Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames. David Grann

„Fawcett tähistas ajastu lõppu. Teda võiks peaaegu nimetada viimaseks individualistlikuks maadeavastajaks. Lennukite, raadioside, organiseeritud ja korralikult rahastatud ekspeditsioonide aeg ei olnud veel kätte jõudnud. Tema puhul oli tegemist kangelaslooga „„Inimene metsa vastu““.

      Kuninglik Geograafiaselts autasustas teda kuningas George V heakskiidul 1916. aastal kuldmedaliga „tema panuse eest Lõuna-Ameerika kaardistamisse“. Ja iga paari aasta tagant, kui ta džunglist välja ilmus, luukõhn ja läbi ligunenud, kogunesid kümned teadlased ja suurkujud seltsi saali teda kuulama. Nende hulgas oli sir Arthur Conan Doyle, kellest väideti, et ta oli kogunud Fawcetti kogemusi oma 1912. aastal ilmunud raamatu „Kadunud maailm“ jaoks, milles uurijad „kaovad Lõuna-Ameerikas tundmatusse“ ja leiavad ühel eraldatud platool maa, millel elavad üleilmsest väljasuremisest pääsenud dinosaurused.

      Kui Fawcett sel jaanuaripäeval laevatrepi poole liikus, meenutas ta kõhedust tekitaval moel üht raamatu tegelastest, lord John Roxtonit:

„Selles näos oli midagi Napoleon III-t ja midagi Don Quijotet meenutavat, kuid ühtlasi ka midagi, mis oli iseloomulik vaba õhku, koeri ja hobuseid armastavale erksale ning innukale inglise maadžentelmenile [---] Ta räägib pehme häälega ja käitub väga rahulikult, kuid tema sädelevate siniste silmade põhjas varitseb raev ja vankumatu otsustavus, mis on seda ohtlikumad, et ta neid vaos hoiab.“2

      Mitte ühtegi Fawcetti varasemat ekspeditsiooni ei saanud võrrelda eelseisvaga ja ta suutis vaevu talitseda oma kärsitust, seistes teiste reisijate hulka järjekorda, et minna aurulaev Vaubani pardale. Laev, mida reklaamiti maailma parimana, oli üks Lamport & Holti eliitklassi kuuluvaist. Sakslased olid esimese maailmasõja ajal firma paljud liinilaevad uputanud, aga see oma musta soolakriimulise kere ning elegantsete valgete tekkide ja triibuliste korstendega, mis paiskasid taevasse tossu, oli pääsenud. Ford T-d vedasid reisijaid kaile, kus sadamatöölised aitasid kohvrid laevale kärutada. Paljud meessoost reisijad kandsid siidilipse ja kõvakübaraid; naistel olid karusnahksed mantlid ja sulgedega kübarad, nagu osaleksid nad mingil seltskonna­üritusel, mis vastaski ju teatud moel tõele – luksuslike liinilaevade reisijate nimekirjad jõudsid ajalehtede kõmukülgedele, mida noored neiud hoolega uurisid, püüdes leida väärilisi poissmehi.

      Fawcett trügis oma varustusega edasi. Tema kohvrid olid täis relvi, konservtoitu, piimapulbrit, signaalrakette ja käsitööna valmistatud matšeetesid. Tal olid kaasas ka mõõdistamiseks vajalikud instrumendid: sekstant ja kronomeeter pikkus- ja laiuskraadi määramiseks, aneroidbaromeeter õhurõhu määramiseks ja glütseriinkompass, mis mahtus talle taskusse. Fawcett oli kõik asjad valinud, tuginedes aastatepikkusele kogemusele; isegi kaasa pakitud riided olid kergest rebenemiskindlast gabardiinist. Ta oli näinud, kuidas inimesed surevad kõige tühisemana tunduva näpuvea – rebenenud võrgu või pisut liiga kitsa saapa tõttu.

      Fawcett oli teel Amazonasesse, tohutusse džunglisse, mis oli peaaegu sama suur kui USA mandriosa, tegema „sajandi suurt avastust“, nagu ta seda nimetas – leidma kadunud tsivilisatsiooni. Selleks ajaks oli suurem osa maailmast läbi uuritud, selle nõiduslik loor oli kerkinud, aga Amazonas oli endiselt sama salapärane kui kuu tagumine külg. Nagu Kuningliku Geograafiaseltsi endine president ja üks oma aja maailma tunnustatumaid geograafe sir John Scott Keltie oli märkinud: „Keegi ei tea, mis seal on.“

      Ajast, mil Francisco de Orellana 1542. aasta Hispaania konkistadooride armeega mööda Amazonast laskus, pole arvatavasti ükski teine paik planeedil kujutlusvõimet sel määral sütitanud – ega mehi surma meelitanud. Gaspar de Carvajal, dominiiklasest munk, kes Orellanaga liitus, kirjeldas džungli naissõdalasi, kes sarnanesid müütiliste Antiik-Kreeka amatsoonidega. Pool sajandit hiljem rääkis sir Walter Raleigh indiaanlastest, kelle „silmad on õlgadel ja suud keset rinda“ – legend, mille Shakespeare kudus „Othellosse“:

      ja inimõgijaist, kes üksteist söövad,

      antropofaagidest, ja neist, kel pead

on allpool õlgu.3

      See, mis piirkonna kohta tõele vastas – puudepikkused maod, sigade mõõdus närilised – oli piisavalt uskumatu, et ükski ilustus ei tundunud liiga pöörane. Ja kõige lummavam kujutelm kõigi hulgast oli El Dorado. Raleigh väitis, et kuningriigis, millest konkistadoorid indiaanlastelt kuulnud olid, leidus nii rikkalikult kulda, et selle elanikud jahvatavad metalli pulbriks ja puhuvad seda „läbi õõnsate keppide oma alasti kehadele, kuni nad kõik pealaest jalatallani säravad“.

      Aga ometi olid kõik El Doradot leida püüdnud ekspeditsioonid lõppenud katastroofiga. Carvajal, kelle rühm oli kuningriiki otsinud, kirjutas oma päevikus: „Me kannatasime sellist puudust, et sõime ainult lehti, rihmu ja saapapaelu, mida me valmistasime teatud taimedest, ja selle tagajärjena jäime me nii nõrgaks, et ei suutnud enam püsti seista.“ Umbes neli tuhat meest suri ainuüksi sellel ekspeditsioonil nälja ja haiguste ja oma territooriumi mürginooltega kaitsvate indiaanlaste käe läbi. Teised El Doradot otsinud rühmad hakkasid nälja tõttu inimesi sööma. Paljud maadeavastajad läksid hulluks. 1561. aastal ässitas Lope de Aguirre oma mehed raevunult veretööle, karjudes: „Kas jumal arvab, et kuna sajab, jätan ma [---] maailma hävitamata?“ Aguirre pussitas isegi oma last, sosistades: „Anna ennast jumalale, mu tütar, sest ma kustutan nüüd su eluküünla.“ Enne kui Hispaania kuningakoda üksused teda peatama läkitas, hoiatas Aguirre kirjas: „Ma annan teile, kuningas, kristlase ausõna, et kui tuleb ka sada tuhat meest, ükski ei pääse. Kõik need teated on valed: selle jõe ääres pole midagi peale meeleheite.“ Aguirre’i kaaslased hakkasid viimaks mässama ja tapsid ta; tema keha neljastati ja Hispaania võimud panid „Jumala karistuse“ pea metallpuuris välja. Ometi jätkasid ekspeditsioonid otsinguid veel kolm sajandit, kuni pärast seda, kui surm ja kannatused olid nõudnud lõivuks koguni Joseph Conradi, järeldas enamik arheolooge, et El Dorado on vaid pelk illusioon.

      Aga Fawcett oli kindel, et Amazonases asub imeline kuningriik, ja ta ei olnud järjekordne õnneotsija ega peast põrunu. Teadlasena oli ta aastaid oma arvamuse kinnituseks tõendusmaterjali kogunud – kaevanud üles artefakte, uurinud kaljujooniseid ja küsitlenud suguharusid. Ja pärast raevukaid võitlusi kahtlejatega olid kõige lugupeetumad teadusasutused Fawcetti rahastanud, nende hulgas Kuninglik Geograafiaselts, Ameerika Geograafiaselts ja Ameerika indiaanlaste muuseum. Ajalehed kuulutasid, et peagi vapustab ta maailma. Atlanta Constitution deklareeris: „See on tõenäoliselt kõige riskantsem ja kindlasti kõige tähelepanuväärsem sedasorti seiklus, mille lugupeetud teadlane konservatiivsete teadusasutuste toel on ette võtnud.“

      Fawcett oli otsustanud, et iidne, väga kultuurne rahvas elab endiselt Brasiilia Amazonases ja nende tsivilisatsioon on nii vana ja keerukas, et muudab igaveseks läänemaailma suhtumise Ameerikatesse. Ta oli ristinud selle kadunud maailma Z-linnaks. „Keskpunkti nimetan ma Z-ks – see on meie peamine sihtpunkt –, see asub orus, mis on umbes kuueteistkümne kilomeetri laiune, ja linn on selle keskel silmapaistval kohal, selle juurde viib kividest tee,“ oli Fawcett varem väitnud. „Majad on madalad ja akendeta ning linnas on püramiidikujuline tempel.“

      Reporterid hüüdsid Hobokeni kail – Manhattanist üle Hudsoni jõe – küsimusi, lootes Z asukohta teada saada. Esimese maailmasõja tehnoloogiliste õuduste kiiluvees ja kiireneva linnastumise ning industrialiseerimise keskel suutsid vaid üksikud sündmused avalikkuse tähelepanu võita. Üks ajaleht kiljatas: „Sestsaadik, kui Ponce de León tungis tundmatusse Floridasse, otsides igavese nooruse allikat [---], ei ole põnevamat seiklust kavandatud.“

      Fawcett rõõmustas „sumina“ üle – nii nimetas ta seda kirjas sõbrale –, aga valis küsimustele vastates hoolega sõnu. Ta teadis, et tema peamine konkurent, Ameerika multimiljonärist arst Alexander Hamilton Rice, kelle käsutuses olid tohutud ressursid, sisenes juba džunglisse, kaasas enneolematu varustus. Fawcetti hirmutas väljavaade, et Z-i leiab doktor Rice. Mitu aastat varem oli Fawcett olnud tunnistajaks, kui kolleeg Kuninglikust Geograafiaseltsist, Robert Falcon Scott, oli asunud teele eesmärgiga saada esimeseks maade­avastajaks, kes on jõudnud lõunapoolusele, ainult selleks, et kohale jõudes ja veidi enne surnuks külmumist avastada, et tema norralasest rivaal, Roald Amundsen, oli temast kolmekümne kolme