Paha tüdruk. Mario Vargas Llosa

      Viiekümnendate aastate algul ei olnud Mirafloreses veel kortermaju: selles piirkonnas asusid peamiselt ühe- või kõige rohkem kahekorruselised majad, mille aedades kasvasid kohustuslikud geraaniumid, kuning-leekpuud, loorberipuud, bugenvillead ja muru, kus terrasse mööda ronisid üles kuslapuud ja luuderohi, ning elanikel oli kombeks kiiktoolis istudes juttu puhuda ja jasmiinilõhna nuusutades päevi õhtusse veeretada.

      Mõnes pargis kasvasid punaste ja roosade õitega okkalised kuke-korallpuud ning sirgeid puhtaid kõnniteid ääristasid punased plumeeriad, jakarandad, mooruspuud ning peale aialillede lisasid värvi ka kollased D’Onofrio jäätisekärud valgete põllede ja mustade mütsikestega jäätisemüüjatega, kes sõitsid mööda tänavaid päeval ja ööl, andes oma kohalolekust teada pasunaga, mille aeglane undamine tundus mulle kui primitiivne metsasarv eelajaloolistest aegadest. Veel võis kuulda linnulaulu tolles Mirafloreses, kus perekonnad tütarlaste meheleminekuikka jõudes männipuuoksi lõikasid, sest kui nad seda poleks teinud, oleksid vaesekesed jäänud vanatüdrukuks nagu minu tädi Alberta.

      Lily ei öelnudki mulle kunagi jah, kuigi tõsi ta on, et kui see formaalsus välja arvata, siis igas muus mõttes paistsime me olevat armunud paarike. Me hoidsime käest kinni Ricardo Palma, Leuro, Montecarlo ja Colina matinée’del ning kuigi ei saanud öelda, et me oleksime kinosaali pimeduses teineteist kabistanud nagu teised, kauem koos olnud paarid – kabistamise alla käis kõik alates süütutest musidest kuni keelesuudlusteni ja sellise käperdamiseni, mida pidi korra kuus reedeti preestrile pihtima kui surmapattu –, lubas Lily mul suudelda end põsele, kõrva servale ja suunurka, ning vahel puudutas ta sekundiks oma huultega minu omi ja tõmbus siis melodramaatiliselt eemale: „Ei, ei, nii küll ei tohi, piitsavars”. „Sa oled ikka täitsa sees, piitsavars, sa vaene narr, sul ikka veri vemmeldab, piitsavars,” viskasid mu sõbrad nalja. Nad ei kutsunud mind iialgi mu oma nimega – Ricardo Somocurcio –, alati hüüdnime pidi. Nad ei liialdanud vähimalgi määral: Lily pani mul vere vemmeldama.

      Tema pärast kaklesin ma tol suvel Luqueniga, kes kuulus mu parimate sõprade sekka. Ühel meie poiste ja tüdrukute olengutest Colóni ja Diego Ferré nurgal, Chacaltanade hoovis, püüdis Luquen vaimukas olla ja ütles äkitselt, et tšiili tüdrukud on igavesti labased, sest nende juuksed ei ole loomulikult blondid, vaid pleegitatud, ja et minu selja taga on neid Mirafloreses prussakateks kutsuma hakatud. Lõin ühe sirge Luqueni lõua suunas, mille eest ta kõrvale põikas, ning me läksime Reserva muulile kaljupanga kõrvale, et oma erimeelsused rusikahoopidega lahendada. Me ei rääkinud teineteisega terve nädala, kuni meie pundi tüdrukud ja poisid meid järgmisel peol ära lepitasid.

      Lilyle meeldis käia õhtuti palmipuid, inglitrompeteid ja kassitappe täis kasvanud Parque Salazari nurgal, mille punaselt telliskivimüürilt silmitsesime me kogu Lima lahte, nagu laevakapten silmitseb kaptenisillalt merd. Kui taevas oli selge, ning ma võiks vanduda, et tol suvel oli taevas alati pilvitu ja päike säras Miraflorese kohal meid kordagi alt vedamata, joonistus taamal, ookeani silmapiiril välja lõõmav punane kera, mis leegitsevas kiirguses aegamisi Vaikse ookeani vetesse vajus. Lily nägu oli sama innukalt keskendunud nagu kella kaheteistkümnesel armulaual Parque Centrali kirikus, pilk kinnitatud hõõguvale kerale, oodates hetke, mil meri viimase päikesekiire alla neelab, et soovida siis midagi, mille täht või Jumal täide viiks. Ka mina soovisin midagi, mille täitumist vaid pooleldi uskusin. Alati ühte ja sama, loomulikult: et ta ütleks mulle lõpuks ometi jah, et me oleksime paar, kurameeriksime, armastaksime teineteist, kihluksime ja abielluksime ning jõuaksime lõpuks rikaste ja õnnelikena Pariisi.

      Olin kogu oma teadliku elu unistanud Pariisis elamisest. Ilmselt oli selles süüdi mu isa ning need Paul Févali, Jules Verne’i, Alexandre Dumas’ ja paljude teiste raamatud, mida ta mul lugeda oli soovitanud, enne kui hukkus õnnetuses, mis mu orvuks jättis. Need romaanid täitsid mu pea seiklustega ning panid mind uskuma, et elu Prantsusmaal on külluslikum, rõõmsam, kaunim ja igatepidi parem kui kusagil mujal. Sellepärast õnnestus mul, lisaks inglise keele tundidele Peruu Põhja-Ameerika kolledžis, veenda oma tädi Albertat, et ta paneks mind kirja Wilsoni avenüül asuvasse Alliance Française’i, kus ma käisin kolm korda nädalas frantsude keelt õppimas. Kuigi mulle meeldis oma naabruskonna semudega aega veeta, olin ma paras raamatukoi, sain häid hindeid ja keeled meeldisid mulle väga.

      Kui mul oli piisavalt taskuraha, kutsusin Lily pärastlõunateele – tol ajal polnud veel moodi läinud öelda lonche – Tiendecita Blancasse, lumivalge fassaadi, väikeste laudade, kõnnitee kohal rippuvate varikatustega bistroosse, kus pakuti justnagu „Tuhande ja ühe öö” muinasjuttudest pärit küpsetisi – glasuuritud koogikesi, piimakreemiga küpsiseid, rullbiskviite! – Larco, Arequipa ja Ricardo Palma avenüüde kohtumispunktis, millele heitsid varju otsatult kõrgete viigipuude võrad.

      Koos Lilyga Tiendecita Blancas käimine ning jäätise ja väikese koogitüki söömine oli rõõm, mida pea alati varjutas – oh häda –, et kohal oli tema õde Lucy, keda ma samuti pidin kaasa vedama iga kord, kui me väljas käisime. Vähimagi ebamugavustundeta nõustus Lucy olema viies ratas, rikkudes nõnda ära mu plaanid ning segades mul Lilyga omavahel rääkida ja öelda kõiki neid ilusaid asju, mida ihkasin tüdrukule kõrva sosistada.

      Aga kuigi me pidime Lucy läheduse tõttu teatud teemasid vältima, oli hindamatu olla Lilyga koos, näha, kuidas ta juuksepahmakas tantsiskleb iga kord, kui ta pead liigutab, näha üleannetust ta tumeda mee karva silmades, kuulata tema nõnda erilist kõneviisi ja piiluda vahel nii muuseas ta kitsa pluusi dekolteesse, nende juba kikitavate ümarate rindade kumerust, neid õrnu pungakesi, mis olid kahtlemata pringid ja pehmed nagu värsked puuviljad.

      „Ma ei tea, mida ma teen siin teiega koos nagu viies ratas,” ütles Lucy mõnikord vabandavalt. Valetasin talle: „Mis juttu sa ajad, meil on hea meel, et sa meiega koos oled, eks ju, Lily?” Lily naeris, pilkav saatan silmis, ja teatas: „Nojaaaa ...”

      Selle suve rituaal oli jalutuskäik Pardo avenüül, laululindudest tulvil viigipuudega puiesteel, ääristatud mõlemal pool majadega, mille aedades ja terrassidel jooksid valges tärgeldatud vormiriietuses lapsehoidjate pilgu all ringi väikesed poisid ja tüdrukud. Kuna Lucy kohaloleku tõttu oli mul raske rääkida Lilyga kõigest, millest oleksin soovinud, juhtisin ma vestluse igapäevastele teemadele: tulevikuplaanidele, näiteks kuidas ma lähen pärast ülikooli Pariisi diplomaadiks – sest seal, Pariisis, käib tõeline elu, Prantsusmaa on kultuurimaa – või hakkan ehk hoopis poliitikuks, et aidata vaesel Peruul taas suureks ja jõukaks saada, mis tähendab, et peaksin oma reisi Euroopasse natuke edasi lükkama. Ja mida nemad tahaks suurena teha, kelleks saada? Mõistlikul Lucyl olid väga kindlad plaanid: „Ennekõike kool ära lõpetada. Pärast seda leida hea töökoht, võib-olla mõnes muusikapoes, see oleks kindlasti tohutult lõbus.” Lily mõtles tööle reisiagentuuris või lennufirmas, stjuardessina, kui tal õnnestuks oma vanemaid veenda, nii saaks ta tasuta mööda maailma ringi reisida. Või siis hakata filminäitlejaks, aga ta ei lubaks end kunagi bikiinides näidata. Reisida, reisida, õppida tundma kõiki riike oli see, mis talle kõige enam meeldiks. „Noh, vähemalt tunned sa kahte, Tšiilit ja Peruud, mida veel tahta,” ütlesin ma talle. „Vaata mind, ma pole kunagi Mirafloresestki välja saanud.”

      See, mida Lily Santiago kohta jutustas, andis mulle Pariisi taevast maitse suhu. Millise kadedusega ma teda kuulasin! Seal polnud tänavatel vaeseid ega kerjuseid nagu meil siin, vanemad lubasid poistel ja tüdrukutel koidikuni peole jääda, tantsida cheek to cheek ja kunagi ei nähtud, nagu siin, et isad, emad, tädid tantsivate noorte järele luuraks ja nendega pragaks, kui nood üle piiri lähevad. Tšiilis tohtisid poisid ja tüdrukud täiskasvanute filme vaadata ning, kui nad viieteistkümneaastaseks said, avalikult suitsetada. Seal oli elu lõbusam kui Limas, sest oli rohkem kinosid, tsirkuseid, teatreid, kontserte ja orkestritega pidusid ning Ameerika Ühendriikidest käisid Santiagos pidevalt iluuisu-, balleti- ja muusikalitrupid, ning ükskõik millist tööd nad ka ei teinud, teenisid tšiillased kaks või kolm korda rohkem raha kui peruulased siin.

      Ent kui see oli nii, siis miks jätsid tšiili tüdrukute vanemad selle imelise riigi maha, et Peruusse tulla? Sest nemad ei olnud rikkad, vaid pealtnäha väga vaesed. Tol hetkel ei elanud nad nagu meie, Barrio Alegre poisid ja tüdrukud, majades, kus