Hiina kullamõrvad. Kohtunik Di töötab. Robert Van gulik

päris nüüd kohtunik Di.

      „Mitte ainsatki, Teie Ausus!” hüüatas Tang. „Ta oli nutikas ja õiglane kohtunik ja inimestele ta meeldis. Võin öelda, Teie Ausus, et ta oli kogu ringkonnas populaarne, isegi väga populaarne.”

      Kohtunik noogutas ja Tang jätkas:

      „Kaks nädalat tagasi, kui ühel päeval hommikuse istungi aeg oli lähenemas, tuli kohtuniku majavalitseja kantseleisse minu juurde ja teatas, et tema peremees ei maganud oma toas ning et raamatukogutoa uks on seestpoolt lukus. Teadsin, et kohtunikul on tavaks raamatukogus hilise öötunnini lugeda ja kirjutada, ning oletasin, et ta on arvatavasti raamatu taha magama uinunud. Nii ma siis koputasin alul visalt uksele, aga kui vastust ei tulnud, hakkasin kartma, et kohtunik võib olla rabanduse saanud, kutsusin valvurite pealiku ja lasksin ukse lahti murda.”

      Tang neelatas ja huuled tõmblesid korraks. Veidikese aja pärast ta jätkas:

      „Kohtunik Wang lamas põrandal ahju ees, silmade tardunud pilk suunatud üles lakke. Tema väljasirutatud käe läheduses matil lebas teetass. Katsusin teda, ta oli külm ja kange. Kutsusin otsekohe kohtuarsti ning kohtuarst ütles, et kohtunik suri ilmselt kesköö paiku. Ta võttis teekannu jäänud teest proovi ja…”

      „Kus siis teekann sel ajal oli?” katkestas teda kohtunik.

      „Kummutil toa vasemas nurgas, Teie Ausus,” vastas Tang, „kohe vasest põleti kõrval, mille abil vett keedeti. Teekann oli teed peaaegu täis. Doktor Shen andis teed koerale proovida ja too suri peaaegu otsekohe. Siis soojendas doktor Shen teed ning tegi lõhna järgi kindlaks mürgi. Põletile jäänud nõust ta veeproovi võtta ei saanud, sest nõu oli tühjaks auranud.”

      „Kes tavaliselt vee tuppa tõi?” küsis nüüd kohtunik.

      „Kohtunik ise,” vastas Tang kärmelt. Kui kohtunik seepeale kulmu kergitas, selgitas mees kohe: „Kohtunik oli teejoomise tseremoonia pühendunud austaja ning ülitäpne kõigis üksikasjades. Ta soovis tuua vee alati ise kaevust, mis asub aias, ja selle ise raamatukogutoa põletil keeta. Tema teekann, tassid ja teekarp olid kõik väärtuslikud antiikesemed ja ta hoidis neid luku taga põleti all kapis. Minu soovil tegi kohtunik katseid ka teekarpi jäänud teelehtedega, aga need küll mürki ei sisaldanud.”

      „Mida te järgmiseks ette võtsite?”

      Saatsin otsekohe käskjala Bianfusse prefekti järele, lasksin surnukeha paigutada ajutisse kirstu ja kirstu asetada kohtuniku eraruumide eestuppa. Siis pitseerisin raamatukogu. Kolm päeva hiljem saabus pealinnast Tema Kõrgeausus keiserlik uurija. Tema käskis kindluseülemal anda enda käsutusse kuus sõjaväepolitsei salaagenti ning viis läbi põhjaliku juurdluse. Ta küsitles kõiki teenijaid ja…”

      „Tean,” katkestas kohtunik meest kannatamatult. „Lugesin sellest tema aruandest. Tehti absoluutselt kindlaks, et mitte keegi ei saanud mürki tee sisse panna ning et mitte keegi ei käinud raamatukogus pärast seda, kui kohtunik sinna oli läinud. Millal täpselt uurija lahkus?”

      „Neljanda päeva hommikul,” vastas Tang aegamisi, „kutsus uurija mu enda juurde ning käskis mul toimetada kirst Valge Pilve templisse linnavärava taga, sest kadunu venna soovil pidi kohtuniku matusepaigaks saama tempel. Siis läkitas ta oma abilised tagasi kindlusse, ütles mulle, et võtab kaasa kõik kohtuniku isiklikud paberid, ja lahkus.” Tang ei paistnud end sugugi mugavalt tundvat. Kohtunikule murelikku pilku heites lisas ta: „Ma oletan, et uurija selgitas Teie Aususele, miks ta nii äkki lahkuma pidi?”

      „Ta ütles, et uurimine oli jõudnud järku, kus seda võib edukalt jätkata ka järgmine kohtunik,” leiutas kohtunik Di kärmesti vastuse.

      Tang paistis kergendust tundvat. Ta küsis:

      „Kas kõrgeauline uurija on ikka hea tervise juures?”

      „Ta siirdus uue ülesandega edasi lõuna poole,” vastas kohtunik. Tugitoolist tõustes jätkas ta: „Ma lähen nüüd ja heidan pilgu raamatukogule. Kuni ma ära olen, arutage seersant Hongiga läbi, mis asjad tulevad ülevaatamisele hommehommikusel kohtuistungil.”

      Kohtunik võttis ühe küünlaist ja lahkus. Uks, mis viis kohtuniku ruumidesse teispool tillukest aeda vastuvõtusaali taga, oli poollahti. Vihm oli lakanud, kuid puude vahel ja kenasti paigutatud lillepeenarde kohal heljus udu. Kohtunik Di lükkas ukse päris lahti ja sisenes tühjaks jäänud majja.

      Aruannetele lisatud majaplaani järgi teadis ta, et raamatukogu asub peamise koridori lõpus, mille ta leidis raskusteta. Koridori mööda edasi minnes pani kohtunik tähele, et sealt hargneb kaks külgkoridori, kuid nõrga küünlavalguse tõttu ei saanud ta aru, kuhu need viivad. Äkitselt kohtunik seisatas. Küünla valgel nägi ta enda ees kõhna meest, kes ilmus nähtavale lähimast koridorist ning oleks äärepealt kohtunikuga kokku põrganud.

      Mees seisis liikumatult ning silmitses kohtunikku kummaliselt tühjal pilgul. Tema muidu nii korrapäraste joontega nägu rikkus vaskmündisuurune sünnimärk vasakul põsel. Hämmastusega pani kohtunik tähele, et mehel ei ole peakatet ja et tema hallid juuksed on pealael sõlme seotud. Silmanurgast pani ta ka tähele, et mehel on seljas hall, musta vööga kodukuub.

      Kui kohtunik Di suu avas, et mehelt küsida, kes ta on, astus too äkki käratult tagasi pimedasse koridori. Kohtunik tõstis kärmesti küünla kõrgemale, kuid äkiline tõmbetuul kustutas selle. Ümberringi valitses pilkane pimedus.

      „Kuulge, tulge tagasi!” hüüdis kohtunik. Talle vastas vaid kaja. Kohtunik viivitas hetke. Tühjas majas valitses hauavaikus.

      „Häbematu lurjus!” pomises kohtunik vihaselt. Seina kombates leidis ta tee tagasi hoovile ning sealt edasi kabinetti.

      Seal näitas Tang parajasti seersant Hongile paksu toimikut.

      „Ma tahan, et üks asi oleks lõplikult selge,” teatas kohtunik pahuralt Tangile. „Mitte keegi siinsest personalist ei tohi kohtus koduses rõivastuses ringi jalutada, ka mitte öösel, kui kohustused on lõppenud. Just praegu kohtasin üht selli, kodune hõlst seljas, kellel isegi mütsi peas polnud! Ja too häbematu ei suvatsenud mulle vastatagi, kui ma teda hüüdsin. Otsige ta üles, tooge minu juurde ja ma veel vaatan seda asja!”

      Tang oli kohtuniku sõnu kuuldes üleni värisema hakanud ning silmitses kohtunikku hirmust tardunud pilgul. Äkki hakkas kohtunikul mehest kahju, küllap oli ta kogu aeg teinud, mis suutis. Ta jätkas rahulikumal toonil:

      „Olgu peale, sääraseid eksimusi tuleb aeg-ajalt ikka ette. Aga kes too sell siis ikkagi on? Mõni öövalvur ehk?”

      Tang heitis kohkunud pilgu avatud uksele kohtuniku selja taga. Siis kokutas ta:

      „Kas… kas tal oli seljas hall hõlst?”

      „Seda küll,” vastas kohtunik Di.

      „Ja kas tal oli vasakul põsel sünnimärk?”

      „Oli küll!” vastas kohtunik turtsakalt. „Kuid lõpetage nüüd see nihelemine. Öelge, kes see mees on?”

      Tang langetas pea. Ta vastas kõlatul toonil:

      „See oli surnud kohtunik, Teie Ausus!”

      Kusagil eemal langes mingi uks kõmava löögiga kinni.

      Neljas peatükk

       Kohtunik Di külastab kuriteopaika; ta uurib vasest põleti saladust

      „Mis uks see on?” päris kohtunik Di järsult.

      „Ma arvan, et see on ehk kohtuniku ruumide välisuks, Teie Ausus,” vastas Tang katkeval häälel. „See ei käi korralikult kinni.”

      „Laske see juba hommepäev ära parandada!” käskis kohtunik karmilt. Siis seisis ta pisut aega süngelt vaikides ja mõtlikult põskhabet silitades. Talle meenus kummituse veidralt tühi pilk ja seegi, kui kärmelt ja käratult ta oli kadunud.

      Siis läks kohtunik oma laua taha ning võttis tugitoolis istet. Seersant Hong silmitses teda vaikides, silmad