Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat. Winston Graham

mugavaks ei muutuks, aga ma ei usu, et teda sagedamini nähakse kui kord kolme kuu tagant.”

      Geoffrey Charles vaikis natuke aega. Tähed kord ilmusid, kord kadusid triivivate pilvede või udu vahel.

      „Maja on nüüd vist seaduslikult minu oma.”

      „Jah … õigupoolest saab selleks, kui tuled ja võtad selle üle. Tunnen end süüdi, et pole selle hooldamiseks midagi ette võtnud, aga minevikus tekitas mu kohaleminek George’i ja minu vahel alati suure tüli. Kuni seal elas veel neid, kes mulle korda läksid, nagu tädi Agatha, su ema ja sa ise … või Drake, tundsin kohustust sekkuda. Aga kui mängus on üksnes omand …”

      „Muidugi.”

      „George’i käsul püsti pandud aiad on nüüd suuresti lagunenud, olgu siis ajahambast puretuna või külarahvale küttepuudeks näpatuna; aga üldiselt söandavad väga vähesed jalga Trenwithi maadele tõsta. Jõhkarditest vennaksed tekitavad endiselt hirmu ning ehk hoiab inimesi pisut vaos ka mõte, et kord on need valdused jälle Poldarkide käes. Aga maja on kehvas seisus. Clowance käis ühel päeval vaatamas.”

      „Clowance? Mispärast?”

      „Ta lihtsalt on niisugune. Olin sel ajal kodus ja tegin tüdrukule peapesu, et ta seadis end ohtu, tungides võõrastesse valdustesse. Aga ilmselt oleksin sama hästi võinud vait olla. Muidugi oli ta õnnetu, et valmistas mulle meelehärmi, ja sai aru, miks ma tõrelen. Aga ta kipub olema impulsiivne ning tegutsema pigem loomusunniliselt kui läbimõeldult …”

      „Nagu emagi?”

      „Ee … jah, aga siiski mitte päris. Kõigel, mida Demelza tegi – ja praegugi teeb! –, olgu need pealtnäha kas või kõige isepäisemad asjad, oli taga terve mõistusega seletatav põhjendus, isegi kui endisaegadel ei käinud see minu loogikaga kokku. Clowance käitub selles mõttes isepäisemalt, kui Demelza eales on käitunud, sest tema teod näikse võrsuvat juhuslikest impulssidest. Tal polnud vähimatki põhjust Trenwithi minna – ta võttis lihtsalt pähe, et läheb vaatab maja, ja läkski.”

      „Vähemasti ei nabitud teda kinni.”

      „Just sellega Clowance end paraku õigustaski. „Aga papa, keegi ei näinud ju mind.” – „Aga oleks võidud näha,” ütlesin mina, „ja sellest oleks sündinud ebameeldivusi; sind oleks võidud solvata.” – „Aga seda ei juhtunud, papa, ega ju?” Kuidas on võimalik niisuguse tüdrukuga vaielda?”

      Geoffrey Charles naeratas pimeduses. „Ma mõistan su muret, onu. Kui see sõda ükskord lõpeb või kui saan pikemalt puhkust, ajan nood kaks Harryt minema ning Clowance võib kõndida Trenwithis ringi, nagu süda kutsub … Ta siis ütles, et see on kehvas seisus?”

      „Kui üks maja neli aastat tühjana seisab – iseäranis veel Cornwalli kliimas –, siis hakkab see paratamatult lagunema. Muidugi …”

      „Mida sa tahtsid öelda?”

      „Ainult seda, et pärast su ema surma pole sellesse majja õieti raha pandudki või kui, siis väga vähe. Kuni su vanavanemad veel elasid, hoidis George neil üksnes hädapärast katuse pea kohal; nii et mõnes mõttes pole majal lastud laguneda neli, vaid koguni kümme aastat.”

      „Niisiis on lausa ülim aeg, et tuleksin koju?”

      „Selles mõttes jah. Aga praegu on sinu koht siin. Kui suudame oma piiratud võimalustega aidata hispaanlastel ja portugallastel vastu pidada, siis hoiame siin kinni üpris suure osa Napoleoni vägesid. Ning isegi tema jõuvarud pole ammendamatud. See sõda on pannud osapoolte jõu ja vastupidavuse rängalt proovile. Suudad sa kujutleda, et Clowance ei mäletagi aega, kui me Prantsusmaaga sõjas polnud. Kui välja arvata üürike vaherahu. Pole siis ime, et me kõik sellest nii väsinud oleme.”

      „Väsinud, aga mitte tülpinud.”

      Tundus, justkui hakkaks udu orus tihenema. Kui see enne koitu ei hajuks, siis annaks ründajale tugeva eelise.

      „Kuule, Geoffrey Charles, see ootamatu kohtumine pani mind tõsiselt mõtlema, kui halvasti ma su pärandi eest hoolt olen kandnud …”

      „Oh, lollus.”

      „Mitte sugugi. Mu süüd suurendab see, et peaaegu kolmkümmend aastat tagasi leidsin ennast samasugusest olukorrast. Olin siis kahekümne kolmene ja naasin Ameerika sõjast. Mu ema oli surnud juba tosinkond aastat tagasi, aga isa oli maetud alles hiljaaegu. Aga ta oli pikalt põdenud, kusjuures tema ainsad teenijad olid Paynterid ning kujutad kindlasti ette, kui halvasti nad tema eest hoolitsesid. Su vanaisa Charles Poldark ei saanud vennaga hästi läbi ega käinud teda just sageli vaatamas … Ma ei tahaks, et sina peaksid leidma sõjast naastes eest samasuguse kaose ja hävingu kui mina.”

      „Oota hetk,” lausus Geoffrey Charles, „seal ongi Jenkins. Lähen ütlen talle, mida sa vajad. Näita oma püssi.” Ta uuris seda. „Hea relv, kapten; vean kihla, et Portost sa seda ei saanud.”

      „Ei, kapten, ei saanud.”

      „Mis see õieti on?”

      „Vintraudne karabiin, Henry Nocki leiutatud poltlukuga. Nagu näed, on varras paigutatud kabas madalamale, nii et seda on laadides hõlpsam välja tõmmata ja tagasi panna.”

      Geoffrey Charles vaatas kortsus kulmul udu. „Mõnel täpsusküttide rügemendil on Bakeri vintpüssid. Meil veel pole. Meie peame leppima vana eestlaetava musketiga. Seegi ajab asja ära.”

      Mõnda aega valitses vaikus.

      Siis lausus Ross: „Kolmkümmend aastat tagasi, Ameerika sõja ajal leiutas üks Fergusoni-nimeline mees, 70. rügemendi kapten Ferguson, tagant laetava vintpüssi. Säärane võimaldas teha iga ilmaga kuus lasku minutis. See oli tohutult menukas … Paraku sai Ferguson surma – varsti pärast seda, kui mina sinna jõudsin. Ma kasutasin üht. Suurepärane püss. Aga pärast tema surma ei valmistanud neid enam keegi. Paistis, nagu poleks keegi sellest huvitatud.”

      „Niisugune mulje kipub sõjaväest jääma,” vastas noormees. Ta kõndis püssiga eemale ja tuli varsti tagasi. „See asi saab korda. Hommikusöök on kümne minuti pärast. Siis tutvustan sind oma sõpradele.”

      „Muide …”

      „Jah?”

      „Su kasuisast. Ütlesid, et ta pole uuesti abiellunud.”

      „Seda küll. On siis või?”

      „Ei. Aga just enne lahkumist sain Demelzalt kirja. Ta ütleb, et krahvkonnas käivad jutud, nagu oleks George nüüd – viimaks – hakanud huvi tundma ühe naise vastu.”

      „Mon dieu! Kes ta on?”

      „Nimi on mul kahjuks meelest läinud. Igatahes ei tunne ma teda. Keegi Harriet. Keegi leedi Harriet.”

      „Aa,” sõnas Geoffrey Charles tähendusrikkalt. „See ehk seletab üht-teist.” Ta toksis saapaga maad. „Noh … Küllap ei tohiks ma talle halba soovida. Ta oli mu ema valik. Ehkki nende suhted olid pisut pingelised, ühest äärmusest teise, oli ema temasse ikkagi vist omamoodi kiindunud. Nii et kui George nüüd hilises eas – kui vana ta ongi? viiskümmend üks? – uuesti abiellub, mis seal ikka, loodetavasti veab tal teist korda sama hästi.”

      „See pole võimalik,” lausus Ross.

      Mõne minuti pärast kutsuti nad hommikust sööma: kumbki sai tüki soolaliha, kümmekond murenevat kuivikut – võib-olla koitanud, aga seda polnud võimalik näha – ja sortsu kuuma rummi. Ross kohtus Geoffrey Charlesi sõpradega. Nood olid muretud sellid, viskasid nalja ja naersid vaikselt, oodates innukalt eesseisvaid vastastikuseid tapatalguid. Nende tervituses oli aupaklikkust ja sõbralikkust, mis süvenesid veelgi, kui sai teatavaks, et Ross ei kavatse lahingut üksnes kõrvalt vaadata.

      Sel ajal kui mehed sõid, ratsutas nende vahelt valgel hobusel läbi morn askeetlik kogu, keda saatis rühm ohvitsere. Kannad löödi valveseisangus