Mürgiõpetus. Maria V. Snyder

vappuma. Kui vappumine lakkas, naaldusin seinale ja rõõmustasin, et viibin oma toa põrandal, mitte vangikongis. Maa-alustes urgastes olid voodid kättesaamatu luksus.

      Üritasin jõudu kokku võttes tõusta, tuvastasin laterna asukoha ja süütasin tule. Minu näol oli kuivanud okse. Läbi ligunenud särk ja püksid haisesid jäledalt. Minu kehavedelikud olid põrandale loigu moodustanud.

      Margg hoolitses minu eest hästi, mõtlesin irooniliselt. Vähemalt oli tal praktilist meelt. Kui ta oleks mu voodisse paigutanud, siis olnuks madrats rikutud.

      Tänasin õnne, et olin mürgituse üle elanud ja öösel ärganud. Suutmata kauem rokaseid vormirõivaid kanda, suundusin pesuruumi poole.

      Tagasiteel oma tuppa kuulsin koridoris hääli. Kustutasin kiiresti laterna ja piilusin ümber nurga. Minu ukse ees seisis kaks sõdurit. Nende laterna valgel paistsid selgesti rohelise- ja mustakirjud vormirõivad – Brazelli värvid.

      4. peatükk

      “Võib-olla peaksime kontrollima, ega ta surnud ole?” tegi üks Brazelli sõduritest ettepaneku. Ta tõstis laterna, et minu toa ust valgustada ja tema laetud relv kolises liigutuse taktis.

      “Ei. Majapidajanna käib teda igal hommikul vaatamas ja annab talle mingit rohtu. Varsti saame nagunii teada. Pealegi seal haiseb.” Teine sõdur lehvitas nina ees käega.

      “Jah, kui hais meid iiveldama ei aja, siis tema oksest läbi ligunenud vormirõivaste ärakiskumine teeks seda kindlasti. Ehkki...” Laternat hoidev sõdur puudutas vööl rippuvaid käeraudu. “Me võiksime ta pesuruumi lohistada, puhtaks pesta ja pisut vallatleda, enne kui ta hinge heidab.”

      “Ei, meid võidakse näha. Kui ta jääb elama, siis on meil ohtralt aega tema riideid ära kiskuda. See on nagu kingipaki avamine, mis on tema ärkveloleku ajal märksa põnevam,” irvitas sõdur, mispeale mõlemad mehed puhkesid naerma.

      Nad liikusid mööda koridori edasi ja kadusid vaateväljalt. Toetusin seinale ja juurdlesin, kas nähtu oli tõeline või olid mul endiselt paranoilised luulud. Peas oli tunne, nagu oleksin liiga kaua veeloigus ligunenud. Mind vaevasid peapööritus ja iiveldustunne.

      Ootasin veel tükk aega pärast sõdurite lahkumist, enne kui söandasin oma tuppa naasta. Lükkasin ukse pärani lahti ja valgustasin laternaga kõiki toanurki ning voodialust. Mind tervitas ainult vänge lehk. Avasin kõõksudes aknaluugid ja ahmisin jahedat värsket õhku.

      Heitsin pilgu põrandal vedelevale vastikule loigule. Mul polnud vähimatki tahtmist seda ära koristada, kuid teadsin, et ei suudaks nii jubeda haisu sees ealeski magada. Pärast koristusvahendite hankimist õnnestus mul põrand puhtaks küürida, ilma et oleksin kordagi minestanud. Aeg-ajalt pidin vaid iiveldusega võitlemiseks pausi tegema.

      Heitsin rampväsinuna voodisse. See oli muhklik. Vähkresin teki all, lootes mugavamat asendit leida. Mis saab siis, kui Brazelli sõdurid tagasi tulevad? Voodis magades olnuksin kerge märklaud. Et olin enda puhtaks kasinud, siis poleks neil enam vaja mind pesuruumi lohistada. Tuba haises puhastusvahendite järele ja ma olin unustanud tooli ukselingi alla lükata.

      Nägin vaimusilmas ennast abitult voodi külge aheldatuna ja sõdureid mind aeglaselt lahti riietamas ning ootusärevalt minu hirmu nautimas.

      Mulle tundus, et toa seinad muutusid paksemaks ja hakkasid tuksuma. Sööstsin koridori, kartes, et Brazelli sõdurid luusivad ukse taga. Ent koridor oli pime ja tühi.

      Kui üritasin tuppa naasta, oli tunne, nagu surunuks keegi mulle padja näkku. Ma ei suutnud üle läve astuda. Minu tuba oli lõks. Ma ei teadnud, kas see oli Kalli joomisest tingitud paranoia või kaine arvestus. Seisin otsustusvõimetult koridoris, kuni mu kõht hakkas korisema. Näljast kannustatuna läksin süüa otsima.

      Lootsin, et köögis pole kedagi, kuid märkasin oma suureks pahameeleks, et ahjude juures askeldas pomisedes valgetes rõivastes pikk mees, kelle särgi rinnaesisel oli kaks musta rombi. Tema vasak jalg ei paindunud hästi. Üritasin minema hiilida, kuid jäin talle vahele.

      “Kas sa otsid mind?” küsis mees.

      “Ei,” vastasin ma. “Otsin... midagi söödavat.” Ajasin pea kuklasse, et tema nägu näha.

      Mees kortsutas kulmu, viis keharaskuse tervele jalale ja takseeris minu riideid. Leidsin, et ta on koka kohta liiga kõhn, aga ta kandis sobivaid vormirõivaid ja keegi peale koka ei saanud nii vara ärkvel olla. Helepruunid silmad ja lühikesed pruunid juuksed muutsid ta omamoodi nägusaks. Nuputasin, kas see ongi Dilana austaja Rand, kellest Margg oli rääkinud.

      “Ole lahke.” Mees osutas kahele auravale leivapätsile. “Tänu sinule võitsin nädala palgaraha.”

      “Kuidas palun?” küsisin ma ja lõikasin endale suure viilaka. “Kuidas sa said tänu minule raha võita?”

      “Sa oled uus degusteerija, eks?”

      Noogutasin.

      “Kõik teavad, et Valek andis sulle Kallist. Vedasin nädala palga peale kihla, et jääd elama.” Mees vakatas viivuks ja võttis ahjust veel kolm leivapätsi. “See oli muidugi riskantne, sest sa oled kõige pisem ja kõhnem degusteerija, kes meil on olnud. Enamik, kaasa arvatud Margg, tegi panuse selle peale, et heidad hinge.”

      Kokk tuhnis veidi kapis. “Säh.” Ta ulatas mulle võid. “Teen sulle pannkooke.” Ta otsis riiulitelt maitseaineid ja segas neist taina kokku.

      “Kui palju degusteerijaid teil on olnud?” küsisin võileivasuutäite vahel. Üksinduses töötamine ei paistnud kokale sobivat. Ta nautis meelsasti minu seltsi.

      Käed pidevas liikumises, vastas ta: “Komandör Ambrose’i valitsemisajal viis tükki. Valek jumaldab mürke. Ta on paljud komandöri vaenlased ära mürgitanud ja armastab aeg-ajalt trikitada. Tead küll, paneb degusteerijaid proovile, veendumaks, et nood pole laisaks muutunud.”

      Mul jooksid koka sõnade peale hirmuvärinad üle selja. Tundus, nagu oleksin vedelaks muutunud ja suurde tainakaussi valgunud. Nagu koostisainete segu, mida segatakse, sõtkutakse ja tarvitatakse ära. Kui kokk taina kuumale pannile valas, sisises minu veri koos pannkookidega.

      “Vaene Oscove ei meeldinud Valekile absoluutselt. Valek pani teda nii tihti proovile, et Oscove ei pidanud survele vastu. “Ametlikuks” surmapõhjuseks märgiti enesetapp, kuid mina arvan, et Valek tappis ta ise.”

      Hoplaa! Jälgisin, kuidas kokk vilunud randmeliigutusega kooke pööras. Minu lihased värisesid pruunistuvate kookide särinaga ühes taktis.

      Ja mina muretsesin Brazelli pärast, kuigi piisanuks ühest valesammust Valeki suhtes ja... hoplaa. Oleksingi kutu. Kindlasti oli tal paar mürki varuks, juhuks, kui tal tekib tahtmine degusteerija välja vahetada. Kiikasin üle õla ja kujutlesin Valekit kööki sisenemas, et minu hommikusööki mürgitada. Ma ei võinud isegi vestlusaldis kokaga lobiseda, ilma et mulle oleks meelde tuletatud, et potentsiaalselt mürgitatud toidu maitsmine pole ainuke oht, mis minu uue tööga kaasneb.

      Kokk ulatas mulle taldrikutäie pannkooke, võttis ahjust veel kolm leivapätsi ja tõstis nende asemele uue taina. Et tulikuumad pannkoogid olid minu jaoks haruldus, siis pistsin need hoolimata mürgeldavast kõhust kiiruga nahka.

      “Oscove oli mu sõber. Ta oli komandöri parim degusteerija. Oscove tuli pärast igat hommikusööki minu juurde kööki ja aitas mul uusi retsepte välja mõelda. Pean menüüd põnevana hoidma, et komandör ei hakkaks uut kokka otsima. Mõistad, mida ma sellega öelda tahan?”

      Noogutasin ja pühkisin lõualt võid.

      Kokk sirutas käe. “Mina olen Rand.”

      Surusin tema kätt. “Yelena.”

      Teel Valeki kabinetti tegin vahepeatuse lahtise akna juures. Lossi idaküljel jõudis päike parajasti Hingedemägede tippu. Taevas sarnanes pisut rikutud maalilõuendiga, millele väike laps on kogemata vett ajanud. Lasin silmadel looduse värvidemängu nautida ja hingasin värsket õhku. Kogu ümbrus õitses ja jahe