Külm maa. Ann Cleeves

noogutas. „Kuidas sa just selle majani jõudsid? Mina ei leidnud märkigi, et seda oleks kuskil välja üüritud.”

      „Vana Magnus Tait rääkis mulle.”

      Toas jäi vaikseks, kuni Sandy suu avas. Ta hääl kõlas pehmelt. „Kas sa seda kuulsid, et Magnus on surnud?”

      Taas vaikushetk, enne kui Craig vastas. „Ei, aga tal oli mu eelmise puhkuse lõpus insult ja ema rääkis, et ta ei saanud sellest päriselt terveks. Nii et ma ei imesta. Aga ma jään meie jutuajamistest puudust tundma.”

      „Magnust parajasti maeti, kui maalihe tuli,” ütles Sandy. „Tead isegi, et Tain on just surnuaia kohal künkanõlval.”

      „Vaene vanamees.”

      „Kas te olite sõbrad?” päris Perez.

      „Ma arvan, et mõnes mõttes jah. Kui ma viimati kodus käisin, siis nägin, kuidas ta oli hädas lammaste niitmisega, ja pakkusin abi. Ta oli vana. Veel tugev, aga artriit oli sõrmedesse ja randmetesse tunginud ning see töö oli talle raske. Mina jälle olin poisina vanaisal abiks olnud. Tal oli Nibonis talu.” Väike vaikushetk, mil Craig näis meenutavat õnnelikke aegu. „Niitmise ajal ei kõnelnud Magnus palju, aga kutsus pärast tuppa ja pakkus napsi. Seal oli kõik vist nii nagu saja aasta eest. Mul oli tunne, nagu oleks ajamasinasse sattunud. Ja siis hakkas ta oma möödunud aegade lugusid rääkima. Vapustav. Täpselt nagu mu vanaisa, kui ta veel elus oli. Minu ema-isa nende asjade vastu huvi ei tunne. Nendel on iga paari aasta tagant uut kööki vaja ja suvel Hispaaniasse puhkama sõita. Raha, et särada, ägedat autot.” Craig pidas taas vahet. „Nii et mõnikord tegin haagi ja astusin õhtul Magnuse juurest läbi. Võtsin pudeli kaasa. Ta uuris mu töö kohta välismaal ja siis pärast paari napsi hakkas oma lugudega pihta.”

      „Ja tema ütles, et Taini saab ehk üürida?” Perez pööras selja lennuraja poole ja nõjatus lauale, mille ääres Sandy ja Craig istusid.

      „Ta oli samast põlvkonnast kui Minnie Laurenson, kes seal enne elas. Ma mäletan teda. Alati mustas, kongus nina peas, nii et ta nägi välja nagu ronk. Paistis juba minu poisipõlves igivana. Ta suri üsna hiljuti. Shetlandil tal sugulasi ei olnud. Abielus ta ei olnud. Tain jäi pärast tema surma tühjaks. Magnus rääkis, et selle päris keegi õetütar. Või midagi sellist. Vist oli nõo laps. Sa tead ju küll, Jimmy, kuidas šetlandlastega on. Me kõik oleme sugulased, kui piisavalt sügavale kaevata. Ühesõnaga, see naine elas Ameerikas ja Magnus ütles, et võib-olla laseb ta mul seal elada. Magnus sai aru, et kodus on mul ebamugav ja ma vajan oma tuba. „Mina elasin liiga kaua ema juures,” ütles ta mulle. „Mehel peab ikka oma maja olema.””

      „Kas Magnus andis sulle omaniku aadressi?”

      „Jah, Minnie oli selle talle kuskile üles kirjutanud. Paistab, et Minnie ei usaldanud advokaate. Ta palus Magnust, et too kirjutaks tema surma korral Ameerikasse sellele naisele ja teataks, et Tain kuulub talle. Magnus tegigi nii ja nad hoidsid sestpeale ühendust.”

      Kas naine oli sellepärast Shetlandil? mõtles Perez. Kuna ta teadis, et Magnus on suremas,ja tahtis temaga kohtuda, enne kui on hilja. Ja võib-olla oli tal kavas siis tema matustele minna. Kuid kirikusse ta ei jõudnud, sest ta tapeti.

      „Mis ta nimi oli?”

      „Ta nimetas ennast Sandyks. Ma ei tea, mille lühend see on. Sandy Sechrest, nii on tema nimi. Helistasin talle ja küsisin, kas ma võin majas elada. Ütlesin, et korrastan seda natuke tema jaoks, nii et maja oleks vähemalt elamiskõlblik, kui ta ükskord tuleb. Tema vastas, et kui olen valmis seda tegema, siis ta minu käest üüriraha ei küsi. Maksku ma ainult kinni küte, mis ma kulutan. Mina jälle ei olnud pakkunud seda tööd mingi tasu pärast. Aga ma tüdinen kiiresti. Ja kui mul on igav, siis ma kipun tegutsema.” Ja ta pillas Sandy suunas taas kerge irve.

      „Kas sa temaga üldse kohtusid?”

      Craig raputas pead. „Ta rääkis ikka, kuidas ta kohale tuleb, aga lõpuks tuli midagi vahele. Mu meelest tööasjad.”

      „Mis tööd ta tegi?”

      „Ta oli kirjastaja. New Yorgis.”

      „Aga tema fotot nägid kunagi?” küsis Perez ja küsimus tulenes sellest, et ta püüdis tahtejõuga ühitada oma kujutluste mustasilmset naist New Yorgi kirjastajaga.

      „Ei! Miks ma oleks pidanud?”

      „Ega sa vist osanud arvata, et ta kavatseb sel talvel Shetlandile tulla?”

      Taas raputas Craig pead. „Me rääkisime vaid paar korda telefonis. Korra enne seda, kui ma sisse kolisin, ja siis vahetult enne mu Lähis-Itta sõitmist. Saatsin talle e-mailiga mõned fotod, et näidata, kuidas maja renoveerimine kulgeb.”

      „Meil on vaja tema e-aadressi.”

      „Milles küsimus.” Craig võttis särgitaskust nutitelefoni, vajutas paari nuppu ja ulatas telefoni Perezile. Aadress seisis ekraanil: [email protected]. „Ma arvan, et Mullion on kirjastuskompanii nimi, nii et see on nähtavasti tema tööaadress. Isiklikku ta mulle ei andnud.”

      Kirjastaja nimi tundus tuttav, kuid Perez ei suutnud meenutada kust või kuidas. Talle tundus, et nad on tundmatu naise nüüdseks kinni püüdnud. Tema tööandja teab, kas ta võttis puhkuse, et sõita Shetlandile. Aga kui ta viibis Shetlandil vaid mõne nädala, siis kuidas suutis ta kohalike inimestega nii heaks sõbraks saada? Keegi mees võtab ta peale Brae Coopi poe juurest, kusjuures autoga, millel on Shetlandi kleeps kapotil, ja siis on veel üks hästi riietatud mees, kes temaga Mareeli kunstikeskuse baaris klaasikese võtab. Need võisid olla üks ja sama isik, aga kui nõnda, siis miks ta ei tulnud politseisse ega öelnud, et ta tundis seda naist? Sellest ju teatati üle kogu saarestiku. Perezile kangastus, et kui nad suudavad leida selle mehe, siis võib-olla tabavad nad ka mõrvari. Võib-olla ei olegi see juhtum nii keeruline.

      Sandy ja Craig olid juba püsti tõusnud, et lahkuda. Perez kõndis koos nendega rahvarohkesse terminali ja saatis neid pilguga, kui nad jaamahoonest välja kõndisid. Pöörduks surus nad ebamugavalt hetkeks vastamisi ja seejärel kadusid nad Perezi silmist.

      Willow’ lennuk maandus ettenähtust varem. Perez hoidus eemale inimsummast, mis passis saabuvate lendude alalt läbi kitsa ukse ootesaali astuvaid sugulasi. Willow oli üks viimaseid reisijaid, kes nähtavale ilmus, ja tuli koos kriminalist Vicki Hewittiga; nad heitsid parajasti nalja. Oma asukohast ei võinud Perez kuulda Willow’ naeru, kuid ta nägi, kuidas naine pea kuklasse lõi ja ametikaaslasele otsa vaatas. Ta taltsutamatud juuksed olid lahti. Tal olid jalas sinised teksased, tagumikust pisut kulunud, ja suured saapad, seljas tormijakk. Perez märkas kõiki neid detaile hetkega. Vickit aga poleks ta üldse kirjeldada suutnud.

      Willow lehvitas teda märgates ja Perez sammus tema juurde pagasilindi äärde.

      „Me peaksime sel viisil kohtumise ära lõpetama, inspektor Perez.” Tema kõnepruuk kujutas endast segu pehmest läänesaarte murrakust – ta oli üles kasvanud Põhja-Uistil hipikommuunis – ja peenest inglise keelest, mille ta oli pärinud oma haritud, kuid boheemlikelt vanemailt.

      Perez ei teadnud kunagi, mida Willow’le öelda. Temast ei olnud Willow’ kerge tooni ja lõõbiga kaasa minejat. „Tere tulemast taas Shetlandile,” ütles ta ja pidas vahet. „Vähemalt oled sa endaga parema ilma kaasa toonud.”

      „Jimmy, mina tahan alati sind rõõmustada. Sa tead seda.”

      Autos istus Willow ta kõrvale. Vicki oli väike ja õbluke ning oma lühikesi jalgu ettekäändeks tuues istus taha. Perez alustas sõitu vaikuses, nad möödusid Sumburghi hotellist ja Jarlshofi arheoloogiamälestisest, kuid jäid siis lennuvälja perimeetril seisma, sest foorituled vilkusid.

      „Mis meil siis praeguseks on, Jimmy? Räägi mulle oma saladuslikust tõmmust daamist.”

      Lennuk maandus, tuled lõpetasid vilkumise ja Perez sõitis ettevaatlikult üle maandumisraja serva. „Ma ei teagi, kui saladuslik ta enam on. Meie teada oli ta tõenäoliselt Taini omanik – see on see talumaja, kust ta leiti.” Ta kirjeldas jutuajamist Craig Hendersoniga. „Oletan, et see Sandy Sechrest, kellele ta e-kirja saatis, on samane kirjas esineva