Tüdruk, kes peab surema. David Lagercrantz

saabumist oodates vaatasid nad vormitu sulejope taskud läbi. Nad leidsid sealt peotäie vorstiputkadest pärit läbipaistvaid pabereid, metallraha, kahekümnekroonise paberraha ja Hornsgatani bürootarvete kaupluse kviitungi, kuid mitte ühtegi isikuttõendavat dokumenti.

      Sellest hoolimata arvasid nad, et mehe isiku peaks saama kergesti kindlaks teha. Tal olid silmatorkavad eritunnused. Kuid see oletus oli ekslik nagu paljud teisedki. Solna kohtumeditsiinilaboris, kus toimus lahkamine, tehti mehe hammastest röntgenipildid. Need pildid ega ka sõrmejäljed ei andnud üheski registris otsimise järel mingit tulemust, pärast seda, kui kohtuarst Fredrika Nyman saatis proovid NFC-sse – riiklikku kesklaborisse –, kontrollis ta üle ka mõned mehe püksitaskust leitud kortsunud paberile kirjutatud telefoninumbrid, kuigi see ei kuulunud sugugi tema tööülesannete hulka.

      Üks numbritest oli ajakirjas Millennium töötava Mikael Blomkvisti oma, algul ei mõelnud Fredrika Nyman selle peale pikemalt. Aga õhtul, pärast suurt riidu ühe oma teismelise tütrega, tuli talle meelde, et ainuüksi viimase aasta jooksul on ta lahanud kolm surnukeha, mis hiljem nimetuna maha maeti, ta vandus endamisi niihästi selle kui ka kõige muu pärast.

      Ta oli nelikümmend üheksa aastat vana ja kahe lapse üksikhooldaja, teda vaevasid seljavalud, unetus ja tunne, et kõik on mõttetu; ilma igasuguse erilise põhjuseta võttis ta telefoni ja helistas Mikael Blomkvistile.

      TELEFON HAKKAS SURISEMA. Tundmatu number, Mikael ei pööranud sellele tähelepanu. Ta oli äsja oma korterist välja astunud ja läks mööda Hornsgatanit ilma kindla sihita Slusseni ja vanalinna poole. Tal olid jalas hallid linased püksid, seljas triikimata teksasärk, tükk aega hulkus ta tänavatel, kuni lõpuks Österlånggatani ühes välikohvikus istet võttis ja Guinnessi tellis.

      Kell oli seitse õhtul. Oli veel soe, Skeppsholmenilt kostis naeru ja plaksutamist, Mikael vaatas sinist taevast ja tundis merelt puhuvat pehmet tuult, ta püüdis endale kinnitada, et elu pole sugugi halb. See ei tahtnud hästi õnnestuda, ka paar õlut ei parandanud asja, lõpuks pomises ta midagi endamisi, maksis arve ja läks koju, et tööd jätkata või telekat vaadata või krimkat lugeda ja kõik ära unustada.

      Kuid seejärel muutis ta taas meelt ja läks ootamatu tuju ajel Mosebacke ning Fiskargatani poole. Fiskargatan 9 oli Lisbeth Salanderi aadress, tal polnud suuremaid lootusi, et naine võiks kodus olla. Pärast oma vana eestkostja Holger Palmgreni matust oli Lisbeth mööda Euroopat reisinud ja ainult vahel harva Mikaeli meilidele ning SMS-idele vastanud. Ometi otsustas ta hea õnne peale ukse taha minna, läks väljakult algavast trepist üles ja jäi üllatunult vastasmaja vaatama. Maja sein oli kaetud uue suure grafitijoonistusega. Aga ta ei jäänud seda pikemalt uurima, ehkki pilt oli täis igasuguseid sürrealistlikke detaile, muu hulgas oli seal kujutatud näiteks ka šotiruudulistes pükstes väikest naljakat meest, kes paljajalu rohelise metroorongi katusel seisis.

      Ta vajutas uksekoodi, astus lifti ja jäi end peeglis vaatama. Kuumast ja päikeselisest suvest peegelpilt aimu ei andnud. Nägu oli kahvatu, silmad auku vajunud, ta mõtles taas börsikrahhi peale, mille kallal ta terve juulikuu oli töötanud. See oli tähtis lugu, selles polnud kahtlustki, krahhi põhjuseks polnud üksnes ülehindamised ja suureks puhutud ootused, vaid ka häkkerirünnakud ning desinformatsioonikampaaniad. Ent nüüd tegeles selle looga iga vähegi arvestatav uuriv ajakirjanik, ja ehkki Mikael oli nii mõndagi avastanud – muu hulgas näiteks ka jälile saanud, milline Venemaa trollivabrik kõige hullemaid valesid levitas –, tundus talle ometi, et kõik tulevad ka ilma tema panuseta suurepäraselt toime. Arvatavasti peaks ta lihtsalt puhkust võtma, veidi tervisespordiga tegelema ja võib-olla ka Erika eest paremini hoolt kandma, kuna too oli parajasti Gregerist lahku minemas.

      Lift jäi seisma, ta lükkas võreukse lahti, astus välja ja tajus veelgi selgemalt, et külaskäik on asjatu. Lisbeth on kindlasti ära sõitnud ega hooli temast. Järgmisel hetkel muutus ta murelikuks. Korteri uks oli pärani lahti, ühe hetkega jõudis talle kohale, et tegelikult on ta terve suve kartnud Lisbethi vaenlaste väljailmumist, ta tormas hallootades esikusse ja tundis värvi ning puhastusvahendite lõhna.

      Kaugemale ta ei jõudnud. Kostis samme. Keegi ähkis tema selja taga trepil, ta pööras järsult ringi ja nägi kahte sinistes tunkedes meest. Mehed tassisid mingit suurt eset, Mikael oli nii närvis, et ei suutnud argist või normaalset vaatepilti ratsionaalselt tõlgendada.

      „Millega te siin tegelete?” küsis ta.

      „Mis sa ise arvad?”

      Paistis, nagu tassiksid kolimismehed sinist diivanit, see oli uhke disainmööbel, ja Mikael teadis kindlalt, et Lisbethi ei huvita ei disainmööbel ega sisustamine, ta oli juba midagi ütlemas, kui korterist kostis naisehääl. Hetkeks pidas ta seda Lisbethi hääleks ja lõi näost särama.

      Aga loomulikult oli see vaid soovmõtlemine. Hääl polnud Lisbethi omaga üldse sarnane.

      „Oo, milline kõrge külaline. Millest mulle selline au?”

      Mikael pööras ringi, lävel seisis umbes neljakümneaastane pikk mustanahaline naine ja silmitses teda pilkavalt. Naisel olid jalas teksased ja seljas elegantne hall pluus. Juuksed olid patsidesse põimitud, viltused silmad sädelesid ja Mikael sattus veelgi enam segadusse. Kas naine oli talle kuidagi tuttav?

      „Ei, ei,” pomises ta. „Ma lihtsalt ...”

      „Sa lihtsalt ...”

      „Sattusin valele korrusele.”

      „Kas sa siis ei teadnud, et noor daam müüs oma kodu maha?”

      Ei, Mikael ei teadnud seda, ta tundis end ebamugavalt, eriti sellepärast, et naine naeratas endiselt, ja talle oli peaaegu kergenduseks, kui too hoopis kolimismeeste poole pöördus ja jälgis, et diivanit vastu uksepiita ei löödaks, seejärel kadus naine taas korterisse. Mikael oleks tahtnud siit jalga lasta ja kuuldu üle järele mõelda. Ta oleks tahtnud veel mõne Guinnessi juua. Kuid selle asemel seisis ta nagu tardunult paigal ja heitis pilgu postiluugile. Nüüd oli seal kirjas nimi „Linder”. Kes, kurat, on Linder? Ta toksis nime oma mobiili ja ekraanile ilmus naise pilt.

      Kadi Linder, psühholoog ja elukutseline juhatuste liige, Mikael mõtles naise ja selle vähese üle, mis tema kohta äsja ekraanile ilmus, kuid ennekõike mõtles ta Lisbethi peale, tal õnnestus end vaevalt koguda, kui Kadi Linder uuesti uksele ilmus, seekord võis tema näost lisaks pilkele välja lugeda ka imestust. Naine lõhnas kergelt parfüümi järele, ta oli habras, peenikeste randmete ja väljatungivate rangluudega.

      „Räägi välja. Kas eksisid tõepoolest korrusega?”

      „Ma jätan sellele küsimusele vastamata,” vastas Mikael ja taipas otsekohe oma viga.

      Kuid ta mõistis naise naeratuse järgi, et too oli tema põiklemise läbi näinud, selle, et ta püüdis võimalikult lihtsalt pääseda. Miski ei sunniks teda paljastama, et Lisbeth elas selles korteris väljamõeldud nime all, ükskõik, mida Kadi Linder ka teab või ei tea.

      „See ei vähenda minu uudishimu,” ütles naine.

      Mikael naeris – justkui oleks see kõik vaid naeruväärne eraeluline detail.

      „Nii et sa ei tulnud siia minu kohta midagi uurima?” jätkas naine. „See korter maksis ikka omajagu.”

      „Kui sa pole just hobusel pead maha raiunud ja seda kellegi voodisse sokutanud, jätan ma sind hea meelega rahule.”

      „Ma ei mäleta tegelikult kõiki läbirääkimiste üksikasju. Aga ma ei usu, et seda oleks juhtunud.”

      „Tore. Sel juhul õnn kaasa,” vastas Mikael teeseldud kergusega ja mõtles koos parajasti korterist välja astuvate kolimismeestega minema minna.

      Kuid Kadi Linder tahtis nähtavasti pikemalt vestelda, ta näppis närviliselt oma pluusi ja patse, ja Mikael taipas, et see, mida ta oli tõlgendanud ärritava enesekindlusena, on tegelikult hoopis midagi muud varjav fassaad.

      „Kas sa tunned teda?” küsis naine.

      „Keda?”

      „Teda,