Sina. Caroline Kepnes

olen tark. Ma arvan, et Martyr on seda väärt, et neid otsitaks ja ülistataks. Kui ma oleks käinud mingis vabade kunstide kolledžis ja kandnud vintage-sokke ja arvanud, et bakalaureusekraad kunstis muudab kellegi tööle võtmiseks sobivaks ja intelligentseks, siis oleks ma võinud saada mõnda plaadifirmasse tasustamata praktikale ja pärast endale mingi sitase töö ka välja kaubelnud. Aga juhtumisi ei ole mul selliseid iganenud arvamusi. Ma saan endaga ise hakkama. Esialgu ta mõistis mind, aga ta vennaga olid teised lood, see ongi üks neist põhjustest, miks Candace’i ja minu vahel midagi välja ei tulnud.

      Hea uudis on see, et ma ei kahetse midagi. Minu probleemid Candace’iga olid lihtsalt treeningharjutused praeguseks hetkeks. Ma pean sinu koju sisse pääsema, Beck. Ja ma tean, mida teha.

      Ma helistasin gaasifirmasse ja andsin teada, et sinu korteris on leke, kui ma teadsin, et sa oled tantsutrennis, ja pärast trenni käid sa alati trennikaaslasega kohvi joomas ning see on ainus hetk, mil sa kindlalt oma arvutist eemal oled. Ma ootasin teisel pool teed oma trepil, kuni gaasimees kohale jõudis. Kui ta saabus, ütlesin ma talle, et olen su poiss-sõber ja et sa saatsid mind appi.

      Seaduse järgi peab kõiki gaasilekkeid kontrollima ja kuttide seadus ütleb seda, et sellisel gümnaasiumist välja kukkunud kutil nagu mina on oma kindlad viisid, kuidas gaasifirmas töötavate kuttidega käituda. Mis mul ikka öelda on? Ma teadsin, et ta usub, et ma olen su poiss-sõber, ja laseb mind sisse. Ja ma teadsin, et isegi kui ta usub, et ma olen valetav pooletoobine, siis laseks ta mind ikkagi sisse. Sa ei saa lihtsalt gaasimehele helistada ja ise mitte välja ilmuda, Beck. Tõsiselt ka.

      Ta lahkub ja esimese asjana võtan ma su arvuti, istun su diivanile ja nuusutan su rohelist patja ja joon su Browni kruusist vett. Ma pesin selle ära, sest see haises ikka veel tolle kuti tuha järele (sa ei oska nõusid pesta). Ma loen su jutustust, mille nimi on „Mida Wylie mõtles, kui ta endale Kia ostis”. See on ühest California vanamehest, kes ostab mingi sitase importauto ja tunneb, et see on ainus, mis ta kauboielust veel järele on jäänud. Iva on selles, et ta ei ole tegelikult kauboi. Ta lihtsalt mängis vesternites kauboisid. Aga vesterne ei tehta enam ja Wylie ei suutnud sellega kunagi kohaneda. Tal ei olnud kunagi autot, sest ta veetis suurema osa ajast kohvikutes, kus temasugused mehed koos käisid ja vanadest headest aegadest rääkisid. Aga hiljuti muudeti seal suitsetamine seadusevastaseks – sa panid “seadusevastane” kursiivi, nii nunnu – ja nüüd polegi sel kambal kohta, kus suitsetamas ja oma lugusid rääkimas käia. Lugu lõppeb sellega, et Wylie on oma Kias ja ta ei mäleta, kuidas seda käivitatakse. Ta hoiab käes võtit, mis on nagu miniatuurne arvuti, ja ta taipab, et ei tea, kuhu minna, nii et ta ostab hoopis e-sigareti, läheb tagasi kohvikusse ja istub seal üksinda oma e-sigaretti suitsetades.

      Mina ei ole küll üks kaunite kunstide magistriõpilastest sinu töötubades – tõsiselt, Beck, nad ei mõista ei sind ega su lugusid –, aga sa igatsed selle järele, mis oli. Sa oled läbi ja lõhki surnud mehe tütar. Sa mõistad Paula Foxi ja sa tahad leida mõtet kõiges Metsikusse Läände puutuvas, mistõttu su New Yorgis elamine, isegi kui see on vaid ajutiselt, on enesehävituslik käik. Sa oled kaastundlik, sa kirjutad vanadest näitlejatest, sest su korteris on fotograafiaraamatuid, milles on nii palju pilte paikadest, kuhu sa minna ei saa, sest neid pole enam olemas. Sa oled romantik, sa otsid narkodiilerite- ja nätsupaberitevaba Coney Islandit ja süütut Californiat, kus päris kauboid ja võltskauboid jagasid oma lugusid, juues tinakruusidest kohvi, mida nad joe’ks kutsusid. Sa tahad minna paikadesse, kuhu enam minna ei saa.

      Sinu vannitoas, kui uks on kinni ja sa istud potile, jõllitad sa Einsteini fotot. Sulle meeldib talle silma vaadata, kui sa oma soolestikuga võitlust pead. (Ja usu mind, Beck, kui me koos oleme, siis saavad su kõhuprobleemid lahenduse, sest ma ei luba sul elada mingist külmutatud pasast ja soolasest veest, millele on peale kirjutatud „supp”.) Sulle meeldib Einstein, sest tema nägi, mida keegi teine ei näinud. Samuti ei ole ta kirjanik. Ta ei ole konkurent, ei praegu ega ka tulevikus.

      Ma panen teleka käima ja „Lauluässad” on su kõige vaadatum asi, mis on ka loogiline, nüüd kui ma Facebookis su kolledžielu näen. Lõpuks ometi olen ma sees, uurin sinu ajalugu piltides. Sina ei laulnud a cappella ega leidnud kirge ega tõelist armastust. Sina ja su parimad sõbrad Chana ja Lynn jõite end päris tihti purju. On ka kolmas sõber, kes on väga pikk ja väga kõhn. Ta teeb sinust ja su sõpradest päkapikud. See autsaiderist sõber ei ole ühegi pildi peal tag’itud ja temas peab olema midagi lunastavat, sest sa paistad väga uhke selle sõpruse pärast, mis on juba lapsest saati kestnud. Tag’imata tüdruk näeb igal pildil õnnetu välja. Tema naeratuseta nägu jääb mind kummitama ja on aeg edasi liikuda.

      Sa oled käinud kahe kutiga. Charlie näeb välja, nagu taastuks ta pidevalt mõnest Dave Matthewsi kontserdist. Kui sa temaga koos olid, istusid sa muruplatsidel ja tegid narkootikume. Sa põgenesid selle uimastitest läbiimbunud jobu käest ja vajusid otse ühe piitspeenikese ärahellitatud punkari Hesheri käte vahele. Vahemärkusena, ma tean Hesherit, mitte isiklikult, aga ta teeb graafilisi romaane ja me müüme poes tema raamatuid. Vähemalt praegu müüme, aga ilmselgelt on mu järgmise vahetuse esimene tööülesanne kõik Hesheri raamatud keldrisse pagendada.

      Sa oled käinud Pariisis ja Roomas ja mina pole kunagi riigist välja saanud ja sa ei leidnud kunagi, mida sa otsisid, ei Hesheris ega Pariisis ega Roomas ega kolledžis. Sa jätsid Charlie Hesheri pärast maha. Ja sa olid julm, Charlie ei saanudki sinust kunagi üle. Ta näeb siiamaani kõikidel oma piltidel purjus välja. Sa jumaldasid Hesherit ja tema ei vastanud kunagi samaga, vähemalt mitte Facebookis. On palju postitusi, kus sa teda ülistad ja millele ta kunagi vastanud pole. Siis, ühel päeval olid sa vallaline ja su sõbrad laikisid su staatust nii, et polnud kahtlustki – sina olid see, kes maha jäeti.

      „Lauluässad” sai läbi ja ma lähen su magamistuppa ja ma olen su voodil, see on tegemata, ja ma kuulen, kuidas võtit lukuauku pannakse ja kuidas võti keerab, ja mu pähe sööstavad mälupildid sellest, kuidas su majaomanik enne gaasimehele vingus –

      see on kõige väiksem korter kogu majas, kõige väiksem paganama lukuauk, võti jääb iga kord kinni – ja ma kuulen, kuidas sa võtme lukuauku paned ja uks avaneb ja korter on väike ja sina oled selle sees.

      Sul on õigus Beck. See on üks faking kingakarp.

      4

      MA ei käi kunagi Greenpointis, kus inimesed viskile kurgihapendamisvedelikku peale joovad, aga sinu pärast võin ma seda teha, Beck. Täpselt nagu ma vigastasin sinu pärast oma selga, kui ma su aknast alla kukkusin, et sa ei näeks mind, kui mina üritasin hoopis sind näha, sind tundma õppida. Ja ma vihkan, et sa võid mind siin näha ja arvata, et ma olen mingi idikas, kes hindab Vice’i kultuurilist väärtust üle ja joob, mida iganes see faking Vice käsib mul juua. Ma ei käinud kolledžis, Beck, seega ei kuluta ma ka oma täiskasvanuelu selleks, et püüda oma kolledžiaega tagasi saada. Ma ei ole mingi pehmost türapea, kellel pole kunagi olnud julgust elada elu just praegu, sellisena nagu ta on. Ma elan elamise nimel ja ma telliks veel ühe viina toonikuga, aga see tähendab, et ma peaksin siis rääkima selle Bukowski T-särgiga baarmeniga ja ta küsiks minult siis uuesti, millist toonikut ma tahan.

      Mul on sitt tuju ja sina oled seal üleval, esined oma kollastes sukkades ja neis on augud sees ja sa üritad liiga palju. Sa ei ole enam „Charlotte koob võrku” ja ega ma isegi eriti kuum välja ei näe. Ma pidin su aknast välja ronima ja see polnud eriti kõrge kukkumine, aga kukkumine on kukkumine, ja mu seljas pistab ja kui ma kuulen veel ühe korra sõna kurgiviski, siis ma lihtsalt ei või.

      Su parimad sõbrad istuvad mu kõrvallauas, nad on valjuhäälsed ja ebalojaalsed, tõelised F-liini tüübid oma saabaste ja liiga töödeldud juustega, mis solvavad sõnatult kõiki Jersey tüdrukuid, kes sellist sitta meelega teevad. Teie kolm käisite koos Brownis ja nüüd olete te koos New Yorgis, te kõik vihkate seriaali „Tüdrukud” ja vingute selle kallal pidevalt, aga kas see pole siis täpselt see, mida te kõik üritate oma eludega teha? Brooklyn, poisid ja kurgiviski?

      Sina istud koos teiste – ja ma tsiteerin – kirjanikega, mis võimaldab su sõpradel lõpmatuseni sinust rääkida, ja kahjuks on neil õigus. Sa oled palju