ma siin teen, kui kaitsen oma elu? Elu, mida olen elanud. Elu, mida – olen endale öelnud – ma pidin paratamatult elama. Kunagi, enne praeguse režiimi kehtestamist, ei mõelnudki ma oma elu kaitsmisele. Ma ei pidanud seda vajalikuks. Ma olin perekonnaasjade kohtunik, seisuses, mille olin saavutanud tänu aastakümnete pikkusele raskele tööle ja pingutavale ülesronimisele ametiredelil, ning olin seda tööd teinud nii õiglaselt, nagu suutsin. Ma olin töötanud maailma parandamise nimel, nagu ma sellest parandamisest oma elukutse tegelikes raamides aru sain. Ma olin annetanud heategevusele, hääletanud nii üleriigilistel kui ka kohalikel valimistel, kaitsesin väärikaid arvamusi. Ma oletasin, et elan vooruslikult; ma oletasin, et mu vooruslikkusele avaldatakse tagasihoidlikult heakskiitu.

      Ehkki sel päeval, kui mind vahistati, sain aru, kuidas olin eksinud nii selles kui ka paljudes muudes asjades.