Meditsiinimeediumi maksaravi. Anthony William

ajast peale, kui hakkasin jagama Vaimult saadud informatsiooni, olen rõõmuga jälginud, kuidas see on inimeste elu muutnud. „Meditsiinimeediumi“ raamatusarja ilmumisest saadik on info laiemalt levinud ja aidanud tuhandeid inimesi veelgi enam.

      Ühtlasi olen aeg-ajalt märganud, et mu sõnumeid on moonutatud, kuna teatud karjäärihimulised isikud püüavad minu abil tuntuks ja populaarseks saada. Niisugused tegelased kasutavad inimesi ja nende kannatusi oma huvides.

      Mulle antud võimeid ei tohi sel viisil rakendada. Vaim on hääl, mis vastab neile, kes vajavad vastuseid. See on allikas, mis ei sõltu ühestki lõksudest tulvil olevast süsteemist, mille tõttu paljud on hukka saanud. Oleme väga rõõmsad, kui inimesed, kellest on saanud tänu minu jagatud infole asjatundjad terviseasjades, levitavad sõnumit kaastundlikult, soovides siiralt teisi aidata. Olen selle eest ääretult tänulik. Ohtlikuks muutub asi siis, kui informatsiooni moonutatakse – seda rikutakse moes oleva valeinfoga, muudetakse just nii palju, et see sarnaneks minu antud algse teabega, või omistatakse see häbitult näiliselt usaldusväärsetele, kuid tegelikult eksitavatele allikatele. Juhin sellele tähelepanu, et oskaksid kaitsta ennast ja oma lähedasi valeinfo eest.

      Selles raamatus ei leierdata infot, mida sa oled juba mujalt lugenud. Ei väideta, et kõikides su tervisehäiretes on süüdi geenid või et su keha on vigane. Ma ei propageeri moodsat suure valgusisaldusega dieeti, mis väidetavalt kõrvaldab haigustunnused. Minu informatsioon on värske – tutvustan täiesti uut paljusid inimesi piinavate sümptomite tõlgendamise ja tervenemise viisi.

      Võimalik, et oled pisut umbusklik. Mõistan sind. Me reageerime ja arvustame. See on meie loomuses. Sisetunne kaitseb meid teatud olukordades ning mõnikord aitab see meil läbi elu sammuda. Praegusel juhul loodan, et usud mind. Võid ülemäärase umbusu tõttu tõest kaugeneda. Võid kaotada võimaluse aidata ennast või kedagi teist.

      Niisiis, kinnitagem turvavööd. Aitame koos inimestel terveks saada. Tahan, et sinust saaks maksa tervise asjatundja. Olen tänulik, et tuled minuga tervenemisrännakule ja varud aega selle raamatu lugemiseks. Saad teada tõe, mis muudab sinu ja su lähedaste elu – saad viimaks ometi aarde enda kätte.

      „Me näeme sind. Me teame, milliste probleemidega sa maadled.

      Me ei taha, et sa enam minutitki kauem kannataksid.“

      I OSA

      SINU MAKSA TEGELIK OTSTARVE

      Imeline rahuvalvaja

      ESIMENE PEATÜKK

      Mida maks sinu heaks teeb?

      Väike rahvahulk seisab sadamakail, oodates pääsu laevale, mis viib nad avamerele. Fotograaf pildistab merereisijaid. Inimesed on ootusärevad, kuid mitte kuigi rõõmsad. Vihma tibutab ja mere ääres on üsna jahe. Mõned olid sunnitud hommikusöögist loobuma, kuna nad poleks muidu õigel ajal kohale jõudnud, ning hommikune meresõit polnud üldsegi nende idee – nad lihtsalt tulid kaasa nõudlike sõprade ja pereliikmetega, kes arvasid, et oleks tore paar tundi looduse ilu nautida.

      Kui laev sadamast väljub, hakkab meeleolu tasapisi paranema. Tuul äratab inimesed üles ning mida enam laev tsivilisatsioonist eemaldub, seda lihtsam on maiseid muresid eirata. Paljud reisijad kummarduvad üle reelingu, lummatuna lõpututest säbarlainetest ning mõtiskledes, kas nad näevad seda, mille nimel nad merele tulid, või jooksevad lootused taas liiva nagu palju kordi varem.

      Ja siis see juhtub. Reisijuht käsib neil üle parema parda kaugusesse vaadata – seal märgati suurt uime. Reisijad kogunevad reelingu äärde ja mõned osutavad koha poole, kus nad nägid uime, mis peagi vee alla kadus. Rahvas ootab. Möödub hetk ja teinegi. Kas seismine tasub end ära? mõtlevad mõned. Kõik silmitsevad pingsalt merd.

      Viimaks ometi hakkab mingi suur olend tasapisi pinnale tõusma. Imeline elukas pritsib kopse tühjendades õhku veejoa. Vaatlejad hingavad sisse soolast mereõhku ning hüüavad üksmeelselt ooooohh ja aaaaahh, kui vaal taas pinnale tõuseb, end vees selili keerab, kõhuuime näitab ja taas sügavusse kaob. Tore loom jääb mõneks ajaks laeva kõrvale ning ahhetamine ja ohhetamine jätkub. Vaal tõstab viimaks saba korraks kõrgele õhku ja kaob.

      Kõik reisijad plaksutavad. Viimne kui üks koges midagi erilist. Maabuvate inimeste pilte enne laevareisi algust tehtud fotodega võrreldes näed, et inimesed on silmanähtavalt muutunud. Nad justkui hõljuksid õhus ja nende hingi on puudutanud jumalik valgus.

      Me kõik teame, et vaalad on olemas. Võib-olla oleme vaadanud loodussaateid, lugenud artikleid või näinud siin-seal toredaid vaalapilte. Igapäevaelus neist siiski enamasti ei räägita. Uudistes ei kõnelda tavaliselt sellest, kas vaaladel läheb hästi või on neid väheks jäänud või ohustab nende elupaiku reostus. Vaalad elavad kusagil, kus me neid ei näe, ja meie kultuuriruumis valitseb suhtumine „usun seda siis, kui oma silmaga näen“ või „oskan seda hinnata alles siis, kui seda näen“. Selleks, et need leebed hiiglased meie hinge puudutaksid, peame minema neid otsima. Me ei mõista nende väärtust enne, kui neid oma silmaga näeme.

      Niisugune suhtumine valitseb paljudes eluvaldkondades. Mõtle tulevasele isale, kes läheb koos naisega ultraheliuuringule ja näeb esimest korda partneri kõhus kasvavat last. Pilt on tuhat korda mõjuvam kui kappi kogutud titeriided või köögiriiulil seisvad rasedatele mõeldud vitamiinid. Mees võis selle hetkeni vaid kujutleda, mis lapsega toimub. Tema ju ei tundnud, kuidas laps kõhus kasvab ja liigutab; see polnud tema jaoks nii tõeline kui naisele.

      Usu või mitte, kuid su maks on samuti tõeline varjatud maailmaime. Just nii – hiiglaslikud mereelukad, lapse sünd... ja su maks.

      Tegelik puuduv lüli

      Sa ei tea, kui imeline on maks, kuna sellele ei pöörata kuigi palju tähelepanu. Maks ei ole kõige populaarsem siseelund. Koolis maksast väga põhjalikult ei räägita ning see ei jõua ka uudistesse nii sageli kui näiteks aju. Viimase külge saame kinnitada mõned dioodid ja vaadelda ajulaineid. Me teame, milline on ärkvel olev ja magav aju. Me tajume mõtteseisakuid, tundeelu häireid, ärevust ja depressiooni. Me oleme kursis ka dementsuse sümptomitega. Oleme aju olemasolust teadlikud mitmel moel iga päev. Me kasutame aju või peaga seotud väljendeid, nagu näiteks „ajutoit“, „mõtle peaga“ ja „tal on hea pea“, ning õpime asju pähe.

      Südamest räägitakse samuti sageli, kuna tajume selle olemasolu iga päev. Tunneme südamelööke ja -pekslemist ning saame aru, kui süda on rütmist väljas. Näeme südamelööke monitoril ja saame jälgida, kas meie pulsisagedus muutub, kui hakkame trenni tegema. Toiduainete pakenditel näeme kirju „südamele kasulik“ ning teame, mida tähendab murtud süda, südamevalu ja -infarkt. Sõbrapäeval näeme kõikjal südameid, oleme teinud kätega südamemärki ja armastanud kedagi kogu südamest. Ütleme: „See soojendab mu südant,“ ja võime hoiatada sõpra, kes on leidnud uue silmarõõmu: „Ära talle oma südant veel kingi.“ Lapsevanem, kelle võsuke astub esimesse suhtesse, palvetab, et lapse süda oleks kaitstud.

      Ka muud kehaosad annavad endast märku. Meie lihased muutuvad suuremaks ja tugevamaks, kui teeme trenni, või väiksemaks ja pehmemaks, kui vedeleme päevad läbi voodis. Meie nahk – kahvatu, kestendav, lööbeline, vistrikuline või särav – näitab, mis me elus parajasti toimub. Näeme, et kopsud töötavad, kui rinnakorv sügaval sissehingamisel laieneb ja väljahingamisel kokku tõmbub. Suitsetamist ei peetud vanasti ohtlikuks, ent nüüd räägitakse kõikjal selle kahjulikkusest ja seosest kopsuvähiga. Tajume põie olemasolu, kui see on täis; analüüsime uriini värvi ja hulka ning valu ja põletustunne annavad märku kuseteede põletikust. Magu meenutab meile samuti pidevalt, et see on olemas. Tunneme elundi olemasolu, kui see on täis, kuuleme, kuidas kõht koriseb, kui magu on tühi, ning saame koguni uurida väljunud maosisu. Väärtustame neid ja muid olulisi kehaosi, kuna näeme nende rasket tööd.

      Maks aga jääb märkamatuks. Me ei teagi, et elund kusagil kõhuõõnes tegutseb; see on lihtsalt üks sõna, mida kuulsime köögis, kui vanaema maksakastet valmistas. Kui me ei taju maksa samamoodi nagu südant, ei tee see ilmselt meie heaks kuigi palju tööd. Kui me ei näe hätta