Vabadusekunstnik. Ben Okri

      Amalantis võttis endale pähe, et see, kes on tema näo taga, on vang. Ta tundis end iseenesesse vangistatuna. See arusaam tekitas paanikat. Ta ei saanud seda arusaama mitte kellegagi jagada.

      Kõik pidasid Amalantist ilusaks. Kuid mida rohkem inimesed tema ilu kiitsid, seda rohkem ta end petisena tundis. See sundis teda ülistamisele vaikimisega vastama, mis süvendas tema salapära ja suurendas ülistamist. Tihtipeale mõtteisse vajunud, tundis ta end elutõest võõrandununa ning jäi morniks. See oli ammu.

      Kui Karnak teda kiitusega üle valas, ei tulnud Amalantisele pähe ühtki teist lauset peale selle, mida ta poleks öelda tohtinud.

      „Su kiitus ajab mul südame pahaks.”

      „See on küll kurb.”

      „Järsku räägiksime millestki põnevamast?”

      „Nagu näiteks?”

      „Näiteks … kes see vang sinu meelest on?”

      Karnak võpatas, otsekui oleks teda salvanud madu.

      „Vang? Mis vang?”

      „Tead küll seda grafitit, mida nad üritavad maha nühkida? Seda värki, mis muudkui igale poole ilmub?”

      „Millest sa räägid?”

      „Kes on see vang?”

      Karnak sulges kärmelt ukse.

      „Me ei tohi seda sõna öelda. Meil võib sellest pahandusi tulla. Meid võidakse selle eest kinni panna.”

      „Kas ka sina kardad tõde?”

      „Tõde? Mis tõde?”

      „Sa ju tead, et kõik küsivad seda küsimust.”

      „Aga nad ei küsi seda valjult. Ära ütle seda sõna uuesti. Ära ütle midagi.”

      Amalantis ei lausunud mõnda aega sõnagi, vaid vahtis mõtlikult aknast välja.

      „Ma tahaksin teada,” ütles ta viimaks, „kes see vang on.”

      „Miks?”

      Tolsamal hetkel kuulsid nad uksel kolme koputust. Noor armastaja avas ukse ning nägi selle taga seismas kolme meest. Neil olid ühesugused hallid ülikonnad ja lipsud. Nad läksid tüdruku juurde ja sundisid teda tulema nendega kaasa tänavale, kus juba ootas hall kaubik.

      Amalantis oli vait, kui teda minema talutati. Karnak avastas end ukselt seda kõike otsekui mingit unenägu vaatamas. Amalantis vinnati kaubiku tagauksest sisse. Siis sõitis auto minema. Ükski mees polnud ainsatki sõna lausunud.

      3

      Sääraseid arreteerimisi toimus üle kogu maa palju. Need leidsid aset kõigil päeva- ja öötundidel. Inimesi arreteeriti keset magamist une pealt või tööl olles. Keegi ei tõstnud kära. Arreteerima tulijad ei lausunud sõnagi. Nende kohalolekust piisas. Arreteeritud viidi tundmatutesse kohtadesse ning neist ei kuuldud enam midagi.

      Kogu maad valdas veider vaikus. Tänavad jäid järk-järgult tühjaks. Need, keda ei arreteeritud, kuid kes nägid teiste arreteerimist pealt, käisid ringi pidevas hirmuseisundis. Inimesed rääkisid üksteisega üha vähem. Nende vestlus muutus neutraalseks. Nad lakkasid üksteisele silma vaatamast. Tänavatel ei kuuldud enam naeru. Kogu maad haaras sünge meeleolu.

      Loomulikult muutus keele kvaliteet. Teatud sõnad muutusid kahtlaseks ning haihtusid avalikust kõnepruugist. Sellised sõnad nagu „lootus”, „õigused”, „tõde”. Kõik, kes neid sõnu kuuldavale tõid, avastasid enda ümbert tühjuse. Õige pea kahtlustati igaüht, kes kasutas sõna „vabadus”, ohtlike plaanide haudumises.

      Võimud muutusid halastamatumaks, aga ega seintele ilmunud küsimus sellepärast ära kadunud. Küsimus ja selle ilmumine avalikesse kohtadesse läks hoopis jultunumaks.

      Ühel kirkal hommikul puhus tuul elanikkonna hulka ruudukujulised paberitükid. Neil miniatuursetel lendlehtedel seisis küsimus: KES ON SEE VANG?

      Vaikus oli küsimuse väge üksnes mitmekordistanud.

      4

      Noil päevil oli kaks klassi inimesi. Üks, valdav enamus, olid nõndanimetatud tavalised inimesed. Nemad ei rääkinud eriti. Nad tegid oma tööd, täitsid oma kohustusi, kasvatasid lapsi, lugesid lehti, imasid endasse kõik loetu, vaatasid televiisorit ning uskusid kõike, mida nägid. Oma õudusunenäod hoidsid nad enda teada. Nemad moodustasid haiglaosakondades ja psühhiaatriakliinikutes enamuse. Taustamuusikaks nende peas oli ühtlane muutumatu undamine.

      Ning ometi kostis öösiti ühest toast teise järel, üle munitsipaalmajade ja rikastes eeslinnades, nende vooditest kisendamist. Nad karjusid unes ja ulgusid nagu hirmunud loomad. Seda oli öösiti kuulda üle kogu maa. See muutus nii tavapäraseks, et varsti peeti seda normaalseks puhkeseisundiks. Teisisõnu: enam ei märganud seda keegi.

      5

      Teistlaadi inimesed nägid esimestega peaaegu sarnased välja, välja arvatud üks asi. Nad olid palju ärksamad. Öösel nad eriti ei maganud. Nende silmis oli pidev ärkvelolek. Lehti nad ei lugenud, televisiooni pidasid igapäevaseks farsiks ning nähtust või kuuldust ei uskunud nad mitte midagi. Nemad olid see vähemus.

      Nad jõid vett, silmitsesid taevast, kuulatasid tuult ning pöörasid kõigele tähelepanu. Üldiselt olid nad tasa. Kui nende poole pöörduti või neile mõni küsimus esitati, kehitasid nad õlgu. Nad rääkisid leebel häälel. Nad naeratasid salapäraselt, poolikult, naeratasid mingit peaaegu nähtavaks tehtud seespidist naeratust.

      Nad töötasid nii vähe kui võimalik, ent olid ometi tohutult tootlikud. Nad paistsid üksikuna, kuid polnud üksildased. Neid võis tihti kuulda endamisi mõnd muusikapala ümisemas. Nad ei tikkunud filosofeerima ega osutanud vastupanu. Kohal olles tundusid nad eemal olevat. Kuid eemal olles olid nad kohal.

      Nemad ei kisendanud magades ega näinud õudusunenägusid. Nad olid märkamatud, eristamatud. Kuid ruumis, mille nad olid vabastanud, hõljus mingi kummaline valgus. Nad olid süvahingajad ning nende näojoontes oli kummalist eatust.

      Nemad ei kuulnud oma peas muutumatut taustaundamist. Nad kuulsid puhast vaikust, õhkõrna meloodiahõngu.

       Üle kõige muu hirmutas teda neiu ilu.

       „Kuidas sa saad olla nii ilus ja ikkagi inimene olla?” küsis ta.

       „Olen ma ilus?”

       „Tead ju küll, et oled.”

       „Las ma näitan sulle, mis on ilu,” ütles neiu.

       Siis kutsus neiu ta koos endaga pikale jalutuskäigule. Oli varajane õhtu. Neiu viis ta kaugetele väljadele linna servas. Puude suunast kandusid nende poole vaiksed huiked.

       „Oota siin,” ütles neiu.

       Nad seisid kümme minutit, aga mitte midagi ei juhtunud. Aga kui ta hakkas juba rahutuks minema, nägi ta väljal hobuseid. Ta ei saanud aru, kust nad tulnud olid. Nad lihtsalt paistsid välja ilmuvat. Nad olid hiiglaslikud ja nende kere oli sile ja peen. Seal oli musti hobuseid ja valgeid hobuseid ja hobuseid, kes olid peaaegu kullakarva. Nad sõid rohtu ja mängisid ja kappasid ringi, lakk kerges tuules lendlemas.

       „Vaat see on ilus,” ütles neiu, kui nad olid hobuseid pikka aega vaikides silmitsenud.

       Tagasiteel möödusid nad vanast naisest ühes ukseavas. Naine istus ukseavas ning nägi välja õnnetu ja veidi nagu nõutu moega.

       „Ka see on ilus,” ütles Amalantis.