Äratundmishirm. Lea Jaanimaa

Читать онлайн.
Название Äratundmishirm
Автор произведения Lea Jaanimaa
Жанр Контркультура
Серия
Издательство Контркультура
Год выпуска 0
isbn 9789949019090



Скачать книгу

tehtud ja selleks päevaks hakkasid kohustused lõppema. Joonas oli heas tujus, Meelikalgi polnud ilus mossitada. Muie tuli suunurka, sest linnavalitsusest saadeti nad koos projektiga korra tagurpidi tagasi ka. Sissesõidutee oli ununenud joonistamata. Joonas seletas siirusest pakataval näol siis ametnikule, et teed pole vaja. Autot iial ei osta, perenaine loodusesõbralik inimene ja talle meeldib just selline napp killustikukiht, kust murukamar õrnalt läbi kasvab. Rääkis seda nii usutavalt, et ametnik lubas lausa puhkepäeval läbi sõita ja see imetee üle vaadata.

      Meelika tõstis jala üle põlve, hakkas seelikut allapoole sikutama, ent sõrmusekivi jäi suka külge kinni ja silmad hakkasid sirinal jooksma.

      „Mis sa neist sukkadest nüüd retsid, kohe võtad nad ära nagunii,ˮ õiendas Joonas.

      „Miks ma nad ära võtma pean, talv alles hakkas, või tuleb kohe suvi?ˮ

      „Suve ei tule, saun tuleb. Sa ju ise ka niheled juba ootuses. Tead, tahaks ükspäev minna kusagile spaasse, lasta end mudida. Värska on selline lahe koht, kus saaks mineraalvees liguneda. Täielik Baden-Baden, mõtle kui super oleks laiselda.ˮ Ka Joonas vajas lõõgastumist nagu teised lihast ja luust inimesed.

      „Jah, ja enne ostaksime puhvetist pudeli Värska vett joogiks kaasa,ˮ ironiseeris Meelika.

      „Midagi me ei osta. Laseme kraanist ja võtame vaaditäie koju kaasa ka, kui vaja,ˮ oli Joonasel oma seisukoht.

      Meelika hakkas luksudes naerma, sest kujutas ette, kuidas nad Värskast tagasi sõidavad, tohutult suur vaat Joonase auto katusele seotud ja kindlasti virnastab Joonas kohalikust poest leitud odavat ehitusmaterjali kastide kaupa salongi. Kunagi nägi ta mööblimaja parklas, kuidas terve perekond akende kaudu autosse ronis. Pereisa oli äsjaostetud madratsi nii osavalt auto katusele sidunud, et läbi avatud akende olid kinni köidetud ka autouksed. Joonase soovil rääkis Meelika, mis talle nalja tegi. Joonas mühatas:

      „Mul oli Iirimaal juhus, kus oleksid autouksed kindlasti kinni pidanud olema, aga unustasin lukustada ja jama oligi käes.ˮ

      „Vargad viisid maki ära või oli midagi väärtuslikku veel?ˮ uuris Meelika.

      „Ei olnud seal mingeid vargaid. Käisin sõpradega pubis, väsisin ära ja tahtsin ööbimiskohta minna, aga võti ühine ja sõprade käes. Läksin siis tagasi pubisse – need juba kurat teab kuhu edasi läinud. Keerasin end autosse magama. Ärkasin öösel selle peale, et kaks gardat, Iiri politseinikku, sikutasid mind autost välja. Toppisid mendibussi ja sõidutasid käed raudus paarikümne kilomeetri taha jaoskonda. Raiped pinnisid mind mitu tundi. Lõpuks hakkasin nõudma, et mulle mu kong kätte näidataks. Need šaakalid tulid mulle oma arust jubedalt vastu ja transportisid mu autoni tagasi.ˮ

      „No siis läks ju hästi.ˮ

      „Looda sa, koostasid väärteo protokolli. Viskasin selle pahna kõrvaltänava põõsasse. Järgmise päeva õhtul leidsin need sirgeks silutuna klaasipuhastaja vahelt. Tõprad!ˮ

      Meelikale tegi mehe viha nalja, aga ta hoidis end vaos. Joonas keeras auto kaubanduskeskuse parklasse. Lõpetanud sõidu, ringutas ta raginal ja haigutas kätt suu ette panemata, lõi siis kahte kätt kokku ja teatas:

      „Nüüd ostame söögid-joogid kaasa ja läheme paneme sauna käbedalt küdema!ˮ Joonas seletas veel mõnda aega, kus ja kuidas nad hakkavad tähistama pingelangust:

      „Võtame bensujaamast puid, kütame su abikorteris sauna soojaks ja tunneme end mõnusalt nagu ema süles…ˮ Õnneks ei rääkinud Joonas põrutamisest ja lülitas telefonigi välja, et täielikult puhata.

      Meelikal oli sel päeval seljas purpurpunane aluspesu, ta jättis selle saunalavale minnes selga, ei tahtnud alasti olla. Joonas vaatas hindavalt teda ja pesu pruunil naiseihul. Jäi tulemusega ilmselt rahule.

      Meelika istus seal saunalaval täpselt sama vastumeelselt kui kohustuslikel pubiüritustel. Ta kirus ennast ja oma ligimesearmastust. Maksab ta ju peatselt algava ehitustöö eest suurt raha. Kui veel arvutada, kui kallilt tal see raha pangaintressi tõttu käes on, ei peaks ta tänutäheks koolutama ega koogutama kellegi ees. Joonas peaks talle peale maksma, et saab uue objekti ilma pingutuseta eelmisele ehitisele kohe sappa. Pole tööseisakuid ega muret, kuidas tegevuseta töömehi hinges hoida. Seda hirmu ta ilmselt ei tundnud, et need tüübid Soome pagevad, sest kes neid sinna ikka tahab.

      Meelika oli just suud paotamas, tahtes Joonasele selgeks teha, et peale tema seisukoha on olemas veel ka Meelika seisukoht, kui mees tal tugevalt randmest kinni haaras.

      „Aitab siin laval istumisest, tule lähme!ˮ näitas Joonas joonelt magamistoa poole. End lavalt alla hüpatades suudles mees Meelika varbaid. Meelika hakkas protesteerima:

      „Ei-ei! Pea nüüd hoogu, püsi siin laval edasi. Kuidas sulle öeldagi, noh… juba rahvatarkus ütleb, et ühtegi meest ei saa enda tarvis tööle rakendada, kui ta on su kätte saanud…ˮ

      Joonas takseeris punast pesu, kõverdas huuli ja mühatas:

      „Mis? Päevad on või?ˮ

      Joonas ei käinud pesuski, toppis riidesse ja haaras autovõtmed. Läinud ta oligi.

      See oli ääretult vastik lahkumine. Meelika ei saanudki mehele selgitada, miks ta saunaga nõustus, samuti jäid õhku rippuma tänusõnad, mis Meelika öelda plaanis.

      „Kuidas sa oskad kõik ära rikkuda?ˮ küsis ta mehelt mõttes.

      „Muidugi oskad, sa oled ju sassis kodanik! ˮ

      Meelika riietus heatujuliselt, sest see kunagi temale paisatud etteheide: „Sassis kodanik oled või?ˮ oli nii naljakas ja sobis ütleja enda kohta ideaalselt.

      – 22 -

      Kodus vaatas Meelika valgeid langevaid lumehelbeid ega mõistnud, kuidas oli suvest nii kiiresti talv saanud. Sügis oli vahelt ära jäänud. Sellised need meie aastaajad on – suve asemel sügis, talve asemel sügis, päris sügise asemel vahel ilusad talveilmad.

      Lund muudkui sadas. Meelikal oli paari nädala pärast sünnipäev tulemas. Kuidas see aeg suvest talve küll nii märkamatult jõudis? Seda imestas ta juba mitmendat korda lühikese aja jooksul.

      Meelika sünnipäevapeod olid alati rahvarohked. Polnud vahet, kas oli juubel või mitte. Joonase korterit ta rohkem ei vajanud ja helistas talle. Andis teada, et ei müü oma korterit enne, kui maja valmis. Pank annab laenu juurde.

      „Aga kus sa oma banketti plaanid siis pidada, kui minu pinna välja soovitad rentida?ˮ polnud Joonas päri.

      „Mis banketti?ˮ ei taibanud Meelika.

      „Sünnipäeva ikka.ˮ

      „Kuidas sa mu sünnipäevast tead?ˮ

      „Su passist tegin ju linnavalitsusse koopia, udupea. Mul on silmad ka olemas. Mitu inimest plaanid kutsuda? Tean ette valmistada. Ega need vaprad ja ilusad saa persekil põrandal istuda,ˮ oli Joonas juba korraldamas. „Tulen sulle kohe järele, pane end valmis. Vaatame, mis vaja – kaks pead on ikka kaks pead.ˮ

      „No kolm pead ikka sel juhul,ˮ tahtis Meelika vaimukas olla.

      „No nii väga kohe kisub sind selle kolmanda peaga tutvuma.ˮ

      „Ma rääkisin vanasõnatarkusest,ˮ kaitses Meelika end.

      „Vaat jah, kus tuli välja vanake, kes vanasõnadega rääkima hakanud,ˮ sõnas Joonas ja pani telefoni kinni. Ju hakkas sõitma Meelika juurde, et siis pead kokku panna. Koos vaadatigi korterit sellise pilguga, et seal maha pidada üks suurem pidu.

      „Tead, Joonas, mida see korter mulle meenutab?ˮ küsis Meelika. „Morgi.ˮ

      „Sassis kodanik oled või?ˮ paukus Joonas seda kuuldes. „Surnukuurid on ikka palju väiksemad.ˮ

      Meelika jättis mainimata, et selle nimega kutsub ta mõttes ütlejat ennast.

      „Ma pidasin silmas sisekujundust. Need tumedad seinad ei meeldi mulle. Kohe alguses häirisid,ˮ selgitas Meelika.

      „Need mererohelised seinad kujundas muideks selle ala spetsialist ja võttis sittakanti palju raha