Head kombed. Lihtne etikett ja käitumisjuhised. Gerda Kroom (koostaja)

pärast enda räägitud anekdooti. Mõni inimene hakkab iga enda öeldud lause järel asja ees, teist taga itsitama. Jälgige ennast ja kui te seda enda juures märkate, püüdke end sellest võimalikult kiiresti võõrutada.

      Kõiki reflektoorseid tegevusi tuleb kindlasti kontrollida. Seltskonnas tukkumine, suu ammuli vahtimine või igavusest haigutamine on andestamatu. Valjuhäälne haigutamine on ühtmoodi ebaviisakas niihästi võõravõitu inimeste seltskonnas kui ka tööl ja kodus olles. Kasvatatud inimene püüab haigutust tagasi hoida. Äärmisel juhul võib korraks haigutada “sissepoole“, kuid seda tuleb teha ettevaatlikult, sest alati ei õnnestu seda märkamatult teha.

      Köha on reeglina võimatu maha suruda. Köhides tuleb kergelt pea kõrvale pöörata ja katta suu varrukaga, ägeda köha korral asetada suule taskurätik.

      Nina nuusatakse vaikselt, puhudes kergelt ninarätikusse, sealjuures ei pea kõrvale pöörduma. Täiesti lubamatu on üle terve toa “pasundada“, kuid isegi sellega on kergem leppida kui inimesega, kes pidevalt nina luristab!

      Aevastamise hetkel tõstke nina juurde ninarätik. Kui aga vajadus aevastada on teist ikkagi tugevam, pöörake nägu kõrvale.

      Luksumine on ebameeldiv ja üsna kurnav. Kui te luksuma hakkate, minge viivitamatult kööki või vannituppa ja tegutsege järgmiselt: sulgege vasaku käega nina, jooge samal ajal väikeste lonksudega vett ja pidage mõni sekund hinge kinni. Nüüd peaks luksumine olema kadunud. Kui seda ei juhtu, korrake kõike algusest ja pidage vastu! Sealjuures tasub meeles pidada, et luksumine tekib mõnikord ka reaktsioonina alkoholile. Kui teie puhul on nii, siis püüdke alkoholist hoiduda, et ei peaks iga kord sellist ebameeldivust taluma.

      Ukse peab alati sulgema pehmelt, isegi siis, kui on väga kiire. Pole tähtis, kas tegemist on töökoha-, kodu-, poe- või autouksega. Tülitsedes pole uksepaugutamine argument, vaid ebaväärikas agressiivne rünnak.

      Veel mõned nõuanded, mida tuleks pidevalt meeles pidada. Ebaviisakas on: näidata näpuga, eriti inimese peale; niisutada süljega sõrmi, et lehti keerata; kasutada nimetissõrme küünt hammaste puhastamiseks; puhastada saapaid/kingi vastu püksisäärt; pükse kohendada; läbi kleidi sukki pingule tõmmata; külalise või naisterahvaga vesteldes või piduliku koosviibimise ajal tihti kella vaadata.

      Taktitunne ja osavõtlikkus

      Need kaks õilsat inimlikku omadust kätkevad endas austust ja tähelepanu inimeste vastu, kellega me suhtleme – soovi ja oskust neid mõista, tunnetada, mis võiks neile naudingut ja rõõmu pakkuda või kutsuda neis esile ärritust, meelehärmi ja solvumist. Taktitunne ja osavõtlikkus viitavad mõõdutundele, millest tuleb kinni pidada nii isiklikes kui ka ametialastes suhetes, samuti oskusele tunnetada piire, mida ületades võivad meie sõnad või teod teist solvata või tekitada talle hingevalu. Taktitundeline inimene arvestab alati asjaoludega: vanuselised ja soolised erinevused, ühiskondlik positsioon, vestluse paik, teiste isikute kohalviibimine või puudumine.

      Vastastikune austus on kohustuslik tingimus ka heade sõprade ja kolleegide vahel. Küllap on paljud kogenud, kuidas keegi näiteks nõupidamisel kolleegi esinemist hoolimatute sõnadega nagu “tobedus“ või “jama“ kommenteerib. Taoliste inimeste kohta võib öelda, et loodus on jaganud talle inimeste vastu nii palju austust, et seda jätkub tal vaid iseenda jaoks. Enesest lugupidamine teisi austamata sünnitab vältimatult kõrgendatud iseteadvust, upsakust ja ülbust. Nõudes teistelt austust enda vastu, tuleb alati esitada küsimus: kas mina vastan neile samaga?

      Taktitunne on üks inimese imelisemaid iseloomujooni. Taktitundeline inimene köidab kaaslasi ja oskab nad enda kõrval end hästi tundma panna. Taktitundeliseks inimeseks nimetame me seda, kes ei ole pealetükkiv, ei väsita, ei solva, ei tee kohatuid nalju.

      Ta ei põrnitse teisi häbematult ega tee märkusi kellegi välimuse kohta. Ta ei hakka nõu andma, kui teda ei paluta. Ta ei asu kõigi kuuldes kedagi kritiseerima ega mõtlematult sõnu loopima.

      Taktitundeline inimene teab alati, kuidas on õigem ühes või teises olukorras käituda. Seejuures aitavad teda vaist ja kasvatus. Selliseid inimesi nimetatakse peenetundelisteks ja osavõtlikeks.

      Igaüks meist võib õppida olema taktitundeline. Piisab, kui suhtuda inimestesse nii, nagu tahame, et inimesed meisse suhtuksid. Kui hakkate oma tegusid, nalju ja käitumist “enda peal proovima“, ennast teiste asemele mõtlema, õpite mõistma ka teiste inimeste vajadusi. Inimestel on ju palju ühist! See, mis ei meeldi teile, ei meeldi tõenäoliselt ka teistele; mis solvab teid, solvab ka teisi. Õppige seda tunnetama ja teisi inimesi säästma. Austage kaasinimesi sama palju kui ennast.

      Taktitunne ja osavõtlikkus annavad ka võime näha, kuidas vestluskaaslane meie sõnadele ja tegudele reageerib, ning vajadusel vabandust paluda. See ei riiva sugugi teie eneseväärikust, pigem tugevdab seda.

      Tagasihoidlikkus

      “Inimene, kes räägib vaid endast, ainult iseendast ka mõtleb. Aga inimene, kes ainult endast mõtleb, on lootusetult kultuuritu. Ta on kultuuritu, ükskõik kui kõrgesti haritud ta ka poleks,“ väidab Dale Carnegie.

      Tagasihoidlik inimene ei püüa ennast kunagi näidata paremana, kui ta tegelikult on, ega teistest targemana. Ta ei rõhuta oma eeliseid või väljapaistvaid omadusi, ei nõua endale mingeid privileege, erikohtlemist ega teeneid.

      Tagasihoidlikkust ei tohi aga segamini ajada pelglikkuse või häbelikkusega. Need on täiesti erinevad asjad. Sageli käituvad tagasihoidlikud inimesed kriitilises olukorras palju kindlameelsemalt ja aktiivsemalt, kui võiks arvata.

      Küllap olete olnud tunnistajaks, kuidas kahe inimese vaidlust jälgides leiab keegi kolmas võimaluse lõpetada see arusaamatus sõbraliku ja taktitundelise märkusega, püüdes mõista mõlema vaidleja seisukohta. Mitte kunagi ei tasu vestluskaaslasele teatada: “Ma tõestan teile seda ja toda!“ Psühholoogide arvates on see sama, mis öelda: “Olen teist targem ja sunnin teid oma arvamust muutma.“ See on väljakutse, mis tekitab vestluskaaslases vastupanu ja soovi asuda võitlusse veel enne, kui olete vaidlust alustanudki. Kui soovite midagi tõestada, tuleb seda teha peenelt ja märkamatult, nii et keegi ennast puudutatuna ei tunneks.

      Carnegie kirjutab: “Te võite anda inimesele mõista, et tal pole õigus, pilgu, intonatsiooni või žesti abil mitte vähem väljendusrikkalt kui sõnadega. Kui te aga ütlete talle, et tal pole õigus, kas sunnite siis teda teiega nõustuma? Mitte kunagi! Sest te andsite otsese löögi tema intellekti, terve mõistuse, enesearmastuse ja väärikuse pihta. See kutsub esile üksnes soovi anda vastulöök, mitte muuta oma arvamust.“

      Rahulik hoiak, diplomaatiline lähenemine, vestluskaaslase seisukohtade mõistmine, kindlatel faktidel põhinev ja hästi läbi mõeldud argumentatsioon – kõik see lahendab diskussiooni käigus tekkinud vastuolud kombekuse ja oma arvamuse juurde jäämise vahel.

      Teene

      Abivalmidus on voorus vaid seni, kuni see ei muutu pealetükkivaks. Kõige parem on kinni pidada reeglist: osuta teenet vaid juhul, kui seda teilt palutakse. Ega asjata nimetata liigset püüdlikkust karuteeneks.

      Kui meie poole pöördutakse palvega teha midagi, milleks me pole võimelised või mida me ei soovi teha, siis piisab, kui öelda: “Kahjuks ei saa ma teid aidata.“ Selline otsekohesus on palju väärikam, kui anda lubadusi ja neid mitte täita.

      Kuidas aga tänada omakasupüüdmatu teene eest inimest, kes pole sõber ega lähedane tuttav? Kallihinnaline kingitus või rahaline tänuavaldus tekitavad enamasti mõlemapoolset ebamugavust ja piinlikkust. Seepärast tasuks jääda lihtsate asjade juurde, nagu lilled, tänukirjad, šokolaaditahvel jms. Kui meile osutatud teene on seotud rahaliste kulutuste või suure ajakuluga, võib üle anda ka tänukorvi hea joogi ja puuviljadega. Mõnikord on arukas oma tänu avaldada veidi hiljem, näiteks mõne piduliku sündmuse ajal.

      Vaatamata kõigele on parim tänu õigeaegselt lausutud tänusõnad või saadetud kiri teatega,