Käitumusliku investeerimise taskuraamat. Kuidas mitte olla iseenda suurim vaenlane. James Montier

protsendi või kaks, seega võiks tunduda ahvatlev arvata, et investeerimisfondide üksikisikutest investorid on teeninud 6–7%. Paraku on investeerimisfondi investorid suutnud kärpida oma tootluse napi 1,9 protsendini aastas. See on selle tulemus, et nad on ostnud ja müünud sageli kõige halvemal võimalikul ajahetkel. Paistab, et Ben Grahamil ongi õigus – me oleme tõepoolest iseenda kõige suuremad vaenlased.

      Hea uudis on, et see ei pea sugugi nii olema. Me võime õppida langetama paremaid otsuseid – see ei ole lihtne, kuid see on võimalik. „Käitumusliku investeerimise taskuraamat“ viib meid juhendatud teekonnale investorite maailmas enimlevinud käitumuslike väljakutsete ja mõtlemisvigade rajale ning pakub välja strateegiaid nende kaasasündinud kalduvuste kõrvaldamiseks. Sel teekonnal vaatame, kuidas mõned maailma parimad investorid on takerdunud investeerimistulu vähendavate käitumuslike vigade lõksu. Seega loodan, et teil on võimalik õppida nende kogemustest, jätkata suurepärase tulu teenimist ja saada harvem kahjumeid.

Kõige tähtsam õppetund

      Käitumuslikku psühholoogiat õpetades näen ikka ja jälle, kuidas kuulajad tunnevad ära need mõtlemisvead, millest ma räägin. Paraku märkavad nad pigem teiste vigu, mitte enda omi. Ikka on nii, et käitumuslikku kallutatust illustreerib keegi kaupleja Bill või portfellihaldur Pete, mitte meie ise. Me kõik paistame olevat kallutatuse osas pimedad.

      Näiteks paluti rühmal ameeriklastel hinnata, kui tihti teeb keskmine ameeriklane teatud mõtlemisvigu ja kui sageli nad sedasama viga ise teevad.2 Väga selgelt ilmnes inimeste pimedus isikliku kallutatuse osas. Uurimuses osalejad arvasid nimelt, et keskmine ameeriklane teeb mõtlemisvigu alati rohkem kui nemad ise.

      Tegelikult näitavad kolme või nelja kümnendi jooksul kogutud pikaajalised andmed, et aeg-ajalt satub meie kõigi teele mõttelisi komistuskive. Sestap on kõige tähtsam õppetund, mida loodan kõigiga jagada, selline: siin raamatus jutuks tulevad käitumuslikud kallutatused ja vead puudutavad meid kõiki.

      Miks me nende käitumuslike kallutatuste all kannatame? Vastus peitub tõsiasjas, et meie aju on evolutsiooni käigus muutunud, nii nagu on muutunud ka kõik muu meie olemasoluga seotu. Kuid ei tasu unustada, et evolutsioon on väga aeglane, seega on meie aju arenenud hästi välja selleks keskkonnaks, kus elasime 150 000 aastat tagasi (Aafrika savann), kuid oli üsna puudulikult ettevalmistatud 300 aastat tagasi toimunud tööstusrevolutsiooniks ning on ilmselt veelgi kehvemini kohandunud meie praeguse infoajastuga.

      Raamatu „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas“3 autor Douglas Adams on öelnud: „Paljud olid üha kindlamal arvamusel, et nad kõik olid teinud puu otsast allatulekuga suure vea. Ja mõned ütlesid, et isegi puud olid olnud vale käik, sest keegi poleks kunagi pidanud ookeanist lahkuma.“ Puude otsast allatulek (või ookeanist lahkumine) võis küll olla meie esimene eksimus, kuid kindlasti ei olnud see viimane.

Star Treki jõud

      Parim meetod meie aju töötamise mõistmiseks on psühholoogide arvates kujutlemine, et meie peas eksisteerib kaks erinevat süsteemi. Star Treki fännidele võivad need kaks süsteemi meenutada dr McCoyd ja Spocki. McCoy oli läbi ja lõhki inimlik: ta laskis end pidevalt oma emotsioonidel juhtida. Spock aga (poolenisti inimene, poolenisti Vulcani rassist) pidas õigemaks suruda oma emotsioonid alla ja lähtuda otsuseid tehes loogikast. Juhuks, kui olete ainus inimene siin planeedil, kes ei ole kunagi kuulnud midagi Star Trekist: Vulcani rass oli humanoidne liik, kes oli tuntud oma püüdluste poolest elada äärmiselt mõistusepärast ja loogikast juhitud elu, kus emotsioonidel kohta ei olnud.

      McCoy osa meie ajust, mida kutsume X-süsteemiks, on oma põhiolemuselt emotsionaalne lähenemine otsuste langetamisele. X-süsteem on tegelikult n-ö vaikimisi valik, mis tähendab, et kõigepealt liigubki kogu teave töötlemiseks X-süsteemi. See on automaatne ja sundimatu protsess. X-süsteemi otsused tuginevad näiteks sarnasusele, tuttavlikkusele ja (ajalisele) lähedusele. Need otseteed ajus võimaldavad X-süsteemil tegeleda samaaegselt väga suurte infomahtudega. Selle tagajärjel on X-süsteem kiire ja räpakas „rahuldav“ süsteem, mis üritab anda umbkaudu õigeid (aga mitte täpselt õigeid) vastuseid. Uskumaks, et midagi peab paika, piisab X-süsteemile vaid soovimisest, et see nii oleks.

      Meie aju Spocki osa, mida võib kutsuda C-süsteemiks, on teabe töötlemise palju loogilisem osa. Selle süsteemi käikulaskmiseks on aga vaja teadlikku pingutust. C-süsteem üritab järgida probleemide lahendamisel deduktiivset, loogilist lähenemisviisi. Kuid C-süsteem suudab korraga tegeleda vaid ühe sammuga korraga (nagu iga teinegi loogiline protsess), seega on see aeglane ja järjestikune teabe töötlemise viis. Selleks, et C-süsteem jääks uskuma millegi paikapidamisse, on vaja tõendeid ja loogikat.

      Loomulikult arvame kõik seda siin lugedes, et oleme Spockid. Tegelikult käitab X-süsteem palju suuremat osa meie tegevustest, kui endale tunnistada tahaksime. Väga sageli kipume usaldama oma esialgset emotsiooni ja käivitame C-süsteemi oma otsuse kontrollimiseks ainult aeg-ajalt. Näiteks varvast vastu kivi või pead vastu laetala lüües (minu kodus juhtub viimast tihti) kirume elutut asja, ehkki see ei saanud õnnetuse vältimiseks mitte midagi teha!

      Ajuteadlased on tuvastanud, et X-süsteemiga ühendatud osad ajus on evolutsioonilises mõttes palju vanemad kui C-süsteemiga ühendatud osad. See tähendab, et inimesel arenes kõigepealt välja vajadus emotsioonide ja alles siis vajadus loogika järele. See võib kõlada kummaliselt, kuid ma toon ühe näite, mis mu mõtet selgitab. Kujutlegem, et panen teie ette klaasakvaariumi, mille sees on suur madu. Ma palun, et te nõjatuks ettepoole ja keskenduks maole. Kui madu end püsti ajab, hüppate eemale (ka siis, kui te ei karda madusid).

      Põhjus on X-süsteemi reaktsioon, mis tahab inimest kaitsta. Hetkel, mil madu end liigutas, sai aju signaali. Signaal saadeti mööda kahte erinevat teed – võime neid nimetada näiteks alumiseks ja ülemiseks teeks. Alumine tee on osa X-süsteemist ning sealt läheb info otse aju mandeltuumadesse (hirmu ja ohuga seotud aju osad). Mandeltuumad reageerivad väga kiiresti ja sunnivad keha eemale hüppama.

      Teine osa signaalist (mis liigub mööda ülemist teed) saadab teabe suure ringiga C-süsteemi, sellesse aju ossa, mis töötleb teavet palju teadlikumalt, hinnates võimalikku ohtu. C-süsteem juhib tähelepanu tõigale, et mao ja teie vahel on kiht klaasi. Kuid selleks ajaks olete juba reageerinud. Ellujäämisinstinkti mõttes on valepositiivne reaktsioon parem kui valenegatiivne. Emotsioonid on loodud loogikat üle trumpama.

Niisiis: kas olete Spock või McCoy?

      Loomulikult kasutame kõik eri ajal mõlemaid süsteeme. Uurimused kinnitavad, et tugevalt kahjustada saanud X-süsteemiga inimesed ei suuda üldse otsuseid langetada. Nad lõpetavad sellega, et veedavad kogu päeva voodis ja mõtisklevad erinevate võimaluste üle, suutmata tegelikult ühtegi tegevust ellu viia.

      Seevastu investeerimise vaatenurgast on meil rohkem kasu C-süsteemist. Õnneks on meil võimalik testida, kui lihtsalt on võimalik X-süsteemist mööda minna. Yale’i ülikooli teadlane Shane Frederick, kes on varem töötanud MITis (Massachusettsi Tehnoloogiainstituut), töötas välja lihtsa kolme küsimusega testi, mis mõõdab C-süsteemi võimet kontrollida X-süsteemi väljundit ning mis on selles osas informatiivsem kui ükskõik milline IQ-test või mõni muu test.4 Seda kolme küsimusega testi nimetatakse kognitiivse reflektsiooni testiks (CRT).

      Alljärgnevalt kolm küsimust:

      1. Pesapallikurikas ja pall maksavad kokku ühe dollari ja 10 senti. Kurikas on ühe dollari võrra kallim kui pall. Kui palju pall maksab?

      2. Viiel masinal kulub viis minutit viie vidina valmistamiseks. Kui palju aega kuluks sajal masinal saja vidina tegemiseks?

      3. Järvel on vesiroosilehtedega kaetud ala. Selle pindala kahekordistub iga päevaga. Kogu järve katmiseks vesiroosilehtedega kuluks 48 päeva. Kui kaua aega kuluks poole järve katmiseks vesiroosilehtedega?

      Igale neist küsimustest on olemas pealtnäha ilmselge, kuid paraku vale vastus, ning pealtnäha mitte nii ilmselge, kuid õige vastus. Küsimuse number 1 puhul kaldub kiire ja räpane süsteem pakkuma vastuseks kümmet senti. Kuid veidike loogilist mõtlemist ja selgub, et õige vastus on tegelikult viis senti.

      1

2

E. Pronin, D. Y. Lin ja L. Ross, „The Bias Blind Spot: Perceptions of Bias in Self versus Others“, Personality and Social Psychology Bulletin nr 28, 2002, lk 369–381.

3

Eesti keeles 1995, tõlkinud Kati Metsaots, kirjastus Olion. Kordustrükk Eesti Päevaleht 2009. (Toimetaja märkus)

4

S. Frederick, „Cognitive Reflection and Decision Making“, Journal of Economic Perspectives nr 19, 2005, lk 24–42.