Üleannetusi täis päev. Triloogia III raamat. Kasey Michaels

küsis Court ja rebis pilgu naisest, kes suundus baaripuki juurde nende lähedal, lahti. Kui ta poleks nii tsiviliseeritud, oleks Court mehe, kes ta kõrval istus, toolilt maha lükanud, et naine saaks tema asemele istuda. „Räägi mulle, nõbu. Kui ma sellele naisele abieluettepaneku teen, oleks hea, kui temast midagi teaksin.”

      Sam hoidis pead all ja varjas käega oma nägu. „See on Jade Sunshine. Jolie vanem õde. Ta töötab koos Teddyga Sunshine’i detektiivibüroos. Ta on eradetektiiv, Court. Sama hästi võiksid püüda okasseale külge lüüa. Usu mind, sa ei taha ennast temaga siduda.”

      Court vaikis mitu sekundit. „Ta on tõesti eradetektiiv? Mis sa arvad, kas ta on siin tööasjus? Vähemalt pole ta kõrgklassi prostituut. See oleks kõik ära rikkunud. Tead küll, tuleviku peale mõeldes, kui mõni meie laps oleks mult küsinud, kuidas ma nende emaga tutvusin.”

      „Kumb meist täna jõi? Court, anna mulle võtmed. Ma pole täna enam sõiduvormis, nii et magan parem sinu juures.”

      „Oi ei. Mul võivad selle sviidiga tänaseks plaanid olla. Ja usu mind, nõbu, sind need ei sisalda.”

      „Tahad Jade’i minu asemele?” Sam piilus käe varjust välja, et nõole oma muiet näidata. „Mul on viiskümmend dollarit kaasas, vean selle peale kihla, et seda juba ei juhtu.”

      „Mine registratuuri ja ütle, et ma käskisin sulle tuba leida. Ja kui sa meid tutvustada ei kavatse, siis lase nüüd jalga. Kui te kaks läbi ei saa, pole sust niikuinii kasu.”

      Sam libistas ennast ikka veel nägu peites pukilt maha. „Asi pole läbisaamises. Asi on selles, et ma tegin Joliele haiget või vähemalt niimoodi mõistab seda Jade. Tutvusta ennast eesnimega,” soovitas Sam. „Kui ta Becketi nime kuuleb, võid oma plaanidega jumalaga jätta.”

      Aga Court ei kuulanud nõbu enam peaaegu üldse, ta keskendus enda kõrval istuva keskealise mehe ja Jade Sunshine’i vestlusele.

      „Oled kindel, et ma ei või sulle jooki osta, kullake?” küsis seljaga Courti poole istuv mees. „Mingit päris jooki. Kes siis baaris ingveriõlut joob?”

      Jade segas limonaadi plastmassist pulgaga, nii et jää klõbises. „Mulle meeldib aeglaselt alustada ja siis edasi liikuda. Pealegi on minu töö juures kaine pea esmatähtis.”

      Courtile meeldis naise hääl. Üsna madal ja veidi kähe. Väga seksikas. Court oli kindel, et naine teab seda väga hästi. Naise kõrval istuv mees peaaegu ilastas.

      „Ja mis tööd sa teed, kullake?” küsis mees.

      Jade hoidis parema käega segamispulka ning pööras ennast baaripukil sättides ühe lõputuna näiva jala lühikese musta seeliku all graatsiliselt üle teise. Court oleks võinud vanduda, et kuuleb, kuidas naise siidsukad teineteise vastu libisevad.

      Naine sirutas teise käe ja libistas sõrme mehe lipsu vahele. „Arvasin, et ütlesin seda juba sulle, kallis. Teenistus. Ma teenindan inimesi. Kas ma peaksin sind teenindama? Ma tahaksin väga sind teenindada. Mis su nimi on, kullake?”

      Court langetas pea ja hingas aeglaselt välja. Miks ei olnud jääkuubikud ta oma klaasis ja igas teises klaasis juba sulanud?

      „Ma... ma olen Harvey,” pomises vaene mehike. „Kui... kui... me teineteist paremini tundma õppime, siis võiksid sa mulle oma nime öelda?”

      „Muidugi, kullake,” ütles Jade ja libistas käe mööda mehe reit oma põlvele. „Ma olen Lucy Lawless.”

      „Aga see on ju tolle näitleja nimi... Aa, jah muidugi. Sinu... töövaldkonnas... ei kasutatagi vist õigeid nimesid. Mina igatahes olen Harvey, vabandust.”

      „Ära vabanda, Harvey, kullake,” sosistas Jade ja nihutas oma niigi lühikest seelikut ülespoole. Ta teine käsi oli segamispulgast lahti lasknud ning lebas nüüd mehe pintsakurevääril. „Harvey on suurepärane nimi. Kuidas see edasi läheb?”

      Court nägi silmanurgast, et baarmen liigub nende suunas, ilmselt et prostituuti ära ajada. Court raputas kergelt pead.

      Harvey silmad olid Jade’i reiele lausa liimitud, kui naine sõrmed seelikuääre alt sisse libistas. „Hubbard... mu nimi on Harvey Hubbard. Kas sa võid seda ikka siin teha? Mul on üleval tuba ja...”

      Court märkas Jade’i seeliku alt paistvat mustast pitsist sukapaela ja tal jäi hing kinni. Samal hetkel haaras Jade teise käega mehe pintsakurevärrist ja tõmbas seda enda poole. Järgmisel hetkel oli ta millegi, mis nägi väga kohtukutse moodi välja, mehe sisetaskusse toppinud.

„Harvey Hubbard, kullake, oledki nüüd teenindatud¹,” ütles Jade ja tõusis püsti.

      Courti meelest polnud Harvey tundunud olevat kuigi kiire taibuga, kuid seekord reageeris ta üpris kiiresti.

      „Lipakas! Ma tapan su ära!” mõmises Harvey ähvardavalt, kui Jade selja pööras. Mees hüppas püsti ja haaras Jade’i õlast veidi enne seda, kui Court püsti tõusis ja käe mehe poole sirutas.

      Court poleks pidanud midagi tegema, tal oli niigi toimuva jälgimiseks suurepärane koht. Ta oleks võinud ettegi jääda, kui Jade’i vasak rusikas nagu nool läbi õhu vihises. See nägi välja nagu mingi judovõte.

      Harvey kukkus ümber nagu mahasaetud puu. Kui Court juhtunut hiljem Samile kirjeldas, nimetas ta seda liikuvaks poeesiaks, tõeliseks iluks.

      Court kergitas natuke vasakut kätt ja kaks baarmeni vedasid Harvey kiiresti hämarast baarist välja. Suurem osa baarisviibijaid oli oma tegemistega nii ametis, et polnud juhtunut märganudki.

      Court ja Jade jäid teineteisele otsa vaatama. Naine kallutas pea küljele, pilgutas korraks silmi ja jäi siis mehele otsa vahtima, just nagu Court talle otsa vahtis. Naine pidi seda tundma. Külgetõmmet, puhast füüsilist tõmmet nende vahel. Jade ei võpatanud ega jooksnud ära. Ta ainult kergitas lõuga ja vaatas edasi.

      Naine oli pikk, aga mees veel pikem. Nende kehad sobiksid kokku nagu sümfoonia. Kas Jade kuulis sedasama muusikat, mida Courtki?

      Naise silmad särasid, ta oli endaga rahul. Või pani mehe ülekavaldamine ta vere kiiremini voolama. Ilmselt oli tal vaja kogu seda kogunenud energiat kuidagi välja elada ja Court tundis, et hea võõrustajana on tema kohus naine baarist välja viia.

      „Tere,” ütles ta viimaks ja lükkas Harvey puki leti äärde tagasi. „Mina olen Court Becket, selle hotelli omanik.”

      Naise rind kerkis ja langes äsjase pingutuse tõttu ikka veel kiiresti. „Palju õnne. Ja te soovite, et ma teie hotellist lahkuksin?”

      „Ei. Ma olen üsna kindel, et soovin teiega abielluda. See tähendab, et peaksime teineteist ilmselt paremini tundma õppima. Võime teha seda siin või minu sviidis üleval. Sealt avaneb suurepärane vaade linna kõrghoonetele ja sealhulgas ka raekojale. Billy Pennil on jõuluvanamüts peas. Te peaksite seda nägema.”

      „See on pühaduseteotus, ja vaevalt küll.”

      „Kust te teate, te pole ju vaadanud. Ja esimese osa kohta, soovin küll. Tähendab, teiega abielluda. Soovite, ma laskun ühele põlvele? Mina olen kõigeks valmis.”

      Naine ei liigutanud ega vaadanud kõrvale. Court arvas, et naine uurib iga tolli temast ja salvestab kõik mällu.

      „Nägin, et Sam püüdis mind vältida. Eeldan, et olete tema sugulane.”

      Court astus sammu lähemale, püüdes mitte naise isiklikku ruumi tungida, kuid samas ta parfüümi lõhna tunda. „Olen tema nõbu. Ja teie olete Jolie õde. Oleme teineteise jaoks määratud. Teie ja mina. See aeg ja koht. Aga mitte Harvey.” Court ei naeratanud enam. „Mis iganes teile sobib, Jade Sunshine.”

      Midagi liigahtas naise kaunites šerrivärvi silmades. Kas ta otsustas midagi? Ületas midagi?

      Naise hääl muutus veel kähedamaks. Madalaks ja intiimseks. „See pole hea mõte, Court Becket.”

      „Mul on hullemaidki