Lahti laskmine. Väärikas leppimine paratamatuga. Barbara von Normann-Colemann

perekondadest, kellega mul oli au hospiitsiõena kohtuda. Iga peatüki lõpus annan mõne olulise teema kohta praktilisi nõuandeid.

      Kirjutasin selle raamatu, et avada teile oma maailma, mis hõlmab hospiitsiõendust ja surevate inimeste eest hoolitsemist.

      Rõhutan, et suremine on elamise normaalne osa.

      Tahan aidata kaotada halvavat hirmu surma ja suremise ees.

      Soovin pakkuda praktilisi nõuandeid, kuidas muuta suremise protsess vähem traumaatiliseks.

      Üheks mu eesmärgiks on julgustada ja toetada oma kolleege, illustreerides mõju, mis võib olla ka ühel ainsal hospiitsiõel.

      Soovitan oma raamatut lugeda kõigil. Surmale lähenevatel inimestel ja nende perekondadel. Kõigil tervishoiutöötajatel ‒ nii arstidel, õdedel kui ka abipersonalil. Õendusjuhtidel ja administraatoritel. Vaimsetel juhtidel, psühholoogidel ja sotsiaaltöötajatel. Kogu laial üldsusel.

      1

       ELUKESTVA KUTSUMUSE ÄRATUNDMINE

      Kirjutasin juba oma esimeses raamatus „Hooldus elu lõpus. Praktiline abimaterjal omastele ja hooldajatele“, kuidas ravimatult haigetega töötamine oli amet, millele ma isegi ei mõelnud.

      Mis siis juhtus? Kuidas läks nii, et ma pühendasin oma elu hospiitsteenusele ja surmale lähenevatele patsientidele?

      Enne vastamist tahan anda asjakohast taustainfot. Mul ei olnud iial soovi ega kavatsust õeks saada. Unistasin oli juba lapsepõlvest saati loomaarsti ametist. Armastasin loomi, eriti koeri ja hobuseid. Õppisin koolis kõiki vajalikke aineid, et saaksin loomaarstiks tudeerida. Omandasin lausa saksa keele, sest tollal oli isegi Ameerikas kogu veterinaarkirjandus saksakeelne. Ma ei olnud üldse valmis kohutavaks uudiseks, et sel ajaloohetkel olin ma valest soost – loomaarsti amet oli meeste töö. Sündisin lihtsalt liiga vara, praegu on USAs 80 protsenti veterinaariaüliõpilastest naised.

      ESIMESED SAMMUD UUE KARJÄÄRI POOLE

      Mu ema töötas 33 aastat algklassiõpetajana. Ta nautis väga, et sai õpilasi lugema õpetada. Seega eeldas ta pärast minu lapsepõlveunistuse ‒ saada loomaarstiks ‒ purunemist, et astun tema jälgedes ja hakkan õpetajaks. Täitsin tema soovid ja ootused. Omandasin bakalaureusekraadi kehalise kasvatuse ja saksa keele õpetajana. Seejärel läksin magistrantuuri ning omandasin põhikooliõpetaja (7‒14aastased) kutse.

      Pärast ülikooli asusin tööle kehalise kasvatuse õpetaja ja treenerina. Olin lapsepõlvest saati alati sporti ja võistlemist armastanud. Spordist sai mu elu.

      Kuid jumalal olid minu jaoks teised plaanid. Üks mu lemmikharrastusi oli kaljuronimine Colorado osariigis Colorado Springsi suursuguses Jumalate aias. Ühel ilusal soojal reedesel päeval 1973. aasta aprillis kukkusin umbes 25 meetri kõrguselt ja maandusin kaljunukil, mis kahtlemata päästis ka mu elu. Siiski oli mul mõra selgroos, vaagnaluus ja mitmes ribis ning vajasin raskeid operatsioone. Veetsin nädalaid Colorado Springsis St Josephi haiglas.

      Vigastuste tõttu pidin oma elukutsest loobuma. Kahjuks kuulasin arste, kes veensid mind, et ma ei saa enam kunagi töötada kehalise kasvatuse õpetaja või treenerina. Olin meeletult kurb ja täis kahetsust, tundes segadust, illusioonide purunemist ja masendust. Olin panustanud aastaid nende elukutsete omandamisse. Mille jaoks? Mul polnud aimugi, mida oma eluga peale hakata.

      Mu emal oli kirikus hea sõbranna Anita Harland, kes oli pensionil kooliõde. Olen tänulik, et tal õnnestus mind julgustada ja mulle nõu anda. Anita soovitas mul uuesti õppima minna ning omandada bakalaureusekraad õenduses, et saaksin töötada kooliõena. See kõlas ideaalselt. Oleksin saanud sellega ühendada magistrikraadi hariduses.

      Järgmiseks küsimuseks oli valik, kus uus kraad omandada. Mu vanemad elasid tol ajal California lõunaosas ning sealsed võimalused olid lõputud. Piirkonnas oli arvukalt kolledžeid ja ülikoole.

      1973. aasta talvel jäi mu isa ootamatult raskelt haigeks ning pidi veetma pika aja Loma Linda ülikooli (LLUMC) haiglas Californias. Mäletan selgelt, kuidas teda korduvalt külastades oli mul märkmik ikka kaasas, et isa hooldavaid õdesid küsitleda. Mul oli neile palju küsimusi, nagu näiteks see, miks nad valisid õenduse eriala, miks oli nende töökohaks Loma Linda ülikoolihaigla ning mida nad ülikoolist arvasid. Järeldasin vastustest, et suur osa õdedest oli oma karjääriga väga rahul, nii nagu ka oma sealse ülikoolihariduse ning töökohaga.

      Uurimistöö tulemusena koitis mulle, et ehk saaks isegi minust hea õde.

      Seejärel otsustasin proovida Loma Linda ülikooli sisse astuda. Tegu on Lõuna-California prestiižse erakooliga, mida peetakse üheks USA paremaks ülikooliks. Suurepärane maine põhineb sealsetel arsti-, hambaarsti- ja põetamisteaduskondadel.

      Kui olin langetanud otsuse Loma Linda ülikooli pürgida, võtsin ühendust vastuvõtujuhi dr Herbert Wallsiga. Mul oli temaga vestlus neljapäeval, 9. jaanuaril 1974. Ta vaatas mu San Jose ülikooli dokumendid üle ning teatas kõhklemata: „Kui sa tahad tõesti tõsiselt siin õendust õppida, siis panen sind meie õendusprogrammi kirja ja kohtume esmaspäeval.“ See oli ime ‒ avastasin hiljem, et koolil oli sisseastujatele pikk ootejärjekord.

      Ma pole iial kahetsenud Loma Linda ülikooli astumist. Mul olid fantastilised õppejõud, kes rõhutasid inimese tervikliku ravi olulisust – mitte pelgalt füüsilist, vaid ka mentaalset, sotsiaalset ja vaimset aspekti. Olen tänase päevani tänulik, et mulle seda filosoofiat tutvustati, sest see on suuresti mõjutanud minu tõekspidamisi ja õenduse stiili. Peamiselt just seda, kui oluline on väljendada hoolivust ja kaastunnet mitte üksnes patsiendi, vaid ka tema pereliikmete vastu. Õendust õppides ei olnud mul aimugi, et see mentaliteet hakkab mõjutama kogu mu elu.