Teistmoodi mööblipood. Nähtamatu tüdruk. Eva Roos

ning vaataks teiste tegemisi ja tavapärast sagimist kusagilt kaugelt.

      Kuid kas see on nähtamatuks muutumine, kui mõned sind näevad ja teised mitte? Ema, isa ja Karli nägid Matildat alati. Sellega oli vahel tõeline jant, sest polnud mingit võimalust lipsata minema igavalt perekondlikult ürituselt või hiilida suvel vaikselt tagasi õue, kui mõistmatud vanemad olid ta liiga vara tuppa kutsunud. Pääsu polnud ka väikevenna eest, kui too mängida tahtis. Karli leidis Matilda alati üles, ükskõik kui väga tüdruk vahel ka pingutas, et muutuda nähtamatuks ning omaette olla.

      Ka Matilda parim sõber, Nööpauk, nägi teda alati. Poiss oli ainus, kellele Matilda oli oma nähtamatuks muutumise mõttest rääkinud, sest sellise nimega nagu Nööpauk on inimesel piisavalt oma muresid, et mõista hästi teiste imelikke probleeme. Nööpauk oskas tõesti kuulata ning vähemalt püüdis mitte naerda, kui Matilda talle midagi tõsist, kuid veidrat rääkis.

      Nööpaugu päris nimi polnud loomulikult Nööpauk. Ükski lapsevanem poleks iial nii õel oma võsukese vastu. Poisi nimi oli August Nööp ja tema hädad igas kollektiivis algasid kohaloleku kontrollimisega. Piisas sellest, et hüüti välja tema nimi: „Nöö-ööp, August!“, ja ülejäänu, nagu öeldakse, oli ajalugu. Kuigi Nööpaugu puhul oli see pigem tema tulevik, sest mitte keegi ei suutnud talle enam August öelda, kui nad olid avastanud võimaluse teda Nööpauguks kutsuda. Poiss oleks väga teada tahtnud, kes otsustas, et igal võimalikul juhul on vaja inimese nimi tagurpidi keerata. Eesnimi on ju see, mis ütleb, kes seisab su ees, mitte perekonnanimi! Aga paistis, et uue tuttava juures on palju olulisem hoopis see, kas ta on kellegi kuulsa või tähtsa sugulane. Küllap seda on lihtsam teada saada, kui alustada perekonnanimest.

      Kell helises vahetundi ja koolikoridorid täitusid õpilastega. Kes läks kempsu, kes kohvikusse, kes aga aegsasti järgmise õppeaine klassi ukse taha.

      Matilda Tähna astus klassist välja ning suundus seljakotti õlale visates kirjanduse klassi poole, mis asus teisel korrusel.

      „Matu! Maa-tuu! Oota!“ sikutas Siim tungiva sosinaga Matildat varrukast.

      „Mis on?“ pööras tüdruk ringi ning tundis kerget elevust. Tavaliselt ei pannud Siim teda eriti tähele.

      „Kas sa lugesid kogu selle müütide raamatu läbi, kust õpetaja lugusid valis?“ küsis Siim moe pärast. Kõik klassis teadsid väga hästi, et loomulikult oli Matildal raamat läbi loetud. Matilda luges palju, et mitte öelda kõike. Ta armastas lugusid.

      „Ja kui lugesin, mis siis?“ küsis Matilda, kuigi ka tema teadis vastust juba niigi. Siim polnud oma lugu läbi lugenud.

      „Noo… Ma… ee… ei jõudnud oma lugu läbi lugeda. Raamatukogus polnud raamatut. Mul läks see meelest ära. Koer sõi mu raamatu ära,“ vuristas Siim valesid, justkui otsides seda õiget, mida Matilda uskuma jääks.

      „Jah. Väga usutav,“ vastas Matilda ja naeratas. Siimule meeldisid muud asjad rohkem kui raamatud. Aga Siim oli tore poiss. Väga tore poiss… Nii tore, et Matildat oli see juba mõnevõrra häirima hakanud. Tüdruku mõtted kippusid juba nädalaid Siimu juurde eksima ning meenutasid Matildale päris kummalistel hetkedel, kui tore poiss see Siim ikka on.

      „Tõesti? Millist sa uskuma jäid?“ küsis Siim innukalt, unustades oma hädavale eesmärgi ning reetes end täielikult.

      „Ma arvan, et kui sa vahele jääd, siis tasuks proovida öelda, et sul tuli viimasel hetkel see ülesanne meelde ja siis polnud raamatukogus enam raamatut,“ ütles Matilda sõbralikult. „Millal sa koera said?“

      Tüdruk jäi Siimu reaktsiooni ootama. See tuli alati, olgugi et enamasti väikese hilinemisega. Poiss polnud tuhm, aga särav oli ta ainult siis, kui ta keskendus, mida ta väga sageli teha ei viitsinud. Siim pilgutas silmi, mängis viimased laused oma peas uuesti läbi ning punastas lõpuks. Praegu polnud poisil vaja Matildat oma vales veenda, ta vajas hoopis tüdruku abi.

      „Ma ei suutnud seda jaburust lugeda,“ tunnistas Siim ausalt. „Pildid olid kah imelikud – voodilinadega ja sandaalides mehed igal pool ja liiga palju igasuguseid lehti ja vaase…“

      „Toogad, viigilehed ja urnid,“ ütles Matilda karmilt, kuid halastas siis: „Ah, olgu pealegi. Mis lugu sul oli, ma teen sulle kokkuvõtte.“

      „Sa oled elupäästja,“ õhkas poiss ja Matilda sai end veel viimasel hetkel pidama, et mitte Siimuga kaasa ohata. Poisi sõnad tegid talle rõõmu, aga seda ei julgenud tüdruk üleliia palju välja näidata.

      „Noh, mis lugu?“

      „Mida puudutust,“ vastas poiss.

      „Mida?!“ tegi Matilda suured silmad. Üllatus peletas eemale uduse pilgu ja õnneliku oleku, mis teda poisiga rääkides ähvardas, ning tõi tüdruku tagasi reaalsusesse.

      Siim kohmetus ja kraamis välja oma päeviku, kuhu täpselt nii oligi kirjutatud: „Mida puudutust“.

      „Ma arvan, et sa võid õpetajale täiesti ausalt öelda, et sa ei leidnud seda lugu,“ pomises Matilda, enne kui Siimu parandas. „Sinu loo nimi on „Midase puudutus“! See nimi on Midas! Seal on „s“ ka! Ja minu meelest hääldatakse „i“-d rõhutatult: M-I-das.“

      „Jah, jah. Okei,“ ütles Siim, kes otsis juba pastakat, et oma randmele natuke märkmeid teha.

      „Kuningas Midas oli Früügia kuningas,“ alustas Matilda ning aimates Siimu järgmist kirjaviga täpsustas: „Früügia, mitte Süüria…“

      Siim sodis S-tähe läbi, et sinna kõrvale võimatute konksudena kirjutada „Fr“.

      „Ammu-ammu oli Väike-Aasias (see on umbes praeguse Türgi koha peal) riik nimega Früügia ja seda valitses rikas ning võimas kuningas Midas. Ta oli jõukas ning tema lossi ümbritsesid kaunid aiad,“ jutustas Matilda. „Ühel päeval leidis kuningas oma aiast sileeni…“

      „Sileenid on need ilusad näkid, kes meremehi uputasid, eks?“ küsis Siim.

      „Ei. Need on si-R-ee-nid. Siin on si-L-ee-nid. Sileenid on hobuse saba ja jalgadega mehed. Nad käisid veinijumalaga igal pool kaasas. Enamasti olid nad purjus,“ selgitas tüdruk.

      „Okei,“ ütles Siim ja kritseldas l-tähe nii mitu korda üle, et see püsis pesemise kiuste tema randmel veel terve nädala. „Kuningas leidis purjus vanamehe, kellel olid hobusejalad. Selge! Kui mul oleksid kabjad, jooksin mina ka ilmselt päevad läbi… Mis edasi?“

      Matilda krimpsutas nägu. Põhimõtteliselt oli Siimu kokkuvõte täpne, aga niimoodi tundus lugu päris tobe.

      „Noh, ta hoolitses sileeni eest…“

      „Ravis pohmakat või?“ itsitas Siim. Matilda üritas mitte muiata ja jätkas lugu:

      „…ja siis viis kuningas Midas sileeni veinijumalale tagasi. Vana-Kreekas oli veinijumala nimi Dionysos. Roomlased nimetasid teda Bacchuseks. Veinijumal oli väga rõõmus ja…“

      „…niikuinii purjus,“ pistis Siim samuti rõõmsalt vahele.

      „Kuule!“ ütles Matilda, kuid itsitas siiski kaasa.

      „Olgu-olgu…“

      „Jah, ta oli ilmselt purjus… Igatahes lubas ta ühe kuninga soovi täita. Kuningas Midas mõtles ja leidis, et ta võiks olla rikkam. Niisiis soovis ta, et kõik, mida ta puudutab, muutuks kullaks.“

      „Tõsiselt? Kuidas see mees pelleris käia kavatses? Kullast kann on muidugi paras tšikimagnet…“ naeris Siim laginal. Matilda oli kahe vahel – talle meeldis lugusid tõsiselt võtta, aga Siim oli naljakas ja meeldis talle tunduvalt rohkem, kui tüdruk oli valmis endale tunnistama.

      „Noh, kuningas Midas läks õnnelikult koju ja sai üsna pea aru, millise suure