Teekond iseendani. Liis Velsker

ka minu probleemile. Seega viis ta mind tihtilugu ravitsejate juurde.

      Käisime posijate, nõidade ja energiatöö meistrite juures, kes kõik püüdsid mind „terveks teha“. Üks mees valmistas mulle mudavee, mida pidin jooma. Ma ei tea, mis see oli, aga nägi välja ja maitses kui mudavesi. Teine onu mudis mu kõhtu ja erinevaid punkte kehal.

      Ja nii me käisime ühe onu ja tädi juurest teise juurde. Iga kord, kui isaga kokku sain, käisime kellegi juures, kes mind terveks püüdis teha. Isa ei küsinud kunagi, kuidas mul läheb, ega teinud ettepanekut lihtsalt koos midagi toredat teha, tema tähelepanu oli kogu aeg minu probleemil. Saan aru, et see oli tema viis näitamaks oma hoolt ja soovi aidata, aga mul polnud sellest abi.

      SUL ON JU MIDAGI VIGA

      Sõna „paks“ ei tohtinud minu puhul kasutada. Tuli öelda „suur“, see oli neutraalsem. Isa kutsus mind pontšikuks, mis mind väga häiris. Kord sõitsime autoga taas mingi posija juurde ja vestluse käigus lahvatas ta ühel hetkel: „…sest sul on ju midagi viga!“ Pealtnäha süütu lause lõikas mu südamesse sügava haava. Olin kibestunud ja vihane, aga mulle omaselt ei näidanud ma seda välja, vaid matsin emotsioonid sügavale endasse. Ma ei tahtnud näidata, et mul oli valus ja et ma olen haavatav…

      See lause kummitas mind aastaid. Ma ei saanud kaua aru, et see lause mind nii palju mõjutanud on. Istusin ühel järjekordsel seansil psühholoogi juures, kui taipasin. Mõistsin, miks ma ei suuda ennast armastada, miks ma pole endaga rahul või miks ma ei usu, et mõnele noormehele meeldida võiksin. Kõigile neile küsimustele oli ainult üks vastus – sest mul on ju midagi viga!

      Ma ei tundnud, et ma oleksin täiuslik. Kuidas ma saingi? Mul on ju midagi viga… See oli väga tugevalt mu alateadvusesse istunud, minu käitumist, olekut, valikuid ja suhtumisi elus mõjutanud. Ma ei saanud seosest või põhjusest aru ja uskusin, et lapsepõlves toimunu ei mõjuta mitte kuidagi täiskasvanuelu. Säh sulle!

      Ma ei süüdista isa. Tema ei teadnud, et ühel lausel võib olla nii suur mõju. Tema tahtis mulle ainult head, tahtis mind aidata. Meie vanemad annavad alati endast parima. Saan teda vaid mõista ja armastada ning tegeleda teadlikult selle lause mõju oma hingest väljajuurimisega.

      Praegu olen 26-aastane ja oskan nii mõelda, aga teismelisena olin selle lause negatiivse mõju küüsis.

      TÄTOVEERING

      Kui olin 13-aastane, sai mu suurimaks sooviks tätoveering. Ema ei olnud muidugi nõus, aga lõpuks leppisime kokku: kui ma suudan oma kaalu alandada 100 kiloni, siis võin tätoka teha. Olin 13-aastane ja kaalusin 107–108 kg.

      Rasked olid hetked, kui pidime klassikaaslastega minema kooli medõe kabinetti kaalumisele. Ma isegi ei tea, mis peaks selles vanuses olema normaalkaal, aga minu oma oli kindlasti kaks korda suurem. Sättisin alati nii, et oleksin viimane, kes kabinetti astub. Ma ei tahtnud, et keegi minu kaalunumbreid teaks.

      Mäletan ka füüsikatunde, kus oli ülesandeid, mis nõudsid algandmeteks oma kaalu, ja siis pidi valemi põhjal välja arvutama mingi väärtuse, näiteks kiiruse. Iga kord, kui mind kutsuti tahvli ette selliseid ülesandeid lahendama, oli pulss sekundiga laes ja ma hakkasin meeletult higistama. Ma pigem vastasin, et ei tea, ja sain kahe, kui läksin klassi ette kõigile ütlema, et kaalun 110 kilo. Koolis saavad inimesed targemaks ja nii tuli ka minul aastatega nutikust juurde. Ühel hetkel hakkasin sellistes olukordades eriti enesekindlalt ütlema, et kaalun 50 kg, mille peale kõik naerma purskasid, ja siis läks ülesande lahendamine mõnusalt edasi. Sain oma hinde kätte ja mure murtud.

      Aga tagasi tätoveeringu juurde. Ma ei mäleta, kuidas sain kaalu 100 kilo peale ja kaua see mul aega võttis. Käisin kaks korda päevas trennis ning tegin vahepeal neli rühmatrenni järjest. Kaalulanguse pingutus oli seda väärt. Nii saingi 13-aastasena oma esimese tätoveeringu.

      KOHUTAV NARRIMINE

      Sageli arvatakse, et inimesed on tüsedad vale toitumise või laiskuse tõttu. Paljudel see kindlasti nii ka on, aga mina ei saa öelda, et ma oleks ennast suureks söönud. Meie kodune toidulaud on olnud alati rikkalik, aga tervislik. Ema jälgis hoolega, mida sõime. Isegi mina jälgisin, aga minu probleemiks oli see, et kõik söödu ladestus kohe rasvana. Mingil hetkel rasvusid mul isegi siseorganid ja mulle kirjutati välja suured rohelised tabletid. Õnneks need aitasid ja mu südame ümber kogunenud rasv kadus.

      Kooliaeg, eriti just põhikool, oli minu jaoks raske. Suuremad poisid narrisid päris julmalt. Mul oli alati palju sõpru, sest ma oskasin nalja teha, aga need, kes olid pigem tüdrukute välimusest huvitatud, norisid mind.

      Teadsin hästi, millised poisid mind narrivad ning kus ja mis vahetundidel nad liiguvad. Pikas koridoris ei käinud ma kunagi üksi. Tänavatel või poes inimesed lihtsalt jõllitasid mind. Tol hetkel ei saanud ma aru, miks. Ma vist ei näinud ennast nii suurena, kui tegelikult olin. Mu vanem õde kaitses mind alati. Tema oli see „paha“, kes vahtis inimestele vastu või küsis: „Mis on?“ Minul oli ükskõik. Eirasin kogu maailma ja pidin pigem olema kaval. Õppisin juba eemalt aru saama, kui keegi tahtis midagi minu kohta öelda. Kui olin parajasti kellegagi koos, siis viskasin kiirelt mingi nalja, et ta keskenduks naermisele ega kuuleks inetuid kommentaare. Minu ainus kaitse oligi huumor. Taipasin varakult – heida kiirelt enda kohta mõni mõnitav nali, nii et keegi teine seda teha ei saaks. Nii saad vähem haiget ja võtad inimestelt enda üle võimu ära.

      Mida liibuvam ja lühem, seda parem!

      Minusse on talletunud üks olukord, mil sõitsime ema ja õega eskalaatoriga üles ja need, kes alla liikusid, vaatasid mind ammuli sui. Ema karjus neile: „Mida te passite, ta on haige!“

      Nõnda palju minu taustast. Väike armas tüdruk, kes armastas maal olla ja kelle keha tootis liiga palju insuliini, mistõttu kogu toit talletus rasvaks. Rõõmsameelne plika, kes gümnaasiumi ajaks kaalus juba peaaegu 130 kg, aga kes ei lasknud probleemidel end heidutada. Eiramine tundus lihtsam.

      02

       Kõik jätavad mu maha

      Ühel hetkel teadsin, et miski peab muutuma. Käisin tol ajal veel spordiklubis trennis. Olin riietusruumis, vaatasin ennast peeglist ja puhkesin nutma. Taaskord oli enda vaatamine minu jaoks liiga raske. Panin riidesse ja sõitsin trolliga koju. Järgmisel päeval, kui hakkasin kooli minekuks sättima, seisin taas pesuväel peegli ees. Mõtlesin: „Ma vihkan ennast – ma olen kole, ma olen nii paks, see ei ole mina!“ See oli esimene kord, kui tunnistasin endale, et olen paks. Tundsin kogu südamest, et vihkan oma keha.

      Ma ei saanud kanda riideid, mis mulle meeldisid. Käisin riietega, mis mulle selga mahtusid. Olin õnnetu. Ma ei saanud kunagi sõbrannadega riideid vahetada. Ma ei saanud kunagi lihtsalt poodi minna ja osta endale midagi ilusat. Minu jaoks ei olnud mingit valikut. Kandsin retuuse, sest teksad ei läinud mulle jalga ja olid ebamugavad. Enamik pluuse ja kampsuneid olid lühikesed ja sellepärast küürutasin sageli. Ikka selleks, et mu kõht ei paljastuks. Seepärast on rüht endiselt mu murekoht.

      Kogu aeg lubati, et saan igasuguste imerohtudega kõhnaks, aga ükski neist ei aidanud. Käisin igapäevaselt trennis, ka sellest polnud mingit tolku. Olin ahastuse äärel, tundsin end täiesti mõttetu inimesena, sest ükskõik, mida tegin, olukord paremaks ei muutunud. Andsin alla ja hakkasin otsima viise, kuidas oma depressiooni leevendada, et ei peaks silmitsi seisma oma välimuse, kehakaalu ja kehva enesetundega.

      BLOKEERIN ARMASTUST

      Olin kolmteist, kui hakkasin pidutsema. Jooma. Käisin igasugustel pidudel, millest vähegi kuulsin. Sageli möllasin kolmapäevast pühapäevani ja loomulikult käis iga peoga kaasas rohke kogus alkoholi. On üllatav, kui palju ma jõin ja kui palju ma kannatasin… Jõin, et mitte tegeleda kurbusega enda sees. Kui teised neiud musitasid pidudel poistega, mina jõin ja viskasin nalja, sest mul polnud lootustki, et ma kellelegi meeldiks.

      Terapeudid on öelnud, et uskumus, et ma ei meeldi