Ma enam iialgi ei joo! Kuidas see päriselt õnnestuks?. Evelin Kivimaa

       © Evelin Kivimaa ja Menu Meedia ning Rahva Raamat, 2018

      Autor Evelin Kivimaa

      Toimetaja Katrin Streimann

      Keeletoimetaja Helve Hennoste

      Kujundaja Risto Mandre

      Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

      ISBN 978-9949-549-72-6

      ISBN 978-9949-549-76-4

      Ma enam iialgi ei joo ehk Sissejuhatus

      Kes ei oleks rängas pohmellis tõemeeli vandunud: ma enam ei joo! Ausõna, mitte iialgi! Kuni järgmise korrani …

      Ent kuidas see päriselt õnnestuks, nii et seda järgmist korda ei tulekski?

      Kui hakkasin kirjutama raamatut alkohoolikutest, kes on joomise maha jätnud, siis ma ausalt öeldes natuke kartsin.

      Kartsin, et see on liiga masendav: kõik need joomise tõttu lõhki läinud abielud ja kaotatud töökohad, purjuspäi tehtud avariid, ilged pohmellivaevad ja hirmutavad deliiriuminägemused. Jah, seda kõike on selle raamatu kangelastega juhtunud. Aga mitte ainult!

      Nendega on juhtunud ka palju lõbusat ja toredat. Nad armastavad ja unistavad: kes printsist valgel hobusel, kes omaenese kätega laotud koldest uues kodus. Nad toetavad üksteist ning võitlevad vapralt kehvade geenide, viinakuradi ja iseendaga. Mis on väga tähtis: nad on saanud joomisest priiks! Või vähemalt püüdlevad selle poole, sest eksimine on ju inimlik.

      Kuidas siis joomisest vabaneda? Universaalset retsepti, mis sobiks kõigile inimestele, pole paraku olemas. Küll aga palju erinevaid võimalusi, mida on oma nahal järele proovinud selles raamatus kõnelevad alkohoolikud, inimesed meie endi kõrvalt. Kellele piisab tahtejõust, kes vajab ka midagi muud: sensitiivi, anonüümsete alkohoolikute rühma, 12 sammu programmile toetuvat kliinikut, psühholoogi nõuannet, joomatungi vähendavaid tablette, usku pöördumist, joomisvastast süsti või ampulli.

      Raamatu kirjutamist lõpetades olin tulvil hoopis lootust, mitte masendust. Nii et kui deliiriumis mehe silme all tibatilluke Kalmer Tennosaar raadio peal kekseldes laulu lahti lõi, siis hakkasin minagi tahtmatult kaasa ümisema: „Ühes külas Türgimaal on Café Oriental, väike kohvik ja lokaal on Café Oriental …“

      Head lugemist!

      Evelin Kivimaa

      Peeter Simmi pohmellivaevad: „See on košmaar. See on päris põrgu!“

      

Kaine aeg: 18 aastat

      

Millest oli abi: grupiteraapia

      Sünnipäev läheb pikale. Tsükli neljandal päeval – või on see juba viies? no kes seda ikka nii täpselt teab … – ostab Peeter hommikul kolm longerot, sinises purgis pohmellidoktorit. Koju ei taha ta nendega minna. Naisest on Peeter küll poole aasta eest lahku läinud – üks põhjustest oli ka mehe joomine –, aga täisealine tütar elab veel isa korteris. Kuidas sa ikka hommikul kodus pead parandad, kui tütar ennast parajasti päevaks valmis sätib?

      Õues on külm talveilm. Peeter istub autosse, mis on jäätunud, ja rüüpab longerot. Tühjeneb üks purk, seejärel teine ...

      Kolmandat longerot Peeter lahti ei tee. Tuleb hoopis koju, peidab purgi ära ja helistab sõbrale, kes käib alkoholismiga võitlemiseks grupiteraapias. Et tema tuleks täna ka kaasa.

      Sõber küsib: „Kas sa oled täna võtnud?“

      „Ühe longero,“ valetab Peeter.

      „Ära siis rohkem peale joo, meil on selline komme, et rühma mineku päeval ei tohi võtta,“ õpetab sõber.

      Õhtupoole keerab ilm päris viletsaks. Sõber pakub: „Lähme rühma hoopis homme või mõnel teisel päeval.“

      Ent Peetri tahtmine on nii kindel, et ta soovib: „Lähme ikka täna!“

      Sünnibki Peetri tahtmine: õhtul on ta grupiteraaapias. Kössitab toanurgas, nägu pohmellist punane peas, ja kuulab saatusekaaslaste jutte. Enam ta ei joo.

      Sellest pohmellipäevast sai filmirežissöör Peeter Simmi (64) uus sünnipäev: päev, kui ta tuli rühma ja jäi kaineks. „Hakkasin kohe grupiteraapiasse uskuma. Mulle avaldas muljet just see, kui avameelselt rääkisid need naised, kes rühmas olid. See mõju oli nii suur, et mind niimoodi usaldatakse,“ kinnitab Peeter. „Grupis öeldakse, et kui sa ise tahad joomist maha jätta, siis me saame sind aidata, aga kui ei taha, eks siis joo edasi. Motivatsioon peab endal olema.

      Kui inimesed alles grupiteraapiasse tulevad, siis nad räägivad motivatsiooni kohta muinasjutte: lastest, naistest, värkidest. Tegelikult on ainult üks toimiv motivatsioon, kõik muu on jama. See pole tünnifilosoof Simmi väljamõeldis, vaid peaaegu dogma: joomise saab lõpetada ainult surmahirm. Kogu muu jutt kohusetundest ja millest tahes on küll kena, aga see ei kehti. Kui surmahirmu ei ole, siis võib rahus edasi juua.“

      Grupiteraapias järgitakse 12 sammu programmi, et joomisest vabaneda. Ikka üks päev korraga. Mitmes sammus on juttu sellest, et sa usaldad oma tahte kõrgemale võimule. Võtkem või palve „Kõige kõrgem, anna mulle jõudu toime tulemaks asjadega, millega ma saan toime tulla, anna mulle jõudu leppimaks asjadega, mida ma ei ole võimeline muutma, ja anna mulle arukust nende vahel vahet teha.“

      Mõnda ateisti võib aga häirida, et ta peab pöörduma kellegi kõrgema poole. „See kõrgem jõud ei pea ju olema jumal, vaid võib olla ükskõik mis. Kas või teraapiarühm, mille liikmed mõistavad teda poolelt sõnalt või üldse ilma sõnadeta,“ pakub Peeter välja. „Grupiteraapias on palju geniaalseid loosungeid, mis kõik paika peavad. Näiteks et alkohooliku jaoks on üks pits liiga palju ja tuhat pitsi liiga vähe. Või see, et jooma hakkamine on sinust täpselt ühe käepikkuse kaugusel. Grupiteraapia mõte on ka selles, et sa mingi aja tagant mõtled keskendunult tund aega sellele, et kainus ei ole iseenesestmõistetav, sellega tuleb tegeleda.“

      Öeldakse, et maha jättes on hea, kui esimesel aastal ei ole kodus tilkagi alkoholi, isegi mitte kompressiviina. Peetril siiski oli. Praegugi on tal kapp alkoholi täis, sõprade jaoks. „Kui sõber võib juua pool pudelit ära ja midagi temaga ei juhtu, siis lasku käia. Kui ma tean, et kellelgi on kalduvus joomisele, siis ma lihtsalt ei paku talle,“ seletab Peeter.

      Ühes on Peeter kindel: alkohoolik valetab alati. Vähemalt oma napsitamise kohta. Nii nagu ta isegi endale varem valetas – et ma toon niisama need kaks veini koju, panen nurka seisma, ega ma neid sellepärast jooma ei pea … ja loomulikult jõi lõpuks ära. Või kui ta ütles endale, et joomise pärast ei ole ükski töö jäänud tegemata – kui ka ei ole, siis on vähemalt viletsamalt tehtud. „On elukutseid, kus mõõdulint on sinu enda sees. Filmilavastajana näiteks see, kas sa teed võttepäeval veel duubleid või mõtled, et saaks töö kähku kaelast ära ja poest kaks veini kätte. Oli juhuseid, kui ma oleksin pidanud olema võtetel tugevam,“ möönab Peeter Simm.

      Peeter oli ka enne grupiteraapiasse minekut püüdnud joomist piirata, kuid mitte eriti edukalt. „Napsi ohtlikkus on selles, et lõpptulemus on kõigil ühesugune: täielik degradeerumine, mida üritad ise mitte märgata. Algus on aga erinev,“ leiab ta. „Alguses ei lähe ju napsitamine alati tsüklisse, enamasti piirdub afterparty’l veinipokaaliga poseerimise ja hammaste irevile ajamisega. Vanemaks saades muutuvad pärast joomist vaevused aina hullemaks. Kuni ühel hetkel tunned, et asi on päris hull, ning saabub faas, kui annad endale ja teistele sõna, et ei võta kuu aega mitte tilkagi. Käid ja kelgid kõigile, et pole juba kolm päeva joonud. Ükskord sai mul kuu aega kainust täis ajal, kui olin suures rahvusvahelises lennujaamas. Suurest rõõmust ostsin kohe pudeli viskit ja hakkasin jooma.“

      Kui Peeter joomise lõpetas, siis pidusid ta sellepärast vältima ei hakanud. „Seda hirmu ei ole, et hakatakse vägisi jootma. Kes on joojad, neil on endal viina vaja,“ muigab Peeter. Natuke ta küll pelgas, et kui mõnel