Teistmoodi mööblipood. Nähtamatu tüdruk. Eva Roos

      Eva Roos, Elo Annion

       Teistmoodi mööblipood. Nähtamatu tüdruk

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Tekst © Eva Roos, 2020

      Illustratsioonid © Elo Annion, 2020

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg

      Kujundanud Mari Kaljuste

      ISBN 978-9985-3-4885-7

      e-ISBN 9789985349953

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

       Armas lugeja!

       Hoiad käes Teistmoodi Mööblipoe teist raamatut ja mul on selle üle väga hea meel. Aramildat teeb liigne tähelepanu küll närviliseks, aga mis parata. Küllap oskab ta ka sellest olukorrast kuidagi kasu lõigata või pole ta oma nime väärt.

       Olen kuulnud, et esimeses raamatus meeldisid lugejatele kõige rohkem vandesõnad. Jäi lausa mulje, et paljud ootavadki uut lugu peaasjalikult uute koledate sõnade pärast. Ühest küljest ei saa ju ootusi petta, teisest küljest… mulle meeldib trikitada umbes sama palju kui Teistmoodi Mööblipoe seltskonnale. Sellepärast veetsin peatükki „Hommik on õhtust targem“ kirjutades mitu rõõmsat tundi sõnaraamatuga.

       Et lugeja võiks olla Piruga „samal leheküljel“, lisasin raamatu lõppu veidi abistavaid vihjeid. Pealegi on autoril justkui kohustus lisada lasteraamatutesse ka midagi õpetlikku…

       Tervitustega! Eva Roos

      TEISTMOODI MÖÖBLIPOOD

      Füüsikud ütlevad: kõik, mis pole võimatu, on võimalik. Emad, isad ja õpetajad ütlevad, et kõik on võimalik, kui millessegi väga uskuda (ning loomulikult palju õppida ja raamatuid lugeda). Ja siis on veel suur hulk inimesi, kes küll salaja väga tahaksid, et paljud asjad oleksid võimalikud, kuid keelduvad uskumast mitmeid päriselt võimalikke asju. Näiteks, et maakera on kerakujuline. Või et tegelikult ikka ei saa internetist tellida imerohtu, mis ravib kõike: kõõmast kõrvapõletikuni ja luumurdudest vanaduseni.

      Võimalik on piiratud vaid inimese enda kujutlusvõimega. Maailm on oma loomult nagu turg: kus on nõudlus millegi järele, sinna tekib varsti ka keegi, kes seda pakub. Võibolla just selle universumi omapära tõttu oli olemas Teistmoodi Mööblipood. Väike asju täis tuubitud vanakraamikauplus, millel oli omadus olla täpselt õigel ajal õiges kohas, et müüa kellelegi midagi, mida too just sel hetkel väga-väga vajas.

      Ehk hakkas poel igav. Või sai selle müüjannal, Aramilda Tengelpungal, villand sellest, kui vähe panid inimesed tavaliselt tähele neile sülle kukkunud vedamisi. Võibolla oli asi ka milleski kolmandas või neljandas või hoopis mingis hämaras Suuremas Plaanis, mida keegi täpselt ei teadnud. Igatahes tekkis Aramildal ahvatlus minna ka sinna, kuhu ta poleks pidanud minema, ning müüa inimestele asju, mida nood tahtsid või ihaldasid, kuid poleks tohtinud saada. Sealt edasi oli ainult väike samm selleni, et iga järgmine kauplusesse astunud klient lükkaks käima mängu „Huvitav, mida ma sellele tüübile täna müüa suudaksin…“ ja tekiks hasart: „Veame kihla, et ma müün sulle… selle!“

      Teistmoodi Mööblipoest jäi erinevatesse aegadesse ja kohtadesse maha hulk segadust, kaost ning omajagu pahaseid inimesi. Aramilda Tengelpungale läks see vähe korda. Kui järjekordne koht igavaks või vastupidi, liiga põnevaks muutus, tippis ta midagi hiiglaslikul pronksikarva kassaaparaadil, libistas ühe omapärase musta mündi hästi peidetud pilusse kassaaparaadi küljel ning Teistmoodi Mööblipood liikus edasi. Pahane klient, kes kõigest hingest ihkas kellegi peale räusata, leidis aga eest ammuilma tühja maja või täiesti sileda seina ilma ühegi akna või ukseta. Enamasti arvasid inimesed, et nad mäletasid kohta valesti või olid aadressi unustanud. Visamad tiirutasid veel hulk aega ümbruskonnas Teistmoodi Mööblipoodi otsides ringi. Nad ei leidnud kauplust enam kunagi üles. Lõpuks hakkasid nad omaenda mälus kahtlema ning loobusid.

      Aga kõigel on alati hind, tasakaal peab säilima, et maailm uppi ei lendaks. Pill tuleb pika ilu peale, nagu vanad inimesed hoiatavad, ja tasuta lõunaid ei ole, nagu edukad inimesed rõhutavad. Oli keegi, kes kunagi oma mälus ei kahelnud. Keegi, kes järgnes Teistmoodi Mööblipoele mööda kõiksuse kangasse jäetud väikeseid tüütuid sõlmekesi. Mõnel pool öeldi tema kohta Karma. Need, kellega ta parasjagu ei tegelenud, julgesid teda vahel isegi hüüdnimepidi kutsuda, milleks oli Ha-Ha-Said-Nüüd! Ta nimetas ennast Audiitoriks ja küllap oli ka see talle sobilik nimi.

      Audiitor oli võtnud nõuks Teistmoodi Mööblipoe üles otsida. Ühes kohas, ühel päeval astuski Audiitor veidravõitu vanakraamikauplusesse sisse. Ta võttis Teistmoodi Mööblipoelt võime vabalt liikuda. Kes on muinasjuttudega hästi kursis, teab, et ükski needus ega karistus pole kunagi igavene. Kui miski algab, peab see ka millalgi lõppema. Nõnda on kuningatütred maganud, kuni mõni uudishimulik kuningapoeg lõpuks läbi kibuvitsapõõsa ronib. Konn-printsid on krooksunud ja kärbseid söönud, kuni kena neiu neid suudleb. Pahategijad on kandnud oma karistust, kuni surm nad päästab.

      Ka Teistmoodi Mööblipood võis saada tagasi oma vabaduse, kui ta lunastab välja kõik väikesed kaosed, mis tema tegevuse tõttu maailma juurde tekkisid…

      NÄHTAMATU TÜDRUK

      Matilda Tähna ehk Matu, nagu teda hüüti, oli peaaegu 12-aastane. Ta oli saanud oma nime vanavanaema järgi, keda ta kunagi näinud polnud. Tüdruku meelest oli tema nimi üks neist, mille kandjat on väga raske noorena ette kujutada. Matildal polnud oma nime vastu midagi, aga teda häiris, et see justkui ei lasknud tal normaalne olla. Nimi tundus olevat selline, mida keegi enam ei kanna. Hea on olla natuke omamoodi, aga väga palju teistest erineda on raske. Sellepärast oli Matilda päris rahul, et tal oli õnnestunud endale hüüdnimi hankida. Teda ei seganud, et Matut peeti pigem poisi nimeks. Ta sõbrustaski rohkem poistega ja nood tundsid end Matuga koos palju vabamalt kui Matildaga. Matilda oli peaaegu tavaline tüdruk. Tal oli ema, isa ja väike vend Karli, kellega ta tuba jagas. Nad elasid üsna kesklinna lähedal puust majas, mis suure tuulega tasa hädaldas, nagu oleks ta vanainimene, kellele reuma liiga teeb.

      Matildale meeldisid lood. Neid luges ta raamatutest, vaatas filmidest ning noppis välja teiste juttudest. Üle kõige unistas ta omaenda suurest seiklusest. Ta poleks seda küll ühegi hinna eest tunnistanud, aga seiklust oli tal vaja, et tunda end erilise ja ehk ka väärtuslikuna. Talle näis aina sagedamini, et ta kaob igapäeva saginas kuhugi. Tüdrukuga, kellel on Suur Seiklus tagataskus, ei juhtuks seda kindlasti.

      Matilda sai enam-vähem kõigiga hästi läbi. Vanemad inimesed hindasid tüdruku viisakust ja arukat olekut. Omavanustega oskas Matilda nalja visata ning vahvaid mänge välja mõelda. Ometi oli tüdruk tihti üksildane. Talle näis, et kuigi teda võeti hästi vastu igas seltskonnas, pidi ta ennast alati ise teiste hulka kutsuma, sest muidu unustati ta kampa võtta. Tüdruk juurdles vahel selle üle, kas see on ehk kiusamine, aga ta ei suutnud kunagi leida grammigi pahatahtlikkust. Teised olid lausa ehmunud, kui avastasid, et Matilda on mõnest vahvast ettevõtmisest välja jäänud. Jälle.

      Ainus selgitus, mille Matilda suutis välja mõelda, oli see, et ta oskab kuidagi iseenesest nähtamatuks muutuda. Võibolla oli „oskab“ palju öeldud, sest tüdruk polnud kindel, kuidas ta seda tegi, ning vahel, kui ta tõesti vägaväga tahtis nähtamatu