Tüdruk, kes peab surema. David Lagercrantz

Camilla või Kira, nagu ta end nüüd nimetas, istus autojuhi ja ihukaitsjatega limusiinis ja vaatas oma pikki sääri. Tal oli seljas must Diori kleit ja jalas punased kõrge kontsaga Gucci kingad, kaelas säras siniseid välke heites Oppenheimeri teemant.

      Ta oli vapustavalt ilus, keegi ei teadnud seda temast endast paremini ja sageli jäi ta viivuks autosse istuma nagu praegugi. Talle meeldis kõike ette kujutada: kuidas mehed tema sisse astudes võpatavad, kuidas paljud ei suuda jõllitamist lõpetada ega isegi suud kinni panna. Kogemusest teadis ta, et vaid mõned üksikud julgevad talle komplimente teha ja silma vaadata. Kira unistas alati sellest, kuidas ta särab nii nagu ei keegi teine, ta pani silmad kinni ja kuulas katusele trummeldavat vihma. Siis vaatas ta läbi toonitud klaaside välja. Tänaval polnud midagi erilist näha.

      Vaid käputäis mehi ja naisi külmetasid vihmavarjude all, neid vist ei huvitanudki, kes autost välja astub, ja ärritunult pööras ta pilgu restorani poole. Külalised lõid klaase kokku ja vestlesid, eemal väikesel laval mängisid viiuldajad ja tšellist, ja seal, issand jumal küll, ilmus nähtavale seasilmade ja paksu kõhuga Kuznetsov. Kuznetsov oli narr, Kiral tekkis tahtmine välja minna ja mehele vastu kõrvu anda.

      Aga tal tuli säilitada rahu ja kuningannalik sära, mitte silmapilgukski ei tohi ta paljastada, et viimasel ajal on ta otsekui mõõtmatusse kuristikku kukkunud ja raevutsenud selle üle, et neil pole ikka veel õnnestunud tema õde leida. Ta uskus, et pärast õe aadressi avastamist ja ta tuvastamist läheb see kiiresti. Kuid Lisbeth jäi kadunuks ja isegi Kira kontaktid GRU-s – isegi mitte Galinov – ei suutnud teda leida. Nad teadsid, et Kuznetsovi trollivabriku ja teiste Kiraga seotud objektide vastu pandi toime keerukaid häkkerirünnakuid. Aga polnud teada, millised neist olid Lisbethi, millised aga teiste häkkerite kätetöö. Ainult üks oli kindel: see peab lõppema. Kiral on lõpuks ometi vaja rahu saada.

      Kaugemalt kostis müristamist. Politseiauto sõitis mööda, Kira võttis peegli ja naeratas endale otsekui jõudu kogudes. Siis tõstis ta uuesti pilgu, nägi Kuznetsovi nihelemas ja oma kikilipsu ning kraed näppimas. Idioot oli närvis, hea seegi. Ta tahtis, et mees higistaks ja väriseks ega räägiks oma kohutavaid nalju.

      „Nüüd,” ütles ta ja vaatas, kuidas autojuht Sergei välja astus ja tagaukse avas.

      Ihukaitsjad läksid välja. Ta viivitas veidi, kontrollis, kas Sergei on vihmavarju lahti teinud. Siis sirutas ta jala välja, lootis nagu tavaliselt kuulda kedagi ohkamas, õhku ahmimas. Kuid midagi polnud kuulda peale vihma, keelpillimuusika ja häältesumina, ta otsustas olla külm ja jahe, pea püsti hoida, silmanurgast nägi ta, kuidas Kuznetsov ootusärevusest ja rahutusest särama lõi ja käed tervituseks laiali sirutas, kuid ta tundis samas ka midagi muud: kogu kehast läbi tungivat ehedat ja teravat hirmu.

      Paremale jääva maja seina ääres toimus midagi arusaamatut, ta heitis pilgu sinnapoole ja nägi lähenemas tumedat kuju, käsi jaki all, ta tahtis midagi oma ihukaitsjatele karjuda või lihtsalt maha viskuda. Selle asemel tardus ta aga täielikult keskendudes paigale, justkui võiks vähimgi ettevaatamatu liigutus talle elu maksta, ja võib-olla taipas ta juba siis, kes see oli, ehkki ta aimas esialgu vaid kontuure, lähenevat varju.

      Midagi selle kuju liikumises, sihikindlates sammudes tekitas Kiras kohutava eelaimuse ja enne kui ta jõudis oma mõtte lõpuni mõelda, mõistis ta, et lõpp on ligidal.

      4. peatükk

      15. august

      KAS NEIL OLI üldse olnud võimalust kuidagi teineteisele lähemale saada? Saada millekski muuks peale vaenlaste? Võib-olla polnudki see kõigest hoolimata täiesti mõeldamatu. Mingil ajal ühendas neid vähemalt üks asi: viha isa, Aleksander Zalatšenko vastu ja hirm, et isa nende ema Agneta tapab.

      Õed elasid tol ajal Stockholmis, Lundagatani korteri tillukeses toas, ja kui isa viina ja tubaka järele haisedes sinna saabus, ema magamistuppa rebis ja teda seal vägistas, kuulsid nad iga karjet, lööki ja ärevat hingetõmmet. Mõnikord haarasid Lisbeth ja Camilla teineteisel kätest kinni, paremat lohutust neil ju polnud, kuid siiski ... nad jagasid seda õõva, kaitsetust. Ent ka see võeti neilt ära.

      Kui nad olid kaksteist, läks asi hullemaks. Mitte ainult vägivald, vaid ka selle sagedus. Zalatšenko elas periooditi nende juures, mõnikord vägistas ta Agnetat igal õhtul. Ka õdedevahelistes suhetes toimus muudatus, mis algul oli muidugi üsna märkamatu, aga mida võis aimata Camilla erutatud pilgust, kõnnakusse tekkinud uutmoodi nõtkusest, kui ta isale uksele vastu läks, ja siis saabuski murdepunkt.

      Täpselt siis, kui lahingud muutusid elu ja surma küsimuseks, valisid nad sõjas erinevad pooled, pärast seda polnud enam mingit leppimisvõimalust, pärast seda, kui Agneta läbi pekstuna ja pöördumatu ajukahjustusega köögipõrandal lamas, Lisbeth Zalatšenko pihta Molotovi kokteili viskas ja vaatas, kuidas mees oma Mercedese esiistmel põles. Pärast seda oli kõik elu või surma küsimus. Sellest alates oli minevik vaid tiksuv pomm ja nüüd, tükk aega hiljem, kui Lisbeth Salander Tverskoil välja ilmus, tormas kogu Lundagatanil veedetud aeg välgusähvatustena silme eest läbi.

      Ta oli siin, nüüd ja praegu. Ta nägi täpselt, millisest positsioonist tuleb tulistada ja kuidas pärast seda põgeneda. Aga ta mäletas rohkem, kui algul taipas, ning liikus vaid aeglaselt, väga aeglaselt edasi. Alles siis, kui kõrgete kontsade ja musta kleidiga Camilla punasele vaibale astus, kiirendas Lisbeth sammu, hoides endiselt sõnagi lausumata ettepoole kummargile.

      Restoranist kostis keelpillimuusikat ja klaaside kõlinat, vihma sadas lakkamatult. See langes tihedate piiskadena tänavale, politseiauto sõitis mööda, Lisbeth vaatas autot ja ihukaitsjate rida ja mõtles, millal nad teda uuesti märkavad. Kas enne või pärast seda, kui ta on tulistanud? Seda oli võimatu öelda, kindlat ei olnud midagi. Ent praegu oli veel aega. Ilm oli hämar ja udune, Camilla tõmbas kõigi tähelepanu endale.

      Camilla sädeles nagu alati, Kuznetsovi silmad lõid särama täpselt samamoodi nagu kunagi ammu kooliõues poiste silmad. Camilla suutis elu hetkeks peatada. See võime oli talle juba sündides kaasa antud ja Lisbeth pani tähele, kuidas õde edasi astus, kuidas Kuznetsov selja sirgu ajas ja käed tervituseks närviliselt laiali sirutas, ja kuidas uksele lähemal seisnud külalised uudishimulikult summa kogunesid. Aga täpselt samal silmapilgul kostis tänavalt hääl, mida Lisbeth oli tegelikult kogu aeg oodanud: „Там, посмотрите.” „Vaadake, seal,” üks ihukaitsjatest – heledate juuste ja lameda ninaga mees – heitis tema poole pilgu, ja pärast seda ei saanud enam kõhelda.

      Ta asetas käe oma Berettale kabuuris, teda valdas samasugune jäine külmus nagu siis, kui ta bensiiniga täidetud piimapaki oma isa pihta viskas, ja jõudis näha, kuidas Camilla hirmust paigale tardus, kuidas vähemalt kolm ihukaitsjat relvade järele haarasid ja teda ainiti vahtima jäid, ta arvas, et tegutseb välkkiirelt ja halastamatult.

      Ometi tabas teda järsku kummaline halvatus, algul ei saanud ta aru, miks. Ta tundis vaid, kuidas mingi uus vari lapsepõlvest temast üle libiseb, ja taipas siis, et on võimaluse käest lasknud. Vähe sellest, ta seisis kaitsetult terve rea vaenlaste ees, põgenemisteed polnud enam olemas.

      CAMILLA EI MÄRGANUD mingit kõhklust. Ta kuulis vaid oma karjatust, nägi teiste võpatamist ja relvade haaramist. Ometi oli ta veendunud, et on juba hilja, iga hetk võivad kuulid ta rinna puruks rebida. Kuid rünnakut ei järgnenud, ta jõudis uksest sisse tormata ja Kuznetsovi selja taha varjuda, mõne hetke jooksul ei kuulnud ta midagi muud peale oma raske hingamise ja teiste sagimise enda ümber.

      Kulus veidi aega, enne kui ta taipas, et ta mitte üksnes ei jäänud ellu, vaid olukord oli tema kasuks kaldumas. Tema elu ei olnud enam ohus. Ohus oli too tume kuju, kelle nägu ta ikka veel ei näinud. Kuju langetas pea ja kontrollis midagi oma mobiilis, kuid see lihtsalt pidi olema Lisbeth. Camilla tundis kõris tukslevat vihkamist ja verejanu, pöörast soovi näha seda kuju piinlemas ja suremas, ja veel üks kord libistas ta pilgu üle suure segaduse.

      Asi oli parem, kui ta oleks julgenud loota. Teda ümbritsesid kuulikindlates vestides ihukaitsjad, Lisbeth seisis aga üksi kõnniteel, mitmed relvatorud tema poole suunatud. See oli lausa fantastiline, vaieldamatult. Camilla tahtis seda hetke pikemaks venitada,