Üksinda paaris. Fil

l

      Üksinda paaris

      fil alustas loome tööga 1996 aastal, olles ise siis 14 aastane. Esimesed aastad kirjutas ta vaid luuletusi, kuid aasta-aastalt hakkas aina enam sulge proovima ka lühijuttude valdkonnas. Tänaseks on tema sulest lisaks kahele luulekogu ilmunud ka interneti jututubades toimuvat matkiv ilukirjanduslik teos: “Ära mind unusta”. Veel on ta kirjutanud ligi 20 lühijuttu.

      Illustratsioonid: Annika Lainela

      Kaane foto: Viktoria Reiman

      Toimetaja: Terje Heinmets

      Autori eriline tänu:

      Kätlin ja Ranno Aassalu

      Trükikoda Rebellis AS

      ISBN 978-9949-9493-1-1

      e-ISBN 9789949685493

      © Kõik õigused kaitstud

      Kirjastus Hea Tegu

      Pärnu, 2013

      www.teehead.ee

      Esimene kohting

      Reinul oli nädalavahetuseks planeeritud esimene pimekohting. Neiu, kelle pärast noormees oli valmis ennast lausa teise Eesti otsa transportima, oli juba ammune tuttav virtuaalmaailmast. Mitme aasta pikkune suhtlus viis ühel hetkel maheda flirdini, see omakorda lõppes sooviga õppida teineteist ka reaalses elus tundma. Tunded, mis olid küll virtuaalsest maailmast tingitud, kasvasid nii Reinu kui Jaanika hinges. Mõlemal hakkas süda alati kiiremini põksuma, kui üks nägi teist MSN-i sisse logimas või märgati uut saadetud sõnumit. Kogu suhtlus ja elu näis nii idülliline, nagu oleks unistuste paar kokku saanud. Paraku seda kõike vaid virtuaalses maailmas. Esialgu.

      Jaanika ja Rein olid eelnevalt kokku leppinud, et Rein sõidab oma sõbra Oliveriga Pärnusse. Oliveril oli mingeid töö asju ajada ja kuna määratud sõidupäev tundus noortele sobivat, siis oligi lihtsamast lihtsam vaid õiget aega oodata ning kokkulepitud ajal kindlas kohas olla.

      Sõbrad hakkasid Pärnu poole liikuma igaks juhuks kenakese ajavaruga. Kummalgi polnud tahtmist hiljaks jääda. Jaanika ei saanud sel ööl eriti magada. Miski nagu kriipis järjepidevalt hinge ning ei lasknud rahulikult uinuda. Emotsioonid ja ootusärevus olid teinud oma töö. Ometi oli magamata öö muutnud neiu sedavõrd uniseks, et hommikul, mil oli aeg end sättima hakata, tikkus uni vägisi peale. Olukorra lahendas Reinu kõne. Viimane mõtles, kui oli poolele teele jõudnud, et annab igaks juhuks teada ja uurib, millega kaunitar ka tegeleb.

      Pärnusse jõudes, sõideti kõigepealt bussijaama juurde. Oliver läks kohe edasi oma asju ajama ja kokkuleppe kohaselt pidi ta hiljem noortega liituma. Rein kargas auto pealt maha, võttis oma seljakoti, viskas selle selga ning jäi kella silmitsema. Igasuguse loogika reeglite järgi oli noormehel oma 15 minutit aega hetkeni, mil tema igatsetud kaaslane saabuma peaks.

      Jaanika ehmatas Reinu tehtud kõne peale üles. Ühtäkki nii hirmutav ja ka ehmatav telefonihelin pani piigat mõtlema telefoni heli vahetuse peale. Kuid sama kiirelt, kui see mõte talle pähe tuli, ta sealt ka kadus. Hetkel oli palju olulisem end ilusaks meikida ja siis kiiremas korras kesklinna minna, et seal oma virtuaalse silmarõõmuga reaalselt kohtuda.

      Neiu viskas endale selga üsnagi avara dekolteega süsimusta pluusi, millele oli nabast veidi kõrgemale roosade pärlitega süda tikitud. Jalga läksid tavalised teksapüksid ning mustad, küllaltki kõrge kontsaga kingad. Jope selga ja oligi minek.

      Rein jäi ennist bussijaama juurde seisma. Ajaliselt just kiiret ei olnud, kuid peagi muutus ärevusest kärsitu noormehe jaoks paigal seismine peaaegu võimatuks. Nõnda ta hakkaski, nagu närviline vanamees, jalalt jalale tammudes edasi-tagasi liikuma. Ise samal ajal pilguga taga otsides kaunitari, kes iga hetk peaks saabuma. Piiga jäi aga oma sättimisega pisut ajahätta, mistõttu nüüd veidi hilines. Kui iga sekundiga kiirenes Reinu samm ja kasvas kärsitus, siis samasuguse tempoga suurenes neiu kiirus, kes teda ootava noormehe poole peaaegu joostes tormas.

      Jaanika jõudis Reinu juurde vaid mõneminutilise hilinemisega. Sellest hoolimata tegi noormees väikese märkuse. Pooleldi pedantlik Rein ei üritanudki esmamulje loomise hetkel libekeelne sell olla. Ta oli lihtsalt tema ise.

      Enda poole jooksvat neidu märgates, lõpetas Rein oma edasi-tagasi tammumise ning jäi seisma. Ta silmitses õhetavat piigat tõsisel, kuid mittemidagiütleval ilmel. Ometi ajas noormees oma käed laiali, et saabuvat näitsikut kallistusega vastu võtta. Suure kiirustamisega oli aga neiu end piisavalt elevile ajanud, et ise ka ära unustada, kellega, kus ja miks üldse kokku saama peab. Seda ta siiski veel teadis, et kellegagi kusagil kohtuma peab. Sellisest mõttelõnga puudumisest oli ilmselt tingitud ka Jaanika arusaamatust täis pilk, nähes enda ees võõrast noort meest käed laiali lihtsalt niisama seismas. Jaanika oleks julmalt noormehest mööda vantsinud, kui viimane ei oleks talle vahetus läheduses “Tere, Jaanika!“ öelnud.

      Neiu peas toimus kiire selginemine. Äratundmisrõõm sai peagi ka eelnevast kohmetusest jagu ning noored võisid rahulikult teineteist emmata. Pärast nii-öelda kohustuslikku kallistamist otsustati ühiselt veidi Pärnu tänavatel jalutada, et siis pisikese ringiga lõpuks veekeskusesse jõuda.

      Esialgu oli jutustamist palju. Mõlemad pajatasid oma viimaste päevade tegemistest. Jaanika oli alles hiljuti Reinust mõeldes nii hajameelseks muutunud, et koolist koju minnes ei suutnud enam korralikult ühte jalga teise ette tõsta, mistõttu ta koperdas ja prantsatas siruli kõnniteele maha. Sellest ka sinikas kusagil vasaku kannika peal, mida piiga lubas hiljem soovi korral näidata. Rein oli aga Jaanikast mõeldes töö juures unistama jäänud nii, et unustas töö tegemise ära ning lasi, oma mugaval toolil kinnisilmi istudes, fantaasial lennata.

      Sujuvalt läks teema üle Jaanika kooli lõpetamise ja tema edasiste plaanide peale. Siin ei saanud Rein mitte mainimata jätta, et ootab Jaanikat Tallinnasse kõrgkooli, et siis oleks ühtlasi võimalus alustada ka kooselu. Sellele vihjele Jaanika ei reageerinud.

      Järgnes pikem vaikus. Jalutati teineteise kõrval, hoides siiski distantsi. Kumbki ei julgenud ja ega vist väga tahtnudki teisel käest haarata, kartes järgmise sammuga tekitada liigseid probleeme. Ometi liiguti üksmeelselt eelnevalt kokkulepitud hoone suunas.

      Kui noored veekeskuse juurde jõudsid, jäi Rein hetkeks seisma, viskas kiire pilgu kellale ning vaatas seejärel küsivalt oma kaaslasele otsa. Midagi nagu oleks puudu või valesti, kuid noormees ei suutnud seda hetkeemotsiooni kuidagi sõnadesse panna. Seepärast jäigi ta mõtlikult vaid neiule otsa vaatama.

      Mõni hetk hiljem pakkus Rein, et võiks siiski enne veidi ka bowlingut mängida. Aja venitamise mõte seisnes faktis, et lähiajal pidi ka Oliver oma töö asjadega ühele poole saama ja ehk siis on nii-öelda seltsis segasem ja lõbusam vees möllata. Jaanika oli kuidagi kummalises meeleolus. Tal oli lihtsalt kõigest ükskõik.

      Sel momendil tekkis noorte vahel esimene vaikusehetk. Kumbki oli omas mõttemaailmas ning ei olnud kaugeltki mitte pühendunud oma kaaslasele. Selline suhtumine tundus aga mõlemale sobivat. Nii saidki noored teineteist häirimata oma mõtteid mõelda. Kui tagasihoidlikuks jäänud Rein mõtles järjepidevalt Oliverist, et kas see ikka jõuab enne, kui nad vette lähevad, siis Jaanika seevastu püüdis mõistatada, mis toimub. Ühest küljest kohtus neiu noormehega, kes tema tähelepanu virtuaalses maailmas juba ammu oli võitnud, seega peaks edasi arenev suhe vaid vormistamise küsimus olema. Samas ei tekkinud tal külma ja ükskõikse suhtumisega mehehakatise vastu vähemaidki tundeid.

      „Miks sa nii vagur oled?“ ei suutnud neiu lõpuks enam oma uudishimule vastu panna. See „lõpuks“ oli vahetult pärast jalatsite vahetust bowlingusaalis. Rein, kes oli just kükitanud, et endale sobivaid bowlingupalle välja valida, kukkus sellist ootamatut küsimust kuuldes sõna otseses mõttes tagumiku peale maha. Pisikesest kohmetusest üle saades, ajas noormees end siiski püsti. Jalgadele tõustes, jäi ta mõtlikult Jaanikale vägagi lähedale seisma. Nende vahele oleks võinud vabalt paberilehe seisma panna. Ometi ei puudutanud nad teineteist kordagi. Pärast pikemat vaikust pööras Rein sõnagi lausumata oma pilgu eemale. Järgmisel hetkel haaras noormees pallist ning asus mängima mängu, milleks sai siia saali ju tuldudki.

      Esimene mäng mängiti vaikuses. Õhus oli tunda meeletut elektrit. Mõlemad justkui ootasid, mil teine plahvatab, et siis rahulikus ja sõbralikus õhkkonnas