Kastanimunamees. Søren Sveistrup

      Søren Sveistrup

      Kastanimunamees

      Kriminaalromaan

      Tõlkinud Miira Jürgenson

      Originaal:

      Søren Sveistrup

      Kastanjemanden

      Krimi

      Politikens Forlag

      Toimetanud Maria Tanner

      Kujundanud Piia Stranberg

      Copyright © Søren Sveistrup and JP/Politikens Hus A/S 2018 in agreement with Politiken Literary Agency

      Autoriõigus tõlkele: Miira Jürgenson ja Eesti Raamat OÜ, 2019

      ISBN 978-9949-683-62-8

      ISBN 978-9949-683-63-5 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/EestiRaamat

      Silasele ja Sylvesterile,

      minu kallitele poistele

      Teisipäev, 31. oktoober 1989

      1

      Kollased ja punased lehed heljuvad läbi päikesevalguse alla märjale asfaldile, mis lõikub läbi metsa otsekui tume ja klaasja veega jõgi. Kui valge politseiauto mööda vuhiseb, keerlevad need enne kämpudena teeserva tardumist põgusalt õhus. Marius Larsen kergitab jalga gaasipedaalilt ja võtab kurvi sisenedes hoo maha, andes endale mõttes korralduse kohalikule volikogule teada anda, et siia tuleks saata tänavapühkimismasin. Kui need lehed liiga kauaks vedelema jäävad, muutub teekate libedaks ja see võib tähendada kaotatud elusid. Marius on seda ennegi korduvalt kogenud. Mees on politseis töötanud nelikümmend üks aastat, viimased seitseteist jaoskonna vanima inspektorina, ja igal sügisel tuleb seda asja veidi tagant torkida. Aga mitte täna – täna tuleb tal jutuajamisele keskenduda.

      Marius krutib närviliselt autoraadiot, kuid ei suuda otsitavat leida. Ainult uudised Gorbatšovi ja Reagani kohta koos spekulatsioonidega Berliini müüri langemise võimalikkusest. Väidetakse, et see on möödapääsmatu. Pole võimatu, et algamas on uus ajastu.

      Mees on juba mõnda aega teadnud, et sellest jutuajamisest ei saa üle ega ümber, kuid pole sellegipoolest suutnud julgust kokku võtta. Nüüd on ajani, mil ta naine eeldab teda pensionile jäävat, veel vaid nädal ja käes aeg tõtt rääkida. Tunnistada, et ta ei tule ilma oma tööta toime. Et ta on tegelenud asjade praktilise poolega ja otsustamist edasi lükanud. Et ta pole veel valmis diivaninurgas istumise ja „Õnneratta“ vaatamisega leppima, aias lehti riisuma või lapselastega Musta Notsut mängima.

      Jutuajamist oma peas läbi mängides tundub kõik mehe jaoks lihtsana, kuid Marius teab vägagi hästi, et naine saab pahaseks. Talle tundub, et teda on alt veetud. Naine tõuseb laua tagant ja asub köögis pliiti küürima, selg mehe poole, ja ütleb, et ta saab aru. Aga tegelikult ei saa. Ja kui siis politseiraadio kaudu kümme minutit tagasi väljakutse saabus, vastas mees jaoskonnale, et tegeleb asjaga ise, lükates ees ootavat jutuajamist sel moel veel veidi edasi. Tavaliselt oleks ta pahane olnud, et peab üksnes selleks, et käskida pererahval oma loomadel paremini silma peal hoida, sõitma maha nii pika tee, läbi põldude ja metsa Ørumi tallu välja. Lehmad või sead on juba mitu korda tarast läbi murdnud ja naabrite põldudel hulkumas käinud, kuni Marius ise või mõni ta meestest on käskinud Ørumil asjad ära klaarida. Aga täna ta selle üle ei pahanda. Otse loomulikult käskis ta kõigepealt helistada nii Ørumi majja kui ka praamiterminali, kus peremees poole kohaga töötab, aga kui kummaski kohas keegi ei vastanud, keeras mees peateelt maha ja võttis suuna farmile.

      Marius leiab vana Taani muusikat mängiva jaama. Vana Ford Escorti täidab „The Bright Red Rubber Dinghy“ ja Marius keerab muusika valjemaks. Ta naudib nii sügist kui sõitu. Metsad, igihaljaste puude rohelusega segunevad kollased, punased ja pruunid lehed. Kohe algava jahihooaja ootus. Mees kerib akna alla, läbi puulatvade kiikav päiksevalgus muudab teepinna laiguliseks ja hetkeks unustab Marius oma vanuse.

      Talus valitseb vaikus. Marius väljub ja paugutab uksega ning seejuures rabab meest korraga mõte, et tema viimasest siin käimisest on palju aega möödas. Suur taluõu näeb kuidagi räämas välja. Talliakendes on augud, krohv majaseintelt ribadena maha koorunud ja kinnistut ümbritsevad kõrged kastanipuud on umbrohtu täis kasvanud muruplatsi keskel seisva kiige vaat et alla neelanud. Kruusaga kaetud hoovi katavad lehed ja maha kukkunud kastanid, mis mehe jalgade all lõhkevad, kui ta esiukse juurde astub ja koputab.

      Kui Marius on kolm korda koputanud ja Ørumi nime hüüdnud, jõuab talle pärale, et keegi ei tule avama. Ühtki elumärki nägemata võtab ta kirjaploki, kirjutab valmis kirjakese ja torkab selle kirjakasti pilust sisse; samal ajal laperdavad mõned varesed üle õue ja kaovad lauda ette pargitud Fergusoni traktori taha. Marius on täiesti mõttetult nii pika maa maha sõitnud ja nüüd peab ta Ørumi leidmiseks veel praamiterminali minema. Aga mees ei vaeva sellega pead kuigi pikalt: tagasiteel auto juurde turgatab talle pähe üks mõte. Selliseid asju Mariusega naljalt ei juhtu, niisiis on see puhas vedamine, et mees otse koju tagasi kiirustamise asemel hoopis siia sõitis. Ta pakub naisele omamoodi kompensatsiooniks nädalast reisi Berliini. Nad võivad seal nädalakese veeta – või noh, vähemalt nädalavahetuse – niipea, kui mees natuke puhkust võtta maldab. Nad saavad sinna ise sõita, olla tunnistajaks sellele, kuidas sünnib ajalugu, see uus ajastu, vitsutada klimpe ja hapukapsast nagu kunagi Harzenis, sel liiga kaugesse minevikku jäänud koos lastega ette võetud reisil. Mees näeb alles auto juurde tagasi jõudes, miks varesed traktori taha kogunevad. Nad keksivad millegi kahkja ja liikumatu ümber ning Marius saab alles lähemale jõudes aru, et see on siga. Selle silmad on surnud, kuid keha vappub ja judiseb, otsekui püüdes eemale peletada vareseid, kes looma kuklas olevat kuulihaava ümbrust nokivad.

      Marius läheb tagasi maja juurde ja avab välisukse. Koridor on hämar ning mees märkab niiskuse, hallituse ja veel millegi lõhna, mida ta ära ei tunne.

      „Ørum, politsei tuli.“

      Vastust ei tule, kuid mees kuuleb, et kuskil jookseb vesi, ja astub edasi kööki. Tüdruk on teismeline. Kuusteist, ehk seitseteist aastat vana. Tema keha istub endiselt toolil ja see, mis ta purustatud näost alles on, ulbib ta pudrukausis. Teisel pool lauda lamab linoleumil veel üks elutu keha. Seegi on teismeline, veidi vanem, rinnus haigutamas kuulihaav ja kukal ebamugava nurga all vastu pliiti kõveras. Marius tõmbub kangeks. Ta on mõistagi enne surnuid näinud, kuid ei midagi sellist, ning ta seisab hetkeks halvatult ja tõmbab seejärel vööl rippuvast kabuurist teenistusrelva.

      „Ørum?“

      Marius liigub Ørumi nime hüüdes majas edasi, seekord relva tõstetuna hoides. Ikka ei mingit vastust. Ta leiab vannitoast veel ühe laiba ja peab seekord käe suu ette suruma, et mitte oksendama hakata. Vesi jookseb kraanist vanni, mis on juba ammuilma ääreni täis saanud. See voolab verega segunenult üle vanniserva plaatidega kaetud põrandale ja edasi trappi. Alasti naine, küllap teismeliste ema, vedeleb põrandal kägaras. Üks käsi ja jalg on kehast eraldatud. Hilisemast lahkamisaruandest selgub, et teda on korduvalt kirvega löödud. Alguses siis, kui ta vannis lamas ja seejärel mööda põrandat minema roomamise katsel. Ühtlasi saab selgeks, et ta üritas end käte ja jalgadega kaitsta ja seetõttu on need puruks löödud. Naise nägu pole äratuntav, kuna kolba lömastamiseks on kasutatud kirvest.

      Marius oleks nähtust paigale tardunud, kui ta poleks silmanurgast kerget liikumist märganud. Mehe silm eristab nurka visatud dušikardina all mingit kogu. Marius kergitab ettevaatlikult kardinaserva. See on poiss. Sassis juuksed, umbes kümme või üksteist aastat vana. Ta lamab elutuna verelombis, kuid kardina nurk katab endiselt poisi suud ning see väreleb kergelt ja katkendlikult. Marius kummardub kärmelt keha kohale ja eemaldab kardina, võtab lõdva käsivarre pihku ja püüab pulssi leida. Poisi käed ja jalad on kaetud kriimudega, ta kannab verist T-särki ja aluspesu ning kirves on ta pea kõrvale visatud. Pulsi leidmise järel viskub Marius püsti.

      Elutoas haarab ta palavikuliselt pihku täis tuhatoosi kõrval seisva telefoni toru, tuhatoosi samal ajal põrandale paisates, kuid jaoskonnaga ühenduse saamise hetkeks on ta mõtted