Minu Tartu. Lauri Räpp

      Selles omapärases linnas elavad ja on elanud vana onu Eskimo (olgu jäätis talle kerge!), tädi Kikerikii, aktiivne linnakodanik Muna ja lahke kordnik Kohv. Vanemuise koridorides tuiab Vana Hirmsa vaim ja teatrilavadele on mitu etendust toonud Lennuk.

      Siin toimetab tuntud ametimehi. Meil on Klaasist linnapea ning vee- ja kanalisatsiooni eest vastutab Kapp. Tartu ülikooli majandusteaduskonna koridorides lendab ringi akadeemik Varblane. Ja mõelge mis tahate, aga volikogu esimees on meil Must.

      Ja tuntute kõrval on sama olulised näod tundmatud. Hea õnne korral viib teid pealinna ja toob sealt tagasi rõõmsameelne bussijuht Rein. On ta tartlane või mitte – see pole isegi tähtis. Oluline, et ta on nagu Tartu. Lustakas ja heatahtlik, samas professionaalne.

      Siin elab ja on elanud teisigi vahvaid ja kummalisi tegelasi. Punkarist näitleja Merca. Ajaloolane Hillar, keda hääle järgi tunneb terve Eesti, aga nägupidi teavad tartlased. Rääkimata supilinnastunud soomlasest linnakirjanik Mikast, keda teavad vist terve Eesti lapsed.

      Tartus elas kunagi ka legendaarne bluusivend Mülleri Sass. Ja kunstikoguja Matti aka luuleetleja Matti Mogući. Tänaseni elab ja liigub lihtrahva seas ringi vürst Volkonski. Eks siin ole neid lõputul hulgal. Dvinjaninov ja Kaljujärv, Kivastik, Beier, Varblane ja kes kõik veel.

      Siin on sündinud ja täisealiseks kasvanud vähemalt poolte eestlaste lemmik – Elmar! –, ja teisele poolele eestlastele tuntud Alo. Kui Alo veel ainult Tartus levis, käisid teda kuulu järgi nädalavahetuseti vaatamas paljud suurlinnaelust tüdinenud pealinlased. Võeti terveks nädalavahetuseks hotellituba ning veedeti see Alo seltsis.

      Kusagil linna ääres või äärelinnas, mõnes vanas majas, elavad aga mõned röövlid. On nende nimed Kasper, Jesper, Joonatan või midagi muud – seda me päris täpselt ei tea. Aga igas korralikus linnas on alati ka oma korralikud röövlid. Röövlid ei ela ilmtingimata äärelinnades. Mõni neist kannab võltsvagaduse maski ja elab keset linna, mõnes uhkes palees. Nagu igal pool mujal, on see nii ka Tartus. Röövleid on igat masti. Nutikaid ja rumalaid. Halbu ja häid. Südamlikke ja südametuid.

      Ühe nutika tartlasest röövli lugu jõudis minuni endise politseiniku ja turvatöötaja kaudu.

      Teatavasti on varguste korral kriminaalmenetluse algatamise piir 200 eurot. Selle teadmisega läks üks matemaatikahuviline varganägu oma tavapärasele tööpostile. Vargapoiste ja -tüdrukute töökoht on teatavasti mobiilne. Ta jalutas lettide vahel ringi. Pistis põue purgi kalamarja ja talletas mällu selle hinna. Jätkas jalutuskäiku ja sokutas varrukasse ühe kalli konjaki, ajukurdude vahele selle hinna. Nii ta siis jalutas ja arvutas, kuni sai kokku 199 eurot.

      Suures arvutamistuhinas unustas ta aga turvakaamerad. Nõnda jäigi ta pildile ja siis vahele.

      Kui politsei saabus ja kahjud kokku lõi, selgus, et pranglijast pätihakatis oli arvutuskäiguga pisut eksinud. Summa oli tsipake üle kahesaja.

      Kui politsei teatas kriminaalmenetluse algatamisest, haaras kurikael viimasest õlekõrrest.

      „Aga te unustasite Partnerkaardi läbi tõmmata. Mul on see täitsa olemas,“ teatas ta võidukalt oranži plasttükiga vehkides. „Kui soodustused maha arvestada, siis jääb ju summa alla kahesaja!“

      Vaat selliseid röövleid võib heade mõtete linnas kohata. Lisaks neile on Tartus sadade kaupa värvikaid, nutikaid, asjalikke, veidraid, säravaid, edumeelseid ja tähelepanelikke linnakodanikke. Ka nemad teevad Tartust Tartu. Sellise nagu see on. Ja just seepärast pühendan ma omajagu lehe(külje)ruumi neile tavalistele ja ebatavalistele tartlastele meie keskel.

      Sest ei tee linnast linna igasugu rajatised, vaid inimesed, kes linnas sees. Kuidas nad suhestuvad, suhtlevad. Millist väärtust nad linnale loovad. Millised on nende teod. Mida nad mõtlevad ja mis nendest mõtetest saab. Neist kõigist, mida linnas aegade jooksul mõeldud. Mida rohkem tarku, asjalikke ja häid mõtteid, seda haritum linn. Mida rohkem rumalaid mõtteid, seda arutum linn. Head mõtted meelitavad ikka häid ja rumalad rumalaid. On ilus mõelda, et linn koosneb siin elanud ja elavate inimeste mõtetest.

      Mõelda vaid, et tänu ühe mehe juhuslikule uitmõttele, mis paljudele algul ehk isegi rumal näis, sai Tartusse ülikool ja head mõtted hakkasid aegamööda sellele ühele heale mõttele külge (eks oli siin häid mõtteid varemgi, aga mõni mõte lihtsalt on parem kui teised!). Ja kes teab, milliseid positiivseid muutusi toob linnale viimase aja parima (uit)mõtte suurepärane realiseerimine – Metallica kontsert!

      Tartu pole asjata heade mõtete linn.

      Mis muidugi ei tähenda, et siin rumalusi ette ei tule. Ikka tuleb. Ka neid peab olema. Siis paistavad head mõtted paremini välja.

      Ütle mõni Tartu linna rumalamat sorti mõte, küsite. Ma ei peagi pikalt mõtlema. Näiteks liikluskorralduslikud rumalmõtted! On Tartu ju kohati reguleerimata ristmike paradiis. Jutu-/liiklusmärkides.

      Ometigi on ainult Tartus keegi, keda mitte üheski teises maailma linnas pole.

      Kõikide nende toredate ja veidrate, tava- ja salapäraste inimeste seas liigub ringi üks müstiline vaim. Kõik teavad, et ta on olemas. Mitu tartlast on saanud tunda tema puudutust, aga mitte keegi ei ole teda mitte kunagi oma silmaga näinud.

      Aga üks on kindel. Ta on päriselt olemas.

      Ent alustame algusest.

      MINU BULLERBY

      Kui ma esimest korda Tartusse saabusin, ajas see mind nutma.

      Vähemalt nii räägitakse. Ise ma seda ei mäleta. Ent on dokumenteeritud, et aset leidis see sündmus 1977. aasta maikuus Lossi tänaval Toome sünnitusmajas. Hoones, kus tänapäeval näeb kevaditi ilmavalgust hulk kõrghariduse omandanud noori inimesi. (Aastast 2012 on sünnitusmaja endistes ruumides Tartu ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskond.)

      Minu Bullerby asus Veeriku linnaosas, mis oli tol ajal ääremaa. Agul. Polnud seal ei vett, ei kanalisatsiooni, ei kõvakattega teid. Rääkimata keskküttest ja kõnniteedest. Mis sellest, et ei olnud! Seal oli viilkatusega kollane kodumaja ja oli soe. Soojust kiirgus lähisugulaste südameist ja suvepäikesest, talvel malmradiaatoritest. Neile „ribioreliviledele“ jagas omakorda soojust tume kivisöeahi, mis asus maja keldris. Neid ma muidugi pelgasin. Keldrit ja musta malmahju. Mõned hirmud olid mul veel. Kartsin Kivinõida, üksinda koju jäämist ja tuumasõda.

      Tuumasõjaohust sain teada puhtjuhuslikult, kui olin sõna sõna haaval kokku veerinud oma elu esimese ajaleheartikli. Mul on selgelt meeles, et uudisnupu leidsin ajalehest Rahva Hääl. Lehest, mis oli lahtivoldituna suurem kui minu haardeulatus.

      Aga polnud see elu nii hull midagi, nende hirmude eest kaitses mind mu armastav perekond. Ahju ja keldrikollisid hoidis ohjes vanaisa. Kivinõia eest kaitsesid mind vanemad ja tuumasõja eest Nõukogude Liit. Vähemalt niiviisi seisis kirjas Rahva Hääles. Mina uskusin seda ja tundsin end turvaliselt. Üksinda koju jäeti mind haruharva. Alati oli keegi tulemas, minemas ja olemas.

      Peale lähisugulaste kuulus mu lapsepõlve Tartusse igasuguseid rohkem ja vähem toredaid inimesi. Naabrionud ja -tädid. Vanemate sõbrad ning vanavanemate töökaaslased ja muidugi Rukki-tänava poisid ja Maisi lapsed. Elu oli nagu juturaamat, aga mitte liiga karm juturaamat. Väikest Nemecseki ega teisi Pál-tänava (proto)tüüpe Veerikul ei leidunud. Polnud ka maisipõlde. Aga oli Maisi tänav. Samuti oli lähikonnas mitu ehitusplatsi, kus me „Pál“-tänava poiste ja Maisi lastega liivasõda, luurekat, kulli või indiaanlasi ja kauboisid mängisime. Või niisama mööda müüre turnisime. Veetsime oma päevi, nagu väikesed poisid ikka oma päevi veedavad.

      Aga ühel mitte nii heal päeval näitas elu oma varjukülge. Üks poiss meie seast sattus oma varajases