Teekond iseendani. Liis Velsker

      Liis Velsker

       Teekond iseendani

      © Teekond iseendani

      Autor: Liis Velsker

      Toimetajad: Kirjutaja Getter, Tiina Kruus

      Keeletoimetaja: Liivia Anion

      Kujundus: MJU

      Fotod: erakogu, Marleen Muhuste / Nike, Iti-Pätrik Järve,

      Felix Laasme / Hooligan Hamlet / Nike, Josefine Vaher Vahter, Mario Pärn

      Autoriõigus:

      AS Postimees Grupp, 2019

      Post Factum

      kirjastus.postimees.ee

      Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi

      reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga

      ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

      ISBN 978-9949-669-34-9

      e-ISBN 9789949669905

      Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

      01

       See sai alguse lapsepõlvest

      Olen igati seda meelt, et kõik siin maailmas on muutuv. Miski pole kindel ja püsiv, kõik on kogu aeg liikumises. Selleks, et mõistaksid paremini minu lugu, on sul vaja teada mu tausta. Peame minema tagasi sinna, kust kõik alguse sai.

      Ma sündisin Paides, aga esimesed eluaastad elasime Piiumetsas, väikeses kohas Paide lähedal. See oli nii pisike koht, et polnud isegi poodi. Selle asemel käis meil lavka. Kes ei tea, siis see on üks-kaks korda nädalas läbi külakeste sõitev kaubabuss, mis oli täis head ja paremat. Emotsioonioste sai tehtud palju, sest lavkapäev oli justkui pidupäev.

      Kasvasin üles koos õe Riiniga, kes on minust üks aasta, 11 kuud ja 24 päeva vanem. Kuulen siiani alatasa, et mul on kaks aastat vanem õde. Ei ole kaks aastat vanem! Üks aasta, 11 kuud ja 24 päeva vanem! Need, kel on õed-vennad, mõistavad ja patsutavad mõttes mulle õlale.

      Piiumetsas elasid lisaks õele ka mu vanemad, kuigi isa me väga tihti ei näinud. Tema töötas Venemaal, oli kaks kuud ära ja kuu kodus. Ema oli aga kogu aeg olemas. Piiumetsas elasid veel isapoolsed esivanemad – vanaema, vanaisa ja vanavanaisa.

      Üks aeg kolisime Piiumetsast Tallinna, kus ma läksin lasteaeda. Siis hakkasime maal käima igal võimalusel, peamiselt nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Kuigi mul lapsepõlvest väga palju mälestusi pole, siis Tallinna kolimist mäletan küll. Mu vapper ema haaras oma kaks tütart ja kompsud kaenlasse ning sõitsime bussiga pealinna. Meil polnud veel isegi korterit! Mäletan selgelt, kuidas me bussipeatuses seisime ja ema seal seinal olevatest kuulutustest meile esimese Tallinna korteri valis. Võitjaks osutus üks Õismäe korter, aga seal me väga kaua ei elanud, vaid kolisime üsna varsti edasi Mustamäele. Sellel kodul on mu mälestustes juba olulisem koht.

      Mustamäel oli küll füüsiline kodu, aga mu emotsionaalne kodu oli ikkagi Piiumetsas. Maal metsade ja aasade keskel. Mul oli väga rõõmus lapsepõlv, mis möödus õe ja naabertalus elanud meievanuse sugulasega ringi trallides. Ehitasime onne ja sõitsime jalgratastega, teeseldes, et need on hobused. Naabertalus peeti loomi, keda käisime nunnutamas. Külakiik oli pea kogu aeg meie vallutatud. Olime üle küla lapsed, võisime teha kõike, mida hing ihaldas: ehitada onne sinna, kuhu tahtsime, olla õues niikaua, kui tahtsime, ja ärgata millal tahtsime. Hommikuti silmi avades ei teadnud kunagi, mida päev toob, aga üks oli kindel – põnevust, seiklusi ja rõõmu oli selles alati. Oli isegi siis, kui pidime vanavanemaid aitama, hommikuti mune korjama või plehku pannud jäneseid taga ajama. Viimases, muide, oli mu õde Riin eriti osav, sest ta oli lihtsalt nii kiire! Mäletan ka traditsioonilist heinategu ja kartulipanekut ning -võttu, kus kõik koos kaasa lõime.

      Vanaema oli mulle kõige kallim inimene maailmas. Ta poputas meid õega ikka täiega, aga eriti suure hellitamise osaliseks sain mina, pesamuna. Ma ei pidanud kunagi midagi tegema, kui ma ei tahtnud (ja enamasti ma ei tahtnudki). Kui teised lapsed, kaasa arvatud õde, pidid marju korjama, siis mina võisin need korvi asemel rahumeeli suhu pista. Vanaema jättis meile tööle minnes alati ka maiustusi, üllatusi, koomikseid ja ristsõnu.

      Kaaluprobleemid algasid mul varakult. Juba esimesse klassi minnes olin teistest kopsakam. Küll mitte väga suur, aga paistsin silma, ja mitu korda ei pidanud mind pilguga otsima. Ma ise oma suurust ei tajunud. Kui paljudele on kooliminek hirmus kogemus, sest kedagi ei tunne, kõik on võõrad, siis minul seda muret polnud. Pinginaabriks sai mu parim sõbranna, kellega koos käisin lasteaias. Sõpru leidsin väga kergelt, ma meeldisin inimestele.

      Kuigi mu vanemad ei tülitsenud peaaegu üldse, ei tulnud nende lahutus mulle millegipärast üllatusena. Isa oli palju kodunt ära, elasime põhimõtteliselt ema ja õega kolmekesi. Käisin siis kolmandas klassis ja mäletan oma esimest reaktsiooni lahutusteatele – lootsin, et ma ei pea enam kodus koristama. Isa oli rangevõitu ja käskis koristada, ema aga oli leebem ega nõudnud nii palju. Kergendus koristamise lõppemisest kestis muidugi lühikest aega…

      Ma ei tundnud end õnnetu, kurva või šokeerituna, kuigi olin olnud alati „issi tütar“. Pärast lahutust käisime Riiniga tihti isa juures ja nädalavahetustel sõitsime alati kolmekesi maale. Ema lihtsalt ei tulnud enam kaasa. Seega väga paljut vanemate lahutus justkui ei muutnudki.

      Mis aga muutus, oli minu kehakaal. See hakkas tublisti tõusma ja kilosid muudkui lisandus. Ühel suvevaheajal olime jälle õega pikalt maal ja kui ema meile lõpuks järgi tuli, ei tundnud ta mind ära. Olin nii palju kosunud! Ma ise ei saanud üldse aru, et ma teistest erinen või peaksin oma kaalu ja välimuse pärast muret tundma. Olin rõõmus laps, kes nautis oma lapsepõlve. Mis sest, et olin teistest omavanustest kaks või isegi enam korda suurem.

      HAIGLASSE UURINGUTELE

      See oli ka suvel, mil mind esimest korda haiglasse uuringutele saadeti. Lapsena oli päris hirmus veeta öid üksi, lisaks analüüsid ja protseduurid… Haiglas olles nutsin end õhtuti magama – tundsin ennast nii üksikuna, kuigi olin palatis viie inimesega koos. Minuga suheldi ainult protseduuride ajal, muul ajal ei huvitanud kedagi, kuidas mul läheb või mida ma teen. Olin vanuses, mil võõrastega ei juleta suhelda, ning nii oligi mu ainukeseks tegevuseks aknast välja vaatamine ja kurb olemine. Nutsin palju, käisin vetsus salaja tönnimas, sest igatsesin nii väga koju. Uneaeg algas juba kell üheksa, aga kuna oli hilissuvi/varasügis, olid õhtud veel valged ja mul ei tulnud und. Ainus motivatsioon vastu pidada oli ema lubadus – kui ma selle aja ilusasti haiglas ära olen (mida oli paar päeva), siis läheme tema ja kasuisaga Peipsi äärde ujuma.

      Haiglas olles tekkis mul aga esimest korda „miks“-küsimus. Miks mina? Miks mina pean olema haiglas? Miks mina pean olema haige? Teised ütlesid, et olen suur, aga ma ise ei tundnud ennast sellisena. Tegin sporti ja olin aktiivne… Ei tea, kas tõesti valetasin endale ja elasin omaloodud mulli sees?

      Vähemalt oli haiglas veedetud hirmuöödest ja rohketest protseduuridest kasu, sest valgetes kitlites tarkurid suutsid mu probleemi tuvastada – mul diagnoositi teise astme diabeet. Arst ei soovinud minu haiguslukku seda ametlikult kirja panna, sest see oli tollal vanainimeste haigus, mina olin aga üheksa aastat vana.

      Sealt hakkas