Võtke mind kaasa. Кэтрин Райан Хайд

tema selja taga.

      „Tere hommikust, Seth,“ ütles August.

      „Kuidas te teate, et mu nimi on Seth?“

      „Kuulsin eile su isa sind nii hüüdmas.“

      „Oh. Nii see on. Ja see on...“

      „Henry,“ lausus August. „Kuulsin, kuidas sina teda eile selle nimega kutsusid.“

      „Oh. Kutsusin või?“

      „Mida ma saan teie heaks teha, poisid?“

      „Vabandust, et teid tülitame. Söör. Loodan, et me ei sega teid. Kui nii on, siis öelge ja me läheme kohe minema. Me poleks koputanud, kui oleksime arvanud, et magate. Me nägime, kuidas aknakatted üles tõmmati. Niisiis teadsime, et olete ärkvel. Loodan, et sellest pole tüli. Asi on selles, et... Henry... mu vend... ja mina, me lihtsalt mõtlesime... võib-olla saaksime tolle koeraga mängida? Tasuta. Me ei palu seda mingi viie taala pärast. Meile lihtsalt meeldis too koer. Ja me arvame, et meie meeldisime talle ka.“

      „Ma tean kindlasti, et te meeldisite temale ka,“ lausus August. „Vaadake teda!“

      Ta tegi ukse rohkem lahti, nii et poisid nägid Woodyt tagajalgadel sitsimas – esikäpad olid tõstetud ja sibasid õhus – ning üles-alla hüppamas. Jah. Ta hüppas ainult tagajalgadel istudes üles-alla. Woody oli pooleldi tsirkusekoer. Woody oskas seda teha.

      Henry tõi kuuldavale heleda kilke, mille August tundis alles hiljem ära kui eleva naeru.

      „Ta teeb seda hästi,“ märkis Seth. „Kuidas ta end tagajalgadel nii hästi tasakaalus hoiab?“

      „Tal on lihtsalt selleks sobiv kehaehitus, arvan ma. Ta võib üle terve toa tagajalgadel kõndida.“

      „Me tahaksime kindlasti mingil ajal näha, kuidas ta oma trikke teeb.“

      „Muidugi. Võib-olla siis, kui te ta tagasi toote.“

      Sethi nägu lõi särama ja alles siis mõistis August, et poiss oli oodanud jaatavat või eitavat vastust ning olnud ebakindlusest tekkinud taaga all pinges.

      „Nii et me võime ta platsile mängima viia?“

      „Kindel see.“

      August tegi ukse Woodyle laialt lahti ja andis talle lihtsa „mine nüüd“-loa. Koer trügis uksest välja ja kargles poiste ümber ringi ning hüppas üles ja toetas käpad nende peale ja limpsis Henry nägu, milleni ta ulatus suurt hüpet tehes.

      „Mulle meeldib, kuidas tema üks kõrv on pruun ja muidu on ta üleni valge,“ lausus Seth.

      „Jah,“ nõustus August. „Mulle meeldib see ka tema juures.“

      „Kui kaua me teda väljas võime hoida?“

      „Noh... Teate mis. Jääge sinna, kus ma teid näen, ja kui ma tahan mingil põhjusel teda tagasi, siis annan teile teada.“

      „Hüva, aitäh,“ ütles Seth, vaevu suutes laia naeratust varjata.

      „Ühel tingimusel siiski,“ teatas August.

      Poiss vajus näost ära ja taganes, justkui oleks teda löödud.

      „Ei midagi hullu,“ lausus August. „Ma tahan vaid, et sa ütleksid mulle, kuidas sa ta kinni püüdsid.“

      „Ah see,“ sõnas Seth ja vabanes pingest. Ja ta väljanägemine muutus pisut uhkeldavaks. „Ma kasutasin mõistust.“

      „Nii sa ütlesid. Aga tegelikult sa ei rääkinud mulle, kuidas.“

      „Olgu. Vaadake. Ma märkasin, kuidas iga kord, kui teda kinni võtma läksime, ta jooksu pani. Isegi kui astuda sammuke tema poole. Isegi kui ainult liigutada. Kui ma aga olin paigal või vaatasin teises suunas, tuli ta lähemale. Nii et olin nutikas ja istusin maha ning keerasin talle selja ja teesklesin, et ei taha temaga üldse mingit tegemist teha. Ja ta kõndis lihtsalt minu juurde ja ronis mulle sülle. Aga ärge muretsege, sest me jooksutasime teda ikka päris tublisti, enne kui selle peale tulin. Ma ei taha, et te muretseksite, et ei saanud midagi oma viie dollari eest.“

      „Ma ei muretsenudki,“ lausus August. „Lõbutsege nüüd kolmekesi!“

      August istus ülemisel metallastmel umbes pool tundi, jalad alumisel astmel, küünarnukid põlvedele toetatud, jõi kohvi ja jälgis neid mängimas. Ning ootas, et tunneks valu. Ent seda ei tekkinud. Ta püüdis seda tunnetada. Torkis seda. Küsis, kus see end peidab. Võib-olla oli asi selles, et nüüd tunneb ta neid poisse ja nad on tema pojast nii erinevad. Võib-olla oli asi selles, et ta peaaegu soovis valu tagasi ja see oli otsustanud teha Augusti soovile täpselt vastupidist.

      Ilm oli tõesti ilus, jahedavõitu ja täiesti tuuletu. Kauge mäe kohal kõrguv taevas kumas ikka veel ähmaselt koidulõpupunasena. August kuulis vastu maad lohisevat kõndi, pööras pead ja nägi Wesi lähenemas, pea veidi longus.

      „Hommikust,“ sõnas August. „Kui ikka veel tassi kohvi tahate, siis pole selleks liiga hilja.“

      „Oh. Tänan, aga ma jõin hommikusöögi kõrvale. Andke andeks, et teil eile õhtul asjata oodata lasin.“

      „Teie otsus. Teie olite see, kes rääkida tahtis.“

      „Ma otsustasin...“ Ja siis jäi ta jutt soiku ning ta seisis kohutavalt kaua vaikides, vaadates üksisilmi kaugusse, justkui oleks vastus horisondil kirjas. „See oli rumal mõte,“ lausus Wes lõpuks. „Te oleksite arvanud, et ma olen hull.“

      August kaalus kuuldut hetke, siis otsustas, et tal pole aimugi, kuidas reageerida. Nüüd oli ta uudishimulik, ent tundus rumalusena utsitada kedagi rääkima mõttest, mis on pöörane isegi selle algatanud isiku meelest.

      Mõnda aega ei alustanud kumbki mees juttu.

      August vaatas üksiti Sethi, kes mängis eemal põllul. „Selles poisis on midagi... väga...“ Siis vakatas ta sekundiks või kaheks, sest otsis jõulisemalt sõnu. „Ontlikku. Selles poisis on midagi väga korralikku.“

      „Kelles? Sethis?“

      „Ma ei taha öelda, et väikemees pole ontlik. Ta lihtsalt pole mulle sõnagi öelnud, nii et ma ei tea. Aga Seth...“

      „Korralik... mis mõttes?“

      „Ma ei tea. Temas on midagi ausameelset.“

      Wes turtsatas. „Jah, selline on Seth küll. Ta ajab teid hulluks oma ausameelsusega. Ja kui aus veel teie peaksite tema arvates olema. Kas teil lapsi on?“

      „Mul oli poeg.“

      „Oli?“

      August ei vastanud. „Ärge pange tähele. Pole minu asi. Andestust.“

      Siis sai Wes jalad maast lahti ja suundus töökotta. August jõi kohvi lõpuni ja järgnes Wesile garaaži. Mehaanik sobras rinnuni ulatuva omaette seisva punase tööriistakapi sahtlites. Ta võttis kätte ja valis, korjas kokku tööriistu, mida näis enda arvates vajavat, seejärel ladus need tööpingile, enne kui jätkas järgmise sahtliga. Ta teadis, et August oli seal, nii palju oli aru saada. Kuid ta ei rääkinud ega pööranud isegi pead.

      „See... asi,“ sõnas August. „See, millest nagu hakkaksite rääkima, aga siis ei ütle seda välja. See, mida mina peaksin pööraseks. Eile kõlas see nii, nagu sel oleks mingi seos asjaoluga, kas ma ikka saan endale lubada Yellowstone’ini sõitmist. Kas mul oli õigus?“

      „Võimalik, et selles suunas küll,“ ütles Wes, katkestamata oma tööriistade valimist või pilku tõstmata.

      „Osutage siis mulle teene. Sel aastal Yellowstone’i minek on mulle väga oluline. Tähtsam, kui arvate. Tähtsam, kui keegi ilmselt mõista suudaks. Nii et kui teil tekib mõni mõte praeguse hetke ja selle aja vahel, kui ma jälle teele asun, siis olge hea ja tulge sellega lagedale. Laske mul otsustada, kas see on pöörane. Peagi pärast seda sõidan minema ja te ei näe mind enam kunagi,