Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames. David Grann

– näiteks Amelia Earhartist, kes kadus 1937. aastal, olles püüdnud lennata ümber maakera –, oli Fawcett enda teekonna jälgimise täiesti võimatuks muutnud. Ta oli hoidnud oma marsruudi nii salajas, et isegi tema naine Nina tunnistas, et Fawcett oli otsustava tähtsusega üksikasju tema eest varjanud. Lynch tuhnis välja vanade ajalehtede artiklid, aga nendes leidus vähe häid vihjeid. Siis leidis ta kapsaks loetud raamatu „Exploration Fawcett“: kogu maadeavastaja mõningatest kirjutistest, mille oli koostanud ja toimetanud tema ellu jäänud poeg Brian ja mis oli avaldatud 1953. aastal. (Ernest Hemingway oli selle raamatu eksemplari oma riiulil hoidnud). Selgus, et raamatus leidub paar vihjet koloneli viimase marsruudi kohta, Fawcetti enese sõnu tsiteerides: „Meie teekond algab Surnud Hobuse laagrist (1921. aastal suri seal mu hobune) 11°43' lõunalaiust ja 54°35' läänepikkust.“ Ehkki koordinaadid olid ainult lähtepunkt, sisestas Lynch need oma GPSi. See näitas üht punkti Amazonase lõunapoolsel valgalal Mato Grossos – selle nimi tähendab paksu metsa – Brasiilia osariigis, mis on suurem kui Prantsusmaa ja Suurbritannia kokku. Surnud Hobuse laagrisse jõudmiseks oli vaja rännata läbi Amazonase kõige läbitungimatuma tihniku; see tähendas minekut ka läbi maade, mis kuulusid indiaanihõimudele, kes olid ennast peitnud tihedasse metsa ja kaitsesid raevukalt oma territooriume.

      Väljakutse tundus võimatult raske. Aga tööl finantsaruannete kohal küürutades juurdles Lynch: mis siis, kui Z on tõepoolest olemas? Mis siis, kui džungel on suutnud sellist paika varjata? Veel tänapäeval oletab Brasiilia valitsus, et on üle kuuekümne indiaani­hõimu, kes pole kunagi välismaailmaga kokku puutunud. „Need metsad on [---] peaaegu ainus paik maal, kus põlisrahvad võivad ülejäänud inimkonnast eraldatult elada,“ kirjutas John Hemming, Brasiilia indiaanlastele keskendunud väljapaistev ajaloolane ja Kuningliku Geograafiaseltsi endine direktor.

      Indiaanihõimude kaitsmise ülesandega tegeleva Brasiilia ametkonna juht Sydney Possuelo ütles nende suguharude kohta: „Keegi ei tea täpselt, kes nad on, kus nad on, kui palju neid on ja mis keelt nad räägivad.“ 2006. aastal ilmus Kolumbias Amazonase metsadest nukak-makú-nimeline nomaadihõim ja teatas, et nad on valmis nüüdisaegse maailmaga ühinema, ehkki neil polnud aimugi, et Kolumbia on riik, ja nad küsisid, kas lennukid sõidavad taevas mööda nähtamatuid teid.

      Leidmata ühel ööl und, läks Lynch oma kabinetti, mis oli täis kaarte ja meeneid tema varasematest ekspeditsioonidest. Fawcetti kohta käivate dokumentide hulgast sattus talle pihku koloneli hoiatus pojale: „Kui see ei õnnestu minu kogemuste abil, siis pole teistel suurt lootust.“ See ei peletanud Lynchi eemale, need sõnad mõjusid talle lihtsalt väljakutsena. „Ma pean minema,“ ütles ta naisele.

      Ta leidis endale peagi kaaslase, Rene Delmotte’i, Brasiilia inseneri, kellega ta oli tutvunud seikluslikul võistlusel. Kuude kaupa uurisid kaks meest satelliidifotosid Amazonasest ja lihvisid oma trajektoori. Lynch hankis parima varustuse: purunemiskindlate rehvide ja turbokompressoritega džiibid, kaasaskantavad raadiosaatjad, lühi­laine­raadiod ja generaatorid. Nagu ka Fawcettil, oli Lynchil kogemusi paatide projekteerimisega, ja koostöös laevaehitajaga konstrueeris ta kaks seitsme ja poole meetrist alumiiniumist paati, mis olid soode läbimiseks piisavalt lameda põhjaga. Ta pani ka kokku esmaabipauna, milles oli kümneid vastumürke maomürkidele.

      Oma kaaslased valis ta sama hoolikalt. Ta palkas kaks mehaani­kut, kes suutsid kogu varustust remontida, ja kaks kogenud maastikusõitjat. Ta värbas ka doktor Daniel Muñozi, tunnustatud kohtuantropoloogi, kes oli 1985. aastal aidanud identifitseerida Josef Mengele, natsist põgeniku jäänused ja võis aidata kindlaks teha ükskõik millise eseme päritolu, mille nad võiksid Fawcetti rühmast leida: vööpandla, luukillu, kuuli.

      Ehkki Fawcett oli hoiatanud, et suured ekspeditsioonid on „viimne kui üks kurvalt lõpetanud“, kasvas rühm peagi kuueteistkümne meheni. Ometi oli veel üks inimene, kes tahtis minna: Lynchi kuueteistkümneaastane poeg James juunior. Sportlik ja veel lihase­lisem kui ta isa, kohevate pruunide juuste ja suurte pruunide silmadega, oli ta käinud varasematel ekspeditsioonidel ja ennast igati eeskujulikult üleval pidanud. Ja nõnda nõustuski Lynch, nagu ka Fawcett, oma poja kaasa võtma.

      Meeskond kogunes Cuiabás, Mato Grosso pealinnas, Amazonase vesikonna lõunapiiri lähedal. Lynch jagas laiali enda välja mõeldud pildiga T-särgid, millel oli kujutatud džunglisse suunduvaid jalajälgi. Inglismaal avaldas Daily Mail ekspeditsiooni kohta loo pealkirja all „Kas me oleme kergitamas saladuseloori kolonel Percy Fawcetti loolt?“. Hulk päevi sõitis grupp läbi Amazonase valgala, loksus mööda roopas, põõsastesse kasvanud sillutiseta teid. Mets muutus tihedamaks ja James juunior surus näo vastu akent. Kui ta klaasi udust puhtaks pühkis, nägi ta puude lehekroone pea kohal laiumas, enne kui nende vahele tekkis ava ja päikesekiired langesid metsa, muutes korraga nähtavaks liblikate kollased tiivad ja aarad. Kord märkas ta saja kaheksakümne sentimeetrist madu, poolenisti mudasse kaevunud, sügav lohk silmade vahel. „Jararaca,“ ütles ta isa. See oli lõgismadulane, üks Ameerikate kõige mürgisemaid madusid. (Jararaca hammustusest hakkavad inimese silmad verd jooksma ja ta muutub, nagu bioloog ütles, „tükk-tükilt laibaks“.) Lynch sõitis mao kõrvalt mööda ja mootori mürin kihutas ülejäänud loomad, möiraahvid nende hulgas, rabinal puude latvadesse; ainult moskiitod paistsid paigale jäävat, nad hõljusid sõidukite kohal, nagu oleksid nad valves.

      Pärast mitut laagris veedetud ööd jõudis ekspeditsioon rada mööda lagendikule Xingu jõe ääres, kus Lynch püüdis oma GPSi tööle saada.

      „Mis lahti?“ küsis üks ta kolleegidest.

      Lynch vahtis koordinaate ekraanil. „Me oleme selle paiga lähedal, kus Fawcetti viimati nähti,“ ütles ta.

      Radu, mis välult lahkusid, kattis väätide ja liaanide võrk ning Lynch otsustas, et ekspeditsioon peab edasi minema paadiga. Ta käskis mitmel mehel kõige raskema varustusega tagasi pöörduda; kui ta lõpuks leiab paiga, kuhu väikelennuk maanduda saaks, saadab ta raadio teel koordinaadid, et varustus õhuteed pidi kohale toodaks.

      Ülejäänud meeskonnaliikmed, James juunior nende hulgas, lasid kaks paati vette ja alustasid oma teekonda piki Xingu jõge allavoolu. Vool kandis neid kiiresti, mööda laiuvatest sõnajalgadest ja buriti-palmidest, ronitaimedest ja mürdist – lõputust võrgust, mis kerkis neist mõlemat kätt. Natuke enne päikeseloojangut läbis Lynch järjekordse käänaku ja arvas siis, et märkas kaugemal kaldal midagi. Ta kergitas oma mütsi serva. Kitsas okstevahelises pilus nägi ta mitmeid silmapaare, mis teda põrnitsesid. Ta käskis oma meestel mootorid seisma panna; keegi ei teinud häält. Kui paadid kaldasse triivides vastu liiva kraapisid, hüppasid Lynch ja tema mehed välja. Samal ajal ilmusid metsast indiaanlased – alasti, aarade pimestavad suled kõrvadest läbi torgatud. Viimaks astus ette üks võimsa kehaehitusega mees, silmade ümber joonistatud mustad sõõrid. Mõningate vigast portugali keelt rääkivate indiaanlaste sõnul, kes tegutsesid tõlkidena, oli ta kuikuro hõimu pealik. Lynch käskis oma meestel välja otsida kingitused, nende hulgas olid helmed ja maiustused ja tikud. Pealik tundus olevat külalislahke ja lubas ekspeditsioonil Kurikuro küla lähedal laagri püsti panna ning väikesel propellerlennukil lähedal asuval lagendikul maanduda.

      Kui James juunior sel ööl magada püüdis, juurdles ta, kas Jack Fawcett oli sarnases paigas pikutanud ja samavõrd imelisi asju näinud. Päike äratas ta järgmise päeva koidikul ja ta pistis pea isa telki. „Palju õnne, isa,“ ütles ta. Lynch oli oma sünnipäeva unustanud. Ta oli neljakümne kahe aastane.

      Mitu kuikuro’t kutsusid Lynchi ja tema poja samal päeval hiljem lähedal asuvasse jõesoppi, kus nad suplesid nelja-viiekümnekiloste kilpkonnade kõrval. Lynch kuulis ülejäänud meeste ja varustusega maanduva lennuki heli. Ekspeditsioon hakkas lõpuks ilmet võtma.

      Mõni hetk hiljem jooksis üks kuikuro mööda teerada lähemale ja karjus midagi oma emakeeles. Kuikuro’d kiirustasid kaldale. „Mis lahti?“ küsis Lynch portugali keeles.

      „Jama,“ vastas üks kuikuro’dest.

      Indiaanlased hakkasid küla poole jooksma ning Lynch ja tema poeg järgnesid neile, oksad näkku peksmas. Kui nad kohale jõudsid, tuli neile vastu üks nende rühma liige. „Mis toimub?“ küsis Lynch.

      „Nad