Kolmteist rändurit. Olev Muutra

välja tulla. Nägid ju oma silmaga, et ta on peaaegu hävimatu, sest pole ju sellist relvagi, mis selle eluka maha võtaks. Selle meeletuse saad peatada vaid sina, meie kuningas, kes sa selle oma neetud teisiku teispoolsusest oled ellu kutsunud, sest vaid sina tead tema surmavalt haavatavat kohta.“

      „Mina?!“ oli kuningas tõsiselt üllatunud, „ei tea, kuidas peaksin mina seda teadma? No mitte midagi ei saanud ma sinu jutust aru. Mismoodi sai see monstrum pajatsi kehasse mahtuda? See ei ole ju lihtsalt võimalik. Pajats oli kääbus, aga monstrum…“

      Kuid eideke oli armutu. Õelalt irvitades sõnas ta: “Küll Sa oled ikka rumal, meie auväärt kuningas. Tea siis, just nimelt sinu pime viha, inimeste rõõmudest ilma jätmine, elude hävitamine ja kindel soov kõiki kannatamas näha olid sedavõrd võimsad tunded, mis muutsidki Isand Kurjuse sama tugevaks olendiks, nagu ta oli ka sinu kurjusest läbiimbunud südames. See silmamoondus pajatsiga oli lihtsalt üks pisike etendus sinu auks, kuri kuningas. Trikk, et saaksid end temaga võrrelda, kes oled sina ja kes on tema.”

      “Kuidas ma temast jagu peaksin saama, hea eideke? Palun, anna mulle nõu! Sellist koletist pole minu silm seni veel näinud,” anus Romulus.

      Eideke aga ei tundnud mingit halatust: „See on juba sinu mure, kulla kuningas. Kui tahad, võid ju temalt eneselt küsida, kui sa muidugi ei pelga. Aga seda ma sulle ütlen, et kui sa veel kaua kavatsed siin itkeda ja ennast haletseda, teeb see elajas kogu kuningriigi maatasa. Eks vaata ise, mida ta seal korraldab.”

      Kiirelt eidekese osutatud suunas vaadates nägi Romulus seal taevasse tõusmas tohutut suitsusammast, mis ähvardas isegi veripunase kuu enesesse mässida. Metsik tulekuma tantsis rõõmsalt puude latvades, kõikjal, kuhu silm vaid ulatus. Kogu see vaatepilt muutis kuningas Romuluse abituks. Ta vajas hädasti tarka nõuannet, ent pilgu tagasi allika poole pööranud, avastas ta, et eideke oli kadunud. Enam midagi mõtlemata kargas kuningas ratsu selga ja kihutas sinnapoole, kust oli tõusmas tohutu suitsusammas.

      Mõne aja möödudes jõudis ta kohani, kus elukas oli teda rünnanud. See, mida ta nägi, oli enam kui võigas. Tihedast padrikust oli saanud avar, lehtritega täidetud lagendik, sest puud olid tükkis juurtega maast välja kistud ja laiali loobitud. Kõikjal, kuhu tema silm vaid küündis, oli näha purunenud relvi, ribadeks kistud turviseid ja veriseid inimkehade tükke. Siin oli käinud tõeline võitlus elu ja surma peale. Kurvalt langetas vana kuningas pea oma hukkunud rüütlite mälestuseks, tänu kelle ennastsalgavusele ta napilt eluga oli pääsenud. Kas ka tema oleks selleks suuteline – andma oma elu kellegi eest või mingi ülla eesmärgi nimel? Korraga ta mõistis, et nüüd oligi saabunud see hetk, kus ta pidi enesele ja oma alamatele tõestama, kui palju ta tegelikult rahvast hoolib ja kas ta üldse väärib seda, et olla neile kuningaks. Tema enese käe läbi niigi palju kannatanud rahva oli ta täna seadnud uue koleduse ette, mille allikaks oli taas tema ise. Romulus teadis, et oli inimesi alt vedanud, ent tundis samas, et on kohustatud neid selle eluka küüsist päästma, ja kui vaja, seda tehes ka oma elu andma. Sellele korralagedusele tema kuningriigis tuli teha lõpp. Kuidas seda aga teha, Romulus ei teadnud. Äkitselt oli surmahirm koletise ees täielikult kadunud. Ta tuli hävitada mistahes hinnaga.

      Sedasi, endamisi arutledes ja plaane tehes, oli kuningas jõudnud eeslinna lähistele ning nähtu sundis ta südant kurku tõusma, sest kõik, mis oli siin toimunud… sellega oli võimatu leppida. Silmad küll nägid, kuid meelemõistus tõrkus uskumast. Kuningalinna lihtsalt polnud enam. Jube vaatepilt kraapis südant teravate kassiküüntega. Veel mõned tunnid varem oli linnas kihanud elu, kuid nüüdseks oli see koht muutunud elutuks kalmistuks, suitsevaks rusuhunnikuks. Lammutatud tänavatel ja majade ahervaremetes lebasid põlenud ning tundmatuseni moonutatud, lömastatud laibad. Ainsad elusolendid olid siin vaid peremehi paaniliselt niutsudes tagaotsivad, tahmased koerad. Elu linnas oli täielikult seiskunud.

      Kurvalt tõstis kuningas silmad, et heita viimane pilk oma lossile, kuid oma suurimaks imestuseks nägi ta, et see polnudki veel vallutatud. Palee kaunid kontuurid värelesid kauguses tulekumas ja suitsukeeristes. Üle hävitatud Kuningalinna heitis endiselt valgust tohutu, veripunane Kuu.

      Samas oli juba kaugelt näha tuttavat, hõbedaselt helklevat monstrumi siluetti pimeduses vihaselt kindlust ründamas. Nüüd kostis temani katkendlikult ka võitluskära. Romuluse kindlus-loss oli oma ala asjatundjate poolt valmistatud tõeline meistriteos. Selle majesteetlikud müürid olid laotud hiigelrahnudest, mis omavahel iidsete ehitusmeistrite poolt valmistatud salaseguga kokku liidetud, mistõttu vägevate kivide imepeeneid ühenduskohti sugugi näha polnud. Loss ise paiknes ligipääsmatul kõrgustikul, mis võimaldas suurepäraselt vastu hakata mistahes sõjalisele jõule, sest välja nägi ta kui üks võimas, teravatipuline kalju. Loss pidas edukalt vastu isegi sellise metsiku, metalse monstrumi raevukale rünnakule. Kui vihane see koletis ka oli, kasu sellest eriti polnud. Romuluse kindlusest tal niisama lihtsalt, ilma võitluseta, nüüd läbi jalutada ei lubatud. Kindluse vallidelt osutati visa ning meeleheitlikku vastupanu. Külg külje kõrval võitlesid seal Romuluse vaprad rüütlid ning eluga pääsenud ja kindlusesse kogunenud tublid linnakodanikud. Õhust ründasid koletist kettidest valla päästetud, raevukalt tuldpurskavad lohed, kes torkasid teda järjekordsel möödalennul üksteise võidu oma teravate sarvedega. Tema vapper rahvas polnud alistunud. Veel mitte.

      „Mu vaene, paljukannatanud rahvas,“ ohkas Romulus kurvalt, „kui nad vaid hingestki oskaksid aimata, et võitlevad praegu mu oma kurjusega.”

      Oli juba viimane aeg tegutseda. Kuid millest siis ikkagi alustada? See oli vastuseta küsimus. Nuta või naera, kuid kuninga pea oli täiesti tühi. Ent siis, ühtäkki, Romulusel koitis. Kurjust toidab ju hirm ja õud, sellest saab ta hiigeljõu ja vajaliku energia. Kuid miskipärast on ta jäänud toppama siia, minu kindluse juurde. Vaevalt suudaks kindlus üksi seda elukat kinni pidada. Suurimaks takistuseks on siiski inimesed, kes küll kardavad, kuid ometi on neil julgust endid mitmeid kordi ületavale jõule vastu hakata, see aga omakorda nõrgestab vägevat monstrumit, kes enamjaolt inimhirmust toitub ja seeläbi üha nõrgemaks jääb. Oleks vaja vaid pisikest sädet eluka hävitamiseks ja suurimaks relvaks tema vastu saab ja peab olema… naer! Kuid see ei tohiks olla lihtsalt naer, see peab tulema otse südamest, kuhu Romulus pikka aega kurjust ja viha oli varunud.

      „Just nimelt, NAER!“ hüüatas Romulus särama lüües. Selle hüüatuse peale katkestati hetkeks isegi võitlus ning vallilt alla vaadates tundsid vaprad kindlusekaitsjad ära oma kuninga. Kostis hüüdeid: „Meie kuningas on elus! Romulus pole meid hüljanud, ta on meiega, hip-hip, hurraa!“

      Romulus karjus nii, kuis jaksas: „Mu ustavad alamad! Palun kuulake mind! Seda elukat on võimalik väga lihtsalt võita! Et temast jagu saada, piisab vaid naerust! Olen selles veendunud! Mõistan, et olen kõik need aastad teiega ülekohtuselt käitunud, kuid tõotan teile, et nüüdsest muutub kõik, kui oleme selle jubeduse ühiste jõududega hävitanud! Praegusest hetkest alates, nüüd ja igavesti, tühistan ma kõik viimase kolmeteistkümne aasta jooksul minu poolt välja kuulutatud seadused! Mu armas rahvas, naerge nii, kuis suudate! Hävitame selle hävimatuna näiva monstrumi ainsa relvaga, mille vastu ta tõeliselt võimetu on!“

      Kuid kindlusevallilt vastati vaikusega, sest inimesed lihtsalt ei teadnud ega mäletanudki enam, kuidas õieti naerdakse. Enamik oli selle juba ammu ära unustanud, nagu ka vastavasisulised seadused olid nõudnud. Ja kuidas Romulus ka ise ei püüdnud, ei tahtnud see tal eneselgi õnnestuda, liiga palju aega oli sellest möödunud, kui ta veel naerda suutis.

      „Mu ustavad alamad, meenutage midagi ilusat! Sündmust, mis kindlasti on kunagi kaunistanud teie elu!“ hüüdis ta veelkord, et ergutada ja julgustada segaduses olevaid inimesi, pingutades ka ise meeleheitlikult oma ajunatukest, meenutamaks midagigi ilusat oma mustast ja pimedast, meeleheitest räsitud elust.

      Ikka ja jälle kerkisid tema silme ette võikad pildid tema poolt rahvale põhjustatud kannatustest. Ühtäkki lõpetas koletis aga lossi ründamise ning pöördus nüüd Romuluse – oma looja vastu. Kartmatult