Magnaadi abielunõue. Robyn Grady

et temast saab peagi isa. Mees ütles, et armastab teda. Tahtis abielluda. Kuidas oleks naine saanud tunnistada, et armastab meest samuti – lihtsalt mitte sel kombel.

      Desinfitseerimisvahendi männilõhn ja värskete gladioolide hõng tõmbasid Tamara reaalsusse tagasi. Südamelöögi jagu hiljem ajas ta kõrvad kikki. Kas ta kuulis midagi – koputust?

      Ta vajus uuesti kössi. Ei, ainult kurnatud närvid ja kujutlusvõime. Oiates pani naine värisevad peopesad jooksva vee alla. Veel natuke vett higisel näol tuli ainult kasuks.

      “Preili Kendle, vabandage mind?”

      Selle sügava, esmapilgul mesise hääle peale kerkis Tamaral süda kurku. Juuksed põskedel rippumas, keeras ta end näoga ruumi ainsat sissepääsu täitva mehekuju poole. Peopesa musta kleidi tuksleva pihaosa alla surutud, neelatas naine ja sai kõnevõime tagasi. “Jumal küll, te ehmatasite mind poolsurnuks!”

      Üks tume kulm kergitatud, kiskus laisk naeratus tema külalise suunurka ülespoole. “Ma palun vabandust. Kui te siia lipsasite ja nii kauaks jäite, hakkasin muretsema, et läksite ära.” Ideaalselt õmmeldud pintsaku all kerkis mehe märkimisväärselt lai rind. “Ma olen Armand De Luca. Marco vend.”

      Ammu kadunud vend, parandas naine vaikides, ehkki oli selge, et neil polnud midagi ühist ei käitumises ega välimuses. Ja ehkki ka Marci silmad olid sinised, oli tema pilk usaldav, samal ajal kui selle mehe oma jättis, noh, peaaegu kiskjaliku mulje. Võib-olla polnudki see nii üllatav, arvestades seda, mida naine tema kasvatusest teadis. Range lapsepõlv, mille üle valitses liiga auahne isa, lisaks veel ema puudumine. Naisel võis temast kahju olla, aga De Luca polnud mees, kes oleks haletsemist vajanud. Halastamatu intelligents ja kuulus sarm, mida temast nüüdki tajutavate lainetena uhkas, andsid sellest piisavat tunnistust.

      Tamara tõmbas värsket õhku kopsudesse ning suutis kraani kinni keerates viisakalt naeratada. “Marc rääkis teist.”

      Mees naeratas. “Mul on hea meel. Lootsin, et saan teiega nüüd rääkida.”

      Ta hoidis Tamara pilku, tema ilme oli sõbralik, kuid mõjus ja mingi võõras impulsiivne osa naisest sundis teda noogutama ja nõustuma. Aga pikem vestlus ei tulnud kõne allagi. Vähemalt mitte täna. Mitte praegu, kui ta oli valmis kokku kukkuma. Kui naise maailm oli tema ümber sama hästi kui kokku varisenud.

      Tamara tõmbas kroomitud hoidikust paberit, et käsi kuivatada. “Päev on olnud väsitav, kuid ma olen kindel, et teistele meeldiks teiega Marcist rääkida.”

      “Preili Kendle, mul pole palju aega. Ma soovin ainult teiega rääkida.”

      Naine viskas paberinutsaku prügikasti, tema naeratus oli nüüd pingutatud ja uudishimulik. “See kõlab üsna kurjakuulutavalt.”

      “Marco ütles, et te olete nutikas.”

      Naise süda ei jätnud lööki vahele mitte ainult mehe sõnade, vaid ka tema uuriva, analüüsiva pilgu pärast, mis oleks nagu püüdnud tema kõige väärtuslikumat saladust teada saada. Nagu oleks mees kuidagi aimanud uudist, mida naine polnud veel päris valmis temaga jagama.

      Naine võttis jahedal ilmel peeglilaualt oma käekoti ja pani selle rihma üle õla. Ausalt öeldes hirmutas mees teda, aga olgu ta neetud, kui laseb mehel sellest aimu saada.

      Tamara vastas mehe pilgule. “Te ei paista seda tüüpi, kes mingeid mänge mängiks. Rääkige, milles asi?”

      Mees silmitses naist tükk aega ja astus ukseava viltustest varjudest ruumi eredasse kunstvalgusse. Tema kõrgesse laupa lõikus juustepiiri kolmnurk. Tugeva kangekaelse lõua kohal piirasid kindlameelsed vaod mehelikku, kuid samas kaunilt vormitud suud. Armand De Luca polnud lihtsalt kena välimusega. Temas oli toorest loomalikku magnetismi, mida tema täiuslikkuseni lihvitud käitumine vaevu peita suutis. See oli lausa ohtlik.

      Mehe lõual tuksles soon. “Te olete rase,” mainis ta, “kannate Marco last.”

      Mehe avaldus lõi naise hingetuks nagu hoop kõhtu. Tema põlved ähvardasid nõtkuda, kui küsimused tema mõtteid ründasid. Hommikused iiveldushood olid tavaliseks saanud, aga rasedust polnud veel näha. Kas De Lucal oli kristallkuul?

      Tamara tõmbas silmad pilukile. “Kuidas te seda teate? Ma ütlesin Marcile kõigest tund enne õnnetust.”

      Mehe neutraalne ilme ei muutunud. “Ta helistas, et uudisest rääkida. Meie taaskohtumisest saati hoidis mu noorem vend aeg-ajalt sidet.”

      Tamara ei teadnud meeste minevikust suurt midagi peale selle, et nende vanemad olid lahku läinud, kui poisid alles üsna väikesed olid. Marc polnud kunagi rääkinud, miks ema ära minnes tema kaasa võttis, aga Armandi maha jättis, või miks täiskasvanud vennad polnud suhelnud kuni isa surmani üle aasta tagasi. Marc ei meelisklenud kunagi minevikus, veel üks põhjus, miks naine teda austas. Emotsionaalne pagas, luukered kapis... see kiskus inimest alla ja süvendas kahtlusi, kui sellele liiga sageli mõelda.

      Kuid täna oli Marci minevik oleviku kätte saanud samal ajal, kui Tamara tulevik kasvas turvaliselt ja hoituna tema sees.

      Emauhkus kergitas naise lõuga. “Jah, ma olen rase. Aga pole mingit põhjust mind niimoodi üles otsida. Ma ei kavatse riigist lahkuda.”

      “Mina kavatsen. Mu lend Beijingi väljub paari tunni pärast. Ma olen kaks nädalat ära.”

      Tamara sundis end viisakalt naeratama. “Siis räägime kahe nädala pärast.”

      Lauset lõpetades tekkis naisel üks mõte. Miski ei hoidnud teda Sydneys kinni. Võib-olla kartis mees, et naine kaob ega hooli sellest, kas mees näeb last, oma väikest vennapoega või -tütart. Viimane, mida naine tahtis, oli lõigata mees lapse elust ära nii, nagu ta oli kord Marci elust ära lõigatud. Tamara teadis, kui laastavad sellised eraldamised võisid olla.

      Naise suurim soov oli anda oma lapsele õnnelik, tasakaalus kodu. See tähendas ühel päeval abielu mehega, kes armastab neid mõlemaid ja keda tema vastu armastab, mitte lihtsalt kui sõpra, vaid nii nagu naine peaks oma meest armastama. Lähemas tulevikus oleks tema lapse huvides, kui siiski võimalikult paljud perekonnaliikmed tema elus osalevad.

      Naise ilme muutus pehmemaks. “Kuulge, kui te külaskäikude pärast muret tunnete, pole selleks põhjust. Ma tahan, et mu laps oma onu tunneks. Perekond on oluline.” Tamara kõhkles, kuid tunnistas siis: “Tähtsam kui miski muu.”

      Kurd mehe kulmude vahel pehmenes veidi, ehkki miski muu temas ei paistnud muutuvat. “Preili Kendle, palun andke mulle viis minutit, siit kaugemal.”

      Tume toon mehe hääles, naist läbistav värin...

      Tamara polnud varem kindel, aga need paar viimast sekundit oli ta tundnud seda sama kindlalt nagu tema kuklal kerkivad karvad. Midagi oli väga valesti.

      Tamara süda hakkas aeglasemalt lööma ja tagus siis rinnus. Kas oli mõni pärilik haigus, millest ta pidi teadma? Epilepsia, allergiad, südamehaigus... mõni probleem, mis vajas kohest tähelepanu?

      Tamara kõri sulgus klimbi ümber ning tema pea särises kuumast ja külmast. “Olgu see ükskõik mis, kui see puudutab last, keda ma kannan, tahan teada.” Ta neelatas raskelt. “Ja ma tahan kohe teada.”

      Suur päevitunud käsi mehe küljel tõmbus rusikasse, enne kui ta end sirgu ajas ja aeglaselt naise juurde astus, kuni naise meeled olid mehe kuumast puitu meenutavast lõhnast segi ja ta ei pääsenud mehe otsusekindla pilgu eest.

      “Preili Kendle, see puudutab last, samuti meid mõlemaid.” De Luca ajas oma laiad õlad sirgu. “Ma tahan teiega abielluda.”

      Viisteist minutit hiljem istus Armand, üks käsi varjulise pargipingi seljatoel, hämmeldunud Tamara Kendle kõrval. Hoolimata soolasest tuulehoost, mis juuksed tema põselt lendu tõstis, oli naise nägu valgem kui tema õrna kätte surutud plastist joogitops. Lõug rippu, vaatas ta lainete lõputut voogamist, mis paari meetri kaugusel rannal murdusid ja taandusid.

      Loomulikult oli ta veel šokis. Kui mees oma pommuudisena mõjuva ettepaneku