Punarind. Jo Nesbo

p>

      Jo Nesbo

       Punarind

      Originaali tiitel:

      Jo Nesbø

      Rødstrupe

      Aschehoug

      2000

      Esmatrükk eesti keeles: Eesti Raamat, 2009

      Toimetanud Kai Nurmik

      Korrektuuri lugenud Kristina Rüütelmaa

      Kujundanud Mari Kaljuste

      © Jo Nesbø, 2000

      Published by agreement with Salomonsson Agency

      © Tõlge eesti keelde. Maarja Siiner, 2013, 2020

      ISBN 978-9985-3-4987-8 (e-raamat)

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

       Ja kohe lendas ta kaugeid ringe tehes ristilöödud mehe lähedale ja usaldas viimaks ta otsaesisele laskuda. Kiiresti tõmbas ta nokaga ihu sisse tunginud okka välja. Aga selle toimetuse juures puutus piisakene selle õnnetu verd ta rinnaesisele. Kiiresti läks see laiemale ja värvis kõik ta rinnaesised suled punaseks. Aga ristilöödud mees avas oma suu ja hüüdis linnule: „Halastuse eest saad sa nüüd endale, mis sa ju kaua aega oled igatsenud.”

       Selma Lagerlöf

       Legendid Kristusest1

      I osa

       MULLAST

      1. peatükk

       Alnabru teemaksupunkt, 1. november 1999

      Hall lind lendas Harry vaatevälja ja kadus sealt taas. Ta trummeldas autorooli. Aeglane aeg. Eile oli keegi rääkinud teleris aeglasest ajast. See oligi aeglane aeg. Nagu jõuluõhtul enne jõuluvana tulekut. Või elektritoolis enne voolu sisselülitamist.

      Ta trummeldas kõvemini.

      Nende auto oli pargitud teemaksupunkti piletiputkade taga olevale platsile. Ellen keeras autoraadiot veidi valjemaks. Reporter rääkis, hääles pidulikkus ja härdus:

      „Lennuk maandus viiekümne minuti eest ja täpselt kell 6.38 asetas president oma jala Norra pinnale. Teda võttis vastu Jevnakeri vallavanem. Siin Oslos on kena sügisilm, Norra on tippkohtumiseks kena paik. Kuulakem veel kord, mida president ütles, kui ta pool tundi tagasi ajakirjanikega rääkis.”

      Seda räägiti juba kolmandat korda. Harry kujutas endale taas ette huilgavaid ajakirjanikke, kes piirete ees tunglesid. Hallis ülikonnas mehi teisel pool tõkkeid, kes ei proovinudki välja näha teisiti kui Secret Service’i agendid, kes kergitasid ja langetasid õlgu, piieldes inimsumma, kontrollisid kaheteistkümnendat korda, kas raadiovastuvõtja ikka istub korralikult kõrvas, jälgisid rahvast, lastes pilgul paariks sekundiks peatuda ühel natuke liiga pika objektiiviga fotograafil, uurisid edasi, kontrollisid kolmeteistkümnendat korda, kas vastuvõtja on ikka korralikult kõrvas.

      Keegi ütles inglise keeles tere tulemast, siis tekkis vaikus ja mikrofon ragises.

      „First let me say I’m delighted to be here…”² ütles president neljandat korda käheda laia Ameerika aktsendiga.

      „Ma lugesin ühe tuntud Ameerika psühholoogi arvamust, et presidendil on MPD,” ütles Ellen.

      „MPD?”

      „Multiple personality disorder³. Dr Jekyll ja Mr Hyde. Psühholoog leidis, et tema tavaline isiksus ei teadnudki, et see teine, seksiloom, oli nende naistega seksinud. Seetõttu ei saanud riiklik kohus teda ka vande all valetamise eest süüdi mõista.”

      „Vaat kus,” ütles Harry ja heitis pilgu helikopterile, mis hõljus kõrgel nende kohal.

      Raadios küsis üks norra aktsendiga hääl:

      „Härra president, see on esimene kord, kui võimul olev Ameerika president külastab Norrat. Mis tunne teil on?”

      Vaikus.

      „Mul on hea meel jälle siin olla. Ja seda, et Iisraeli riigi ja palestiinlaste esindajad siin kohtuda võivad, pean ma veelgi olulisemaks. Võti on…”

      „Kas te mäletate midagi oma eelmisest külaskäigust, härra president?”

      „Aga muidugi. Ma loodan, et suudan päeva jooksul toimuvates vestlustes…”

      „Milline tähendus on olnud Oslol ja Norral maailma rahu seisukohalt, härra president?”

      „Norra on mänginud olulist rolli.”

      Hääl ilma norra aktsendita:

      „Milliseid konkreetseid tulemusi peab president reaalseks saavutada?”

      Lindistus katkes ja hääl jätkas stuudiost:

      „Kuulsite! President leiab, et Norra on mänginud otsustavat rolli… öh, Lähis-Ida rahus. Just praegu on president teel…”

      Harry oigas ja keeras raadio kinni. „Mis selle maaga ometi lahti on, Ellen?”

      Naine kehitas õlgu.

      „Punkt 27 läbitud,” ragistas raadiosaatja armatuurlaual.

      Ta vaatas naisele otsa.

      „Kas kõik on oma postidel?” küsis ta. Naine noogutas.

      „Siis pole enam palju aega jäänud.” Naine pööritas silmi. Mees ütles seda viiendat korda sestsaadik, kui korteež Gardermoenist teele oli läinud. Nende autosse paistis tühi kiirtee, mis suundus Trosterudi ja Furuseti poole. Sinine valgus katusel vilkus laisalt. Harry keeras akna alla ning pistis käe välja, et eemaldada koltunud leht, mis oli kojamehe külge jäänud.

      „Punarind,” ütles Ellen ja osutas käega. „Nii hilja sügisel haruldane lind.”

      „Kus?”

      „Seal. Selle piletiputka katusel.”

      Harry kummardus ja vaatas läbi esiklaasi.

      „Või nii. Ah et see on siis punarind?”

      „Just. Kuid ma kujutan ette, et sina vist ei tee vahet sellel seal ja vainurästal?”

      „Õige.” Harry varjas käega silmi. Ega ta olnud ometi lühinägelikuks jäämas?

      „Punarind on veider lind,” ütles Ellen ja keeras korgi termosele peale.

      „Kahtlemata,” ütles Harry.

      „Üheksakümmend protsenti neist lendavad lõunasse, kuid on mõningaid, kes riskivad ja jäävad, või nii.”

      „Ah jäävad või nii?”

      Raadio hakkas uuesti ragisema.

      „62 HQ-le. Kakssada meetrit enne Lørenskogi teeotsa seisab tee kõrval üks tundmatu auto.”

      Peakorterist vastas sügav hääl Bergeni murdes.

      „Üks hetk, 62. Me kontrollime.”

      Vaikus.

      „Kas tualette kontrollisite?” küsis Harry ja nõksas peaga Esso bensiinijaama poole.

      „Jah. Bensiinijaam on inimestest ja töötajatest tühjaks tehtud. Peale ülemuse. Tema panime kontorisse luku taha.”

      „Piletiputkad samuti?”

      „Kontrollitud. Rahune maha, Harry, kõik kontrollpunktid on linnukese kirja saanud. Jah, need, kes jäävad, loodavad sellele, et talv tuleb pehme, eks ole? Neil võib vedada,