Minu Tartu. Lauri Räpp

lihtne see oligi.

      Ja nii keeruline.

      On see ju nüüd, suurena, samamoodi.

      Rukki paralleeltänava Maisi lapsed olid hoopis teisest puust kui Stephen Kingi õudusnovellist¹ tuntud noored. Jumalatele ei ohverdatud peale kärbeste ja sääskede midagi. Isegi pühapäeva hommikuid mitte. Kirikus käimine ei olnud tollal lihtsalt kombeks. Mis ei tähendanud, et oleksime jumalakodadest täiesti kaarega mööda käinud. Aeg-ajalt sattusin mõne pereliikmega ikka Pauluse või Peetri kirikusse.

      Mulle tundub, et toonane Veeriku oma elukeskkonna ja olmega võib tänapäeva keskmisele noorele näida kui õudusfilmi võtteplats. Kõvakatteta tänavad, kus puudusid tänavavalgustus ja kõnniteed. Majapidamistesse tuli vesi ämber ämbri haaval kaevust. Veepumbad ja -torud siginesid kodust kodusse hiilimisi nagu enne seda setud tärkavasse Veeriku linnaossa. Köökidesse ilmusid külmaveekraanid, aga soojaveekraanini oli veel pikk tee minna. Boilerite tööd tegid puu- või elektripliitidel podisevad veeanumad. Kanalisatsiooni aset täitsid siis solgipang, solgiauk ning veidralt lehkav ja suviti sumisev huumushunnik aianurgas.

      Suhtlemine naabrite ja muu maailmaga käis näost näkku, ukselt uksele. Uudiste jagamiseks tuli minna kohale, kirjutada kiri, saata telegramm või helistada. Telefon oli kodudes haruldane. Rukki ja teiste lähitänavate elanike kasutuses oli üksainus telefoniputka, mis asus Tulbi ja Ravila nurgal. Tegelikult oli telefon ka meie sõjaveteranist naabril, kes kasutas seda peamiselt kaebuste esitamiseks. Telefoniputkast helistati neile vähestele, kel kodus telefon oli. Helistati ka kiirabisse ja miilitsasse. Seda muidugi olenevalt vajadusest. Õnneks pigem harva.

      Mõnes mõttes igatsen ma taga neid tasuliste telefoniputkade aegu. Aegu, mil sidevahendite kättesaadavus oli piiratud ja hinnatud. Võtsid ette väikese jalutuskäigu lähima telefoniputkani. Sisestasid mündi ning valisid numbrikombinatsiooni. Kaugekõnede jaoks tuli minna kaugemale. Telegraafi, mis asus 21. Juuni tänava ja Ivan Mitšurini tänava nurgal. Tellisid kõne ja sättisid end kaugekõnekabiinis ootele.

      Kui oli õnne, ühendati sind sulle olulise, armsa häälega. Iga minuti jooksul lausutud sõnadel oli hind. Sa kaalusid hoolikalt, mida öelda ja mida mitte. Sõelusid sadadest sõnadest välja need kõige olulisemad.

      Kuidas sul tegelikult läheb, küsisid.

      Või kas kõik on terved.

      Ütlesid, et igatsed ja armastad.

      Või et loodad ja usud, et kõik on hästi.

      Ma igatsen neid aegu, kui tühjade sõnade peale ei olnud aega, mida raisata. Praegu elame veidral ajal. Maailm tiirleb aina kiiremini, tootes näiliselt aega juurde. Meedia- ja muu ruum on täis sõnu, mis ei loe. Katteta lubadused, oletused, ennustused ja eelarvamused, kuulu- ja udujutud on saanud uueks normaalsuseks. Suur osa öeldust on tühjust täis.

      Õnneks ei ole ehedad inimesed kuskile kadunud. Neid tuleb vaid märgata. Nii nagu kõik elektrijuhtmed ei ole end veel maa alla peitnud, ei ole ka nemad meedia (ja me endi) loodud võltsmaailma uppunud.

      Leidub küllalt inimesi, kes mõistavad, et kui tahad näida teistele nukker või rõõmus, viisakas või armastusväärne, siis tuleb neid tundeid teeselda. Kui aga tunnedki end päriselt rõõmsa või kurvana, pettununa või õnnelikuna, siis peab neid tundeid ka tegelikult välja näitama. Ilma silmapetete ja kõverusteta.

      Ja nad näitavad. Nagu Tartu äärelinna tänava kohal surisevatel elektritraatidel end üles rivistanud linnulapsed, kes ootavad oma emalt esimest laulutundi. Või üks nooreohtu ajalehepoiss, kes valib ühel ilusal hommikul teise tee ning kihutab pärituules oma lehejuustega tüdruku poole. Sel hommikul poiss ei hooli, et hilinevad ajalehed ja tema.

      Siin ja seal kerkib piirkonniti selline õhkkond nagu siis, kui inimesed on võõral maal viibides sunnitud jagama ööbimiskohta. Tärkab kiiresti huvi üksteise tegemiste vastu ja tekib sõprus. Aeg-ajalt saavad naabruskondadest ühises rütmis hingavad kogukonnad.

      Nagu minu lapsepõlve Segasumma suvilas Rukki tänaval ja selle läheduses.

      Mitme tänavanaabriga suheldi tihedalt. Vahetati uudiseid, tööriistu, raamatuid, sünnipäevaõnnitlusi, ise küpsetatud torte, kuulujutte ning laudu ja toole. Peeti pidusid, saunaõhtuid ja üksteisest lugu.

      Suhtlemine võttis küll aega, aga aega oli selleks siis küllalt. Lastele ei olnud õudset midagi. Hoopis õdus oli.

      Siiski on üks asi, mis ühendab õudusklassiku maailma teisel serval ilmunud novelli, Tartu äärelinna ja mind. Nii mina kui Stephen Kingi lühilugu „Maisi lapsed“ ilmusid siia maailma ühel ja samal aastal.

      Minu Tartu-lapsepõlve talved olid pikad, lumised ja külmad. Kodutänava servadele kerkisid lumehanged, mis ulatusid isegi korvpalluri mõõtu täiskasvanutele rinnuni. Kahekordsed lumekindlused olid siis igatalvine nähtus. Sõiduteel looklesid üksikute auto rattajälgede vahel Soome kelgu triibud. Lumeräitsakad olid suured nagu jäätunud päevalilleõied. Peaaegu lakkamatult sadanud lumest lükkas uulitsat puhtaks naabrimees Ulsti Volli, mitte kohalik omavalitsus.

      Suved olid nagu lapsepõlvesuved ikka. Lõputud ja muretud, täis otsatut helgust. Helesinine taevas oli kõigest sõrmeotste kaugusel. Siruta vaid end välja ja puuduta seda ookeanivärvi lõpmatust. Ainus plaan oli sõpradega ringi hulkuda; ratastega lähikonnas ringi kihutada; naabri aias õunaraksus käia; tooreid tikreid süüa, kuigi vanaema oli selle ära keelanud, siis vahele jääda, saada pahandada, aga järgmisel korral neid ikkagi süüa; salamisi silmarõõmuks saanud naabriplikat patsist sikutada ja lihtsalt mängida. Mängida, lõputult mängida ja mängida ning nautida nende lõputute suvepäevade imetabast vabadust.

      Kodu oli minu olemise kergus ja tuum igal aastaajal. Ometigi muutis mind rahutuks aina suurenev uudishimu kõige selle vastu, mis koduaiast väljaspool. Kõik need salapärast tulvil kaugemad tänavad ja majad ning tundmatute inimeste elu nende sees. Allameetrimehena ronisin sageli rohelist värvi aiavärava otsa, et kiigata horisondina jooksnud Ravila tänava poole. Kõõlusin ja unistasin seiklustest ning kaugetest tänavatest. See värav oli mu piraadilaev ja mina pealik selle vööris.

      Rukki tänava maja ei olnud universumi keskpunktiks mitte ainult mulle ja teistele lastele. (Ja lapsi oli selles majas palju: mina oma kahe vennaga, tädipoeg ja -tütar, hiljem veel üks tädipoeg.) See maja oli kogu maailm minu vanaisale taadule, kes oli selle oma kätega ehitanud. Siberis ära käinud inimesena oskas vanaisa kodu hinnata, see oli talle ainus koht, kus ta tundis ennast hästi, mugavalt ja enesekindlalt. Haruharva ööbis ta mujal kui oma katuse all. Ometigi oli ta uudishimulik. Taadut huvitasid kõiksugu maailma asjad, aga veel enam läks talle korda Tartuga seotu. Kõik see, mis siin kunagi oli, mis on ja mis tulemas.

      See ei olnud pelgalt uudishimu. See oli süsteemne uurimus. Mõnes mõttes oli vanaisa ajast ees. Ammu enne internetti ja Facebooki oli tal loodud omamoodi „Nostalgilise Tartu“ grupp. Artiklid, kaustikutesse kirja pandud tähelepanekud ning mitme fotoalbumi jagu ülesvõtteid. Kõik need tänapäeval populaarsed „enne ja nüüd“-fotod Tartu paikadest olid tal juba kaheksakümnendatel talletatud. Taadu kogus fotosid vanade linnavaadete ja kadunud paikadega ning käis siis fotoaparaadiga neidsamu paiku toonases olevikus üles pildistamas. Ja võttis tihtipeale mind endaga kaasa.

      „Näed, poiss. See on siin Humala õllerestoran, aga vanasti oli siin Kokoko kohvik. Näed, siinsamas Kaarsilla asemel oli Kivisild, mis sõjaajal puruks pommitati.“ Nii tutvustas taadu mulle eri paikade eelmist elu ning jagas teadmisi, mida ei õpetanud ükski kool.

      Sedaviisi ma tema sabas sibasin mööda kodulinna tänavaid, hooneid ja nurgataguseid. Kogedes ja kogudes väikeseid hetki. Vanaisa astus ühe ja mina kolm sammu. Muudkui hoolikalt kuulates ja ahmides endasse endiste aegade lugusid. Uidates kulusid päevad,