Surm Dordogne'is. Martin Walker

krimpsus põsele.

      „Vaadake pilte, mille Jo-Jo eile St Alvère’is neist inspektoritest tegi,“ ütles Bruno Jeanne’ile ja võttis fotod rinnataskust välja. Ta oli eelmisel õhtul sõitnud naabervalla munitsipaalpolitseiniku poole, et pildid ära tuua. Kolleeg oleks võinud need mõistagi e-postiga raekoja arvutisse saata, aga Bruno oli ettevaatlik mees ja arvas, et ehk oleks kahjulik sellest diskreetsest luureoperatsioonist elektroonilist jälge maha jätta.

      „Kui neid näete, helistage mulle. Ja andke kohviku-Ivanile ja bistroo-Jeannot’le ja tubakapoe-Yvette’ile ka koopiad, et nad saaksid neid klientidele näidata. Vahepeal minge sinnapoole ja hoiatage letipidajaid teispool kirikut. Ma ise räägin sillaäärsetega.“

      Igal teisipäeval alates 1346. aastast, kui inglased alistasid Crécy lahingus pool Prantsuse suurmaaomanikest ja võimas Brillamontide suguvõsa pidi korjanduse korraldama, et oma senjööri eest lunaraha maksta, oli Périgordi pisikeses St Denis’ linnakeses turg püsti pandud. Linnaelanikud olid oma feodaal­isanda abistamiseks kokku kogunud kuninglikud viiskümmend hõbeluidoori ja saanud vastutasuks loa pidada turgu, tagades kavalalt sissetuleku tervele pisikesele kogukonnale, mis askeldas rõõmsalt Le Mauzensi oja ja Vézère’i jõe ristumiskohas – just sellest kohast edasi, kus vana Rooma silla säilinud postitüükad veest esile turritavad. Kõigest üksteist aastat hiljem kannustasid Prantsusmaa läbinahutatud rüütlid taas oma lombakad hobused pikkvibudega Inglise vibulaskurite vastu, ja neid niideti nagu loogu. Brillamonti suuraadel tuli järjekordselt võidukate inglaste käest pärast Poitiers’ lahingut välja lunastada, aga selleks ajaks oli turumaksude abil kokku aetud piisavalt raha, et see vana Rooma sild tahumatul moel taastada. Seega ostis linnarahvas järje­kordse viiekümne luidoori eest Brillamontide suguvõsa käest õiguse silla­ületuse eest tollimaksu kasseerida ning linnakassa sai igaveseks kindlustatud. Nõnda algas jäädav vägikaikavedu Prantsuse talupoegade ning maksukogujate ja riigivõimu sillutajate vahel. Ja need praegused inspektorite röövretked (inspektorid olid muide ka ise prantslased, kes said Brüsselist vaid korraldusi) olid vaid selle lõputu võitluse viimaseks sõjaretkeks. Kui seadused ja eeskirjad olnuks Prantsusmaa enda omad, võinuks Brunol olla inspektorite nii aktiivse ja sedavõrd suure isikliku lustiga kiusamise suhtes teatavaid reservatsioone. Aga paraku need seda polnud. Need olid Brüsseli seadused mingist kaugest Euroopa Liidust, mis võimaldas noortel taanlastel ja portugallastel ja iirlastel tulla igal suvel kämpingutesse ja baaridesse tööle, nagu oleksid nad prantslased. Kohalikel talunikel ja nende naistel oli vaja elatist teenida ja nad satuksid raskustesse, kui peaksid turul teenitud tagasihoidlikest summadest veel inspektoritele trahvi maksma. Pealegi olid need kõik ju Bruno sõbrad ja naabrid.

      Tõtt-öelda teadis Bruno, et hoiatusi tuleb jagada järjest vähematele. Tänapäeval hõivasid üha enamaid turulette väljast­poolt linna pärit võõrad, kes müüsid kleite ja teksaseid ja muud rõiva­kraami, nagu odavad kampsunid, T-särgid ja kasutatud riided. Kaks süsimusta senegallast kauplesid kirevate dashiki’de, nahkvööde ja -kottidega, ja samas asus paari kohaliku pott­sepa väljapanek. Leidus ka ökoleibade lett ja mitu kohalikku veinimüüjat müütas oma Bergeraci ja magusat Monbazillaci ­dessertveini, mille hea jumal oli oma tarkuses loonud ideaalseks rüüpeks foie gras’ kõrvale. Siin oli noateritaja ja rauakaupmees, Vietnami-Diem, kes müüs oma nems’e – kevadrulle – ja Jules, kes kaubitses pähklite ja oliividega, sellal kui ta naine hoolitses tohutu suure pannitäie paella eest. Mitme­sugused letid puuviljade ja köögiviljade, maitsetaimede ja tomati­taimedega – need kõik olid praegu veel Brüsseli meeste vastu immuunsed.

      Aga iga lett, kus müüdi käsitööjuustu ja -pasteeti või parte ja kanu, millel oli pea maha löödud taluõuel, mõnel päevi­näinud pakul, pere igivana kirvega, mitte valgete kahhelkividega tapamajas valgetes kitlites ja juuksevõrkudes tööliste poolt, sai Brunolt hoiatuse. Ta aitas vanematel prouadel kaupa pakkida, ladudes värskelt kitkutud kanad kangast võrkkottidesse, et need lähedal asuvasse Patricku sõidukooli kontorisse peitu viia. Jõukamad talunikud, kes said endale külmakaste lubada, lasid alati tädi Marie’l ja vanaema Colette’il mõned vähem seaduslikud juustud nende endi omade kõrvale panna. Turul varjasid kõik sama saladust.

      Bruno mobiil helises. „Persevestid on kohal,“ ütles Jeanne häälega, mida ta ise kahtlemata sosinaks pidas. „Nad parkisid panga ette ja Marie-Hélène tundis nad ära selle pildi järgi, mis ma Ivanile andsin. Ta nägi neid, kui käis tassikest kohvi võtmas. Marie-Hélène on kindel, et need olid nemad.“

      „Kas ta nende autot ka nägi?“ küsis Bruno.

      „Hõbedane Renault Laguna, üsna uus.“ Jeanne luges registreerimisnumbri ette.

      Huvitav, mõtles Bruno. See oli Corrèze’i departemangu number. Ilmselt sõitsid nad rongiga Brive’i ja rentisid seal enne Dordogne’i auto. Küllap taipasid nad, et kohalik luurevõrgustik neile peale passib. Bruno jalutas jalakäijate alalt üle vana kivisilla raekoja platsile, kus inspektorid pidid temast enne turule jõudmist mööduma. Ta helistas teistelegi munitsipaalpolitsei pealikele, kelle kodukohas pidi ka sel nädalal turg avatama, ning teatas neile automargi ja -numbri. Tema oli oma osa teinud – õigemini poole sellest. Ta oli sõpru inspektorite eest kaitsnud ja nüüd tuli tal neid kaitsta nende endi eest.

      Niisiis helistas ta Joe’le, kes oli olnud nelikümmend aastat Bruno eelkäija St Denis’ politseipealiku ametikohal. Nüüd veeretas ta päevi õhtusse, külastades kohalikel turgudel oma vanu semusid, ja kasutas selleks ettekäändena hooajalist üleelu­suuruste põllede ja töökitlite soodusmüüki auto tagaluugist. See puudutas vähem müüki ja rohkem rituaalse klaasikese punase veini ehk petit rouge’i kummutamist, aga kahe põlvkonna eest oli Joe olnud ka kasulik ragbimängija ja kohaliku spordiklubi tugisammas. Revääril kandis mees väikest punast märki, mis liigitas ta Auleegioni ordeni saajate hulka. See oli autasu poisi­eas osutatud teenete eest, kui ta tegutses sõnumitoojana ehtsas vastupanuliikumises sakslaste vastu. Bruno oli millegipärast kindel, et Joe on rehvilõhkumistest teadlik ja osales arvatavasti lausa selle organiseerimises. Joe tundis selles piirkonnas viimset kui hinge ja oli neist pooltega suguluses, sealhulgas enamikuga St Denis’ praegustest tursketest ragbiründajatest, kes hoidsid kohalikku ragbiliigat hirmu all.

      „Kuule, Joe,“ tegi Bruno algust, kui vanamees oli oma harjumuspärase karuse haugatusega telefonile vastanud, „inspektoritega on kõik korras. Turg on puhtaks tehtud ja me teame, kellega tegu. Seekord pole jamasid vaja. See ajaks asjad ainult hullemaks, selge?“

      „Mõtled seda autot, mis panga ette pargiti? Hõbedast Lagunat?“ küsis Joe omakorda jämeda kriipiva häälega, mis tulenes aastakümnepikkusest Gauloises’ide suitsetamisest ja tema enda tehtud koduveinist. „Selle autoga on juba jonksus. Ära selle pärast muretse, pisi-Bruno. Gestaapo saab täna jala koju minna nagu eelmine kord.“

      „Joe, sa tõmbad meie omadele häda kaela,“ ütles Bruno ärevalt, kuigi teadis, et võiks sama hästi rääkida seinaga. Kuidas kurat Joe sellest juba teada oli saanud? Ta oli arvatavasti olnud sellel ajal Ivani kohvikus, kui Jeanne lasi fotodel ringi käia. Ja auto kohta oli ta arvatavasti kuulnud pangas Marie-Hélène’ilt, kes oli abielus Joe vennapojaga.

      „See võib meile tõsise häda kaela tuua, kui me ette ei vaata,“ jätkas Bruno, „nii et ära tee midagi sellist, mis sunniks mind tegutsema.“

      Ta klõpsas telefoni äkiliselt kinni. Lastes pilgul käia üle sillaületajate, kellest enamikku ta tundis, pidas Bruno inspektoritele vahti. Siis märkas ta silmanurgast tuttavat autot – vana logu Renault Twingot, mida kohalikud sandarmid kasutasid erioperatsioonideks, roolis nende uus kapten, kellega ta polnud jõudnud veel tutvuda. Kuuldavasti Normandiast pärit morn kõhetu tüüp nimega Duroc, kes tegi kõike reeglite kohaselt. Korraga hakkas Bruno peas huilgama sireen ja ta valis uuesti Joe numbri.

      „Pane kohe kõik seisma. Pärast eelmist korda ootavadki nad rohkem probleeme. See uus sandarmite juht sõitis just erariietes mööda ja võib-olla korraldasid nad oma autole varitsuse. Mul on selles suhtes halb eelaimdus.“

      „Kuradi kurat,“ ühmas Joe. „Me oleks pidanud selle peale varem mõtlema, aga nüüd võib juba hilja olla. Rääkisin baaris sellest Karimile ja ta lubas asja korda