Emotsioonide alkeemia. Kaia-Kaire Hunt

n>

      Kaia-Kaire Hunt

       Emotsioonide alkeemia

      © Kaia-Kaire Hunt, 2018

      © Kirjastus Pilgrim, 2018

      Kõik väited, mis ma olen siin raamatus välja toonud, toetuvad minu enda arusaamale ja kogemustele, pretendeerimata ülimuslikule tõele.

      Toimetanud Karin Kastehein

      Küljendanud Lauri Tuulik

      ISBN 978-9949-621-70-5

      e-ISBN 9789949099184

      Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

      PÜHENDUS

      See raamat on ilmunud tänu mu emale ja isale, kes ei ole mind takistanud käimast minu enda teed; mu õele, kellest on kasvanud mulle hea sõber; mu kaasale, kes on toetanud mu hullumeelseid ettevõtmisi silmagi pilgutamata, ja mu Õpetajatele.

      Selle raamatu sissejuhatus ei sisalda minu enda kasvamise lugu. Mõnelt eneseabiraamatult võiks ju seda oodata? Siin sees on minu taipamiste lugu, võib-olla mitte otse, aga kusagil ridade vahel ja sügavustes on see olemas.

      Kui see raamat inspireerib kasvõi mõnda inimest võtma vastutust oma elu eest, leidmaks hingerahu ja inspiratsiooni käia oma teed, siis on läinud hästi.

       Meelerahu! Kaia-Kaire

      SISSEJUHATUSE ASEMEL

      Selle raamatu kirjutamise käigus juhtus mul üks lugu.

      Valmistasin pool aastat ühte projektitaotlust ette. Jõudsin seisu, kus osapooltega on räägitud, kogu eeltöö on tehtud. Alustan projekti sisestamist süsteemi üsna varakult, jäänud on veel kaks lisadokumenti – need on küll kriitilise tähtsusega, aga ma ei näe probleemi, sest kõik on ju ammu kokku lepitud. Tähtaeg tiksub halastamatult lähemale, ja äkki saan – põmm! – eelviimasel päeval 30-sekundilise vahega info, et üks dokument ei jõua valmis (kafkalik IT-süsteemide arusaamatus) ja inimene, kes pidi teise lisadokumendi tooma, jookseb lihtsalt mingil teemasse mittepuutuval põhjusel kokku, loobudes materjale edastamast.

      Pool aastat tööd ähvardab vastu taevast lennata. Tunnen, kuidas kogu taevas räntsatab kaela.

      Ma isegi ei tea, mis emotsiooni ma tunnen – kõike on korraga lihtsalt liiga palju.

      Aga ainult hetkeks. Enne kui ma midagi teadvustadagi jõuan, panen tähele, et hakkan teadlikult rahulikult väikese hingepeetusega hingama. Nii palju on siis meeletööst olnud kasu: mu kehamälus on sees hingamine kui päästenöör suure negatiivse emotsiooni korral.

      Hingan mõned korrad, verevarustus ajus hakkab taastuma nagu ka mõtlemisvõime ja analüüsioskus. Esimene asi, millele suudan mõtelda, on see, et iseenesest on ju kõik hästi: kõik inimesed on elus, keegi pole ära surnud. See on üks olulisemaid asju stressi- ja šokihetke puhul – aru saada, kas olukord on tegelikult ka selline, et see toob kaasa maailma lõpu, või siiski mitte. Jõuan päris eluterve järelduseni, et see on ju vaid tööasi – ehkki seotud mu järgmise viie aasta plaanidega, aga ikkagi üksnes töö. Ma olen terve, inimesed mu ümber on terved, seega pole hullu.

      Kainenev meel saab nendest mõtetest jõudu juurde ja hakkab nüüd analüüsima olukorda. Tulles emotsionaalsest šokist välja ja saanud aru sellest, et maailm on endiselt alles, tuleb vabaduse tunne – kui hästi läheb, suudan midagi välja mõtelda. Kui ei, siis olgu nii. See omakorda mõjub väga inspireerivalt, nii et mul tekib mitu reaalset lahendust. Panen need kohe seitsme minuti jooksul tööle ja esitan projekti lõpuks täiesti tähtaegselt ja plaanipäraselt.

      Võimalik et oleksin ka enne sellise võtte valdamist suutnud asja ära lahendada, aga siis kindlasti läbi suure viha või pisarate. Või oleksin ennast pärast tundnud täielikult räsituna nagu vihma käest räästa alla jõudnud kass.

      Tean sellistel hetkedel, mille nimel ma pingutan, et meeleharjutusi teha. Olen sellistel hetkedel tänulik, et mu tee on viinud nende õpetuste juurde. Olen sellistel hetkedel veendunud, et neid kogemusi on oluline jagada. Tean sellistel hetkedel, mis see on, mis loob tervemat homset.

      Tunnen sellistel hetkedel, et valdan kasvõi korrakski emotsioonide alkeemiat.

      ESIMENE PEATÜKK

       MEEL JA EMOTSIOONID

      Mis võiks olla veel parem (ja mõnes mõttes mitte kuhugi viiv) viis alustada raamatut, kui hakata filosofeerima teemal „Elu mõte“. Mis on see, mis meid igapäevaselt käivitab, kusagile viib, tegutsema sunnib? Kui mitte otsida filosoofilist, religioosset või spirituaalset tagapõhja, siis võib elu mõtestamise kokku võtta väga lihtsalt: meie igapäevane käivitaja on nii lihtlabane asi nagu soov ennast hästi tunda, kas me tunnistame seda endale või mitte. Kõlab ju kuidagi … jaburalt ja liiga lihtsalt!

      Aga me oleme üles ehitatud selliselt, et ükskõik mida me teeme, kuhu liigume või milliseid otsuseid teeme, on kõige selle tegelik ja sügavam mõte tunda ennast hästi. Vastukaaluks on meie teel igasuguseid takistusi, mis tekitavad meis halva või ebamugava tunde, isegi kannatusi ja vahel lausa piinu, kui elu ja asjad ei lähe nii, nagu me tahaksime.

      Me ei mõtle tavaliselt selle peale, et peamine põhjus meie kannatuste taga ei ole mitte halb ilm, vilets sissetulek, ahne ülemus, valelik kolleeg, laisk kaasa, saamatu valitsus, pätistunud lapsed või üleilmne keskkonnakatastroof.

      Meie kõige suurem deemon, kannatuste ja ebamugavuste allikas on meie meel, emotsioonid. Mitte miski väline ei suuda meid sellisel moel mõjutada, kontrollida ja luua heaolu või vastupidi põrgulikke piinu. Meie meel.

      Meie meel on see, mis loob justkui omaette reaalsust, mis ei sõltugi otseselt välisest.

      Püüame selles raamatus piiluda meele salajasse ellu ja leida viise, kuidas transformeerida kannatusi ja ebamugavusi meelerahuks ja rõõmuks.

      MIS SEE MEEL VEEL ON?

      Alustame päris algusest.

      Mis on meel? Eestlane ütleks, et meel on see, mis „on peas”. Kipume ju defineerima oma mõtteid ja tundeid „sellena, mis on kahe kõrva vahel”. Jätame nüüd jällegi suured filosoofilised definitsioonid kõrvale ja jääme selle juurde, et meel on see kummaline ja võimukas tegelane, teadvuse manifestatsioon meis, kes või mis muu hulgas toimetab meie sees ja võimaldab meil tunda kõiki emotsioone ja mõelda mõtteid.

      Sügavamale sukeldudes võib muidugi öelda, et meel ei asu mitte ainult meie peas, vaid ka kõikjal mujal, aga jääme siin siiski selle lihtsustuse juurde, et võimalikult praktiliselt jätkata. Ehk: meel on meie kahe kõrva vahel.

      Huvitav on aga, et meeleni jõudmiseks peame esmalt endaga tutvust tegema hoopis teistel tasanditel. Vähemalt täiskasvanute puhul on see nii.

      See, et meil on füüsiline keha, on ilmselt kõigile teada. Kindlasti neile, kes on kunagi varba ära löönud või kõhuvalu käes kannatanud. Usun, et igal inimesel on ühel hetkel toimunud mingi isemoodi sisemine taipamine – ahaa, see on minu keha: miski, mis kuulub täiesti kindlalt minu juurde –, ehkki see võis tunduda lapsena või noorena kuidagi mitteoluline teadmine.

      Ajapikku, mõnel õige noorelt, mõnel alles päris vanas eas, tekib teadlikkus, et vahel on hea olla, kuid vahel on paha olla. Ma ei räägi siin enam sellest füüsilisest varba- või kõhuvalust. Enamasti tuleneb see paha tunne ehk halb tuju meie emotsioonidest, tunnetest, mitte füüsilisest valust või ebamugavusest. Kui meel hakkab ennast lahti harutama ja see tunne, et sul on kehv olla, sisaldab arusaamist, et emotsioonid möllavad, siis võid ennast lugeda juba edasijõudnuks. Lausa pjedestaalile jõudnuna võid ennast pidada aga siis, kui toosama kehv tunne ennast kuidagi lahti seletab ja tekib teadmine, et on olemas mitmesugused emotsioonid ning et kehv tunne võib