Elumehe sundabielu. Maxine Sullivan

ei meeldinud, et ta sel moel sundseisu seati. Tavaliselt tegi seda tema ise. „Sellest on möödas viis aastat. Ilmselt olen lihtsalt unustanud.”

      Sasha vaatas mehele pikalt otsa. „Muidugi.” Nick jäigastus naise pilgu all, ent enne kui ta jõudis Sasha reaktsiooni analüüsida, pani see tassi käest. „Olgu. Ehk sa räägiksid nüüd, mida su isa palus edasi öelda. Ma pean tööle hakkama.”

      Kena.

      Ta pani tassi lauale, nõjatus diivani seljatoele ja silmitses naist uurivalt. Tal oli vaja Sasha reaktsiooni näha. „Tegelikult on see rohkem palve.”

      Sasha sile laup tõmbus kipra. „Ta tahab, et ma midagi teeksin?”

      „Jah.” Nick peatus, püüdes leida sõnu, mis olid terve öö ta peas ringi tiirutanud. „Kas ta rääkis sulle, et nad kavatsevad kolida emaga väiksemasse korterisse linnas?”

      Sasha pilgutas imestusest silmi. „Ei rääkinud.” Naise laup silenes. „Ah et sellepärast ta võttiski mind tööle. Ta kavatseb maja maha müüa.”

      „Ei kavatse. Ta tahab selle perekonda jätta. Ta tahab selle mulle anda.”

      Sasha silmis süttis tuli ja ta nägi veel kaunim välja. „Kui tore, Nick! See on imeline maja. Mulle on siin alati meeldinud.”

      Miski värahtas mehe sisemuses. „Võib-olla tahaksid siis siin elada.”

      Naise ind kustus. „Mida sa sellega tahad öelda? Et ma võiksin seda sinult rentida?”

      „Ma mõtlesin, et võiksid seda minuga jagada.”

      „S... sinuga jagada?” See kõlas peaaegu nagu piiksatus.

      „Isa tahab, et ma abielluksin sinuga, Sasha.”

      Naine hingas kiiresti sisse ja siis aeglaselt välja. „Püha jumal.”

      Täpselt Nicki enda tunne. Isa ultimaatum oli olnud üks väheseid kordi Nicki elus, kui tal oli tunne, et kindel pind tõmmatakse ta jalge alt. See tunne ei meeldinud talle mitte üks raas.

      „Aga miks?” küsis Sasha hetke pärast jahmunult.

      „Ta tahab maja mulle anda, et ma Valente nime edasi kannaksin, kuid ta teab, et ma ei kavatse veel paikseks jääda ning seadis mind valiku ette. Kui ma sinuga ei abiellu, annab ta maja Mattile.”

      Sasha vangutas pead. „Ei, see maja ei sobi Mattile. See sobib sulle.”

      Nick tundis soojalainet.

      „Aga Nick, ma ei saa aru, miks ta just mind sulle naiseks valis.”

      Mees kehitas õlgu. „Mingil põhjusel peab ta sind minu jaoks ideaalseks.”

      Naise pilk leebus. „Kas tõesti?” Kuid leebus kadus kohe ja Sasha hakkas ebamugavust tundes nihelema. „See on temast muidugi väga kena, kuid me mõlemad teame, et see on naeruväärne. Ma sattusin lihtsalt olema õigel hetkel käepärast.”

      „Tundub sedamoodi jah,” nõustus Nick, rõõmustades naise arukuse üle. Kõik laabub lihtsamalt, kui ta oli oodanud. Neil ei tarvitse näha vaeva kõigi nende emotsionaalsete jamadega, millega tuleb tegelda teistel abielupaaridel.

      „Ja mida sa kavatsed teha, Nick?”

      „Sinuga abielluda.”

      Sasha näost kadus veri, kuid naine kogus end kiiresti. „Kas tõesti?”

      Nick oli otsuse langetanud ega oodanud mingit vastupanu. „Isa suhtub sellesse surmtõsiselt, Sasha. Ta tahab, et selles majas elaks Valente ja ta soovib meie perekondade ühendamist.”

      Sasha raputas pead. „Ei, Nick.”

      „See ei meeldi mulle sugugi rohkem kui sinule. Ausalt, abielu polnud mul üldse plaanis. Mulle meeldib vallaliseelu.”

      „Minule niisamuti.”

      See üllatas meest. Enamik tema sõbrataridest, olid nad karjäärinaised või ei, olid soovinud midagi enamat kui seksuaalsuhet. Enamik tahtis abielu, kuigi väitsid vastupidist.

      „Võib-olla sa ei tea, aga mu isal oli poole aasta eest infarkt. Tõsi, kergekujuline,” kiirustas Nick naise ärevust nähes kinnitama. „Aga ta kardab, et sellele järgneb ulatuslikum ning muretseb, et pruugi mind enne seda abielus näha. Sellepärast ta selle plaaniga välja tuligi.”

      „Nick, mul on infarkti pärast väga kahju, aga ma ei saa seda teha.”

      Mehe suujoon tõmbus pingule. „Siis läheb mõis Mattile. Soovitan sul rõhuda oma kujundustöös moderniseerimisele.”

      Sasha krimpsutas nägu. „Räägi oma isaga, Nick. Äkki laseb ta sul kellegi teisega abielluda.”

      Kuid äkki ei tahtnud Nick ühtki teist naist. „Ma tunnen oma isa. Ta ei nõustu kellegagi peale sinu. Ta võib olla kohutavalt kangekaelne.”

      „Mina niisamuti.”

      „Sasha, kuule...”

      Naine hüppas püsti. „Nick, lõpeta.” Ta ajas end sirgu ning ta silmis oli otsusekindlus, mis oli end vahel juba neiueas reetnud. „Kui sa vastu ei ole, pean nüüd tööle minema.”

      Sasha kiirustas uksest välja. Ta kõrged kontsad klõbisesid puupõrandal läbi esiku köögi poole suundudes.

      Nick vajus uuesti diivanile ja mõtiskles juhtunu üle. Neid naisi, kes keelduksid temaga abiellumast, polnud just palju. Pagan, ta ei uskunud, et neid üldse oleks.

      Aga kui ta abiellub, siis just Sasha Blake’iga.

      Ta pidi lihtsalt leidma võimaluse, kuidas seda teoks teha.

      Nick muigas süngelt. Asju ajada oskasid kõik Valented suurepäraselt.